Kuus Nikolaus Lenau luuletust ja Reekviem

"Kuus Nikolaus Lenau luuletust ja Reekviem" on Robert Schumanni vokaaltsükkel Nikolaus Lenau ja anonüümse autori tekstidele oopus 90 aastast 1850 (esmatrükk aastal 1851). Tsüklisse kuulub seitse laulu.

Tekst muuda

Lied eines Schmiedes

Fein Rößlein,
Ich beschlage dich,
Sei frisch und fromm,
Und wieder komm!
Trag deinen Herrn
Stets treu dem Stern,
Der seiner Bahn
Hell glänzt voran.
Trag auf dem Ritt
Mit jedem Tritt
Den Reiter du
Dem Himmel zu!
Nun Rößlein,
Ich beschlage dich,
Sei frisch und fromm,
Und wieder komm!


Meine Rose

Dem holden Lenzgeschmeide,
Der Rose, meiner Freude,
Die schon gebeugt und blasser
Vom heißen Strahl der Sonnen,
Reich' ich den Becher Wasser
Aus dunklem, tiefem Bronnen.
Du Rose meines Herzens!
Vom stillen Strahl des Schmerzens
Bist du gebeugt und blasser;
Ich möchte dir zu Füßen,
Wie dieser Blume Wasser,
Still meine Seele gießen!
Könnt' ich dann auch nicht sehen
Dich freudig auferstehen.


Kommen und Scheiden

So oft sie kam, erschien mir die Gestalt
So lieblich wie das erste Grün im Wald.
Und was sie sprach, drang mir zum Herzen ein,
Süß, wie des Frühlings erstes Lied im Hain.
Und als Lebwohl sie winkte mit der Hand,
War’s, ob der letzte Jugendtraum mir schwand.


Die Sennin

Schöne Sennin, noch einmal
Singe deinen Ruf ins Tal,
Daß die frohe Felsensprache
Deinem hellen Ruf erwache!
Horch, o Sennin, wie dein Sang
In die Brust den Bergen drang,
Wie dein Wort die Felsenseelen
Freudig fort und fort erzählen!
Aber einst, wie Alles flieht,
Scheidest du mit deinem Lied,
Wenn dich Liebe fortbewogen,
Oder dich der Tod entzogen.
Und verlassen werden stehn,
Traurig stumm herüber sehn
Dort die grauen Felsenzinnen
Und auf deine Lieder sinnen.


Einsamkeit

Wildverwachs'ne dunkle Fichten,
Leise klagt die Quelle fort;
Herz, das ist der rechte Ort
Für dein schmerzliches Verzichten!
Grauer Vogel in den Zweigen,
Einsam deine Klage singt,
Und auf deine Frage bringt
Antwort nicht des Waldes Schweigen.
Wenn's auch immer Schweigen bliebe,
Klage, klage fort; es weht,
Der dich höret und versteht,
Stille hier der Geist der Liebe.
Nicht verloren hier im Moose,
Herz, dein heimlich Weinen geht,
Deine Liebe Gott versteht,
Deine tiefe, hoffnungslose!


Der schwere Abend

Die dunklen Wolken hingen
Herab so bang und schwer,
Wir beide traurig gingen
Im Garten hin und her.
So heiß und stumm, so trübe
Und sternlos war die Nacht,
So ganz wie unsre Liebe
Zu Tränen nur gemacht.
Und als ich mußte scheiden
Und gute Nacht dir bot,
Wünscht’ ich bekümmert beiden
Im Herzen uns den Tod.


Requiem

Ruh’ von schmerzensreichen Mühen
Aus und heißem Liebesglühen!
Der nach seligem Verein
Trug Verlangen,
Ist gegangen
Zu des Heiland’s Wohnung ein.
Dem Gerechten leuchten helle
Sterne in des Grabes Zelle,
Ihm, der selbst als Stern der Nacht
Wird erscheinen,
Wenn er seinen Herrn erschaut im Himmelspracht.
Seid Fürsprecher, heil’ge Seelen,
Heil’ger Geist, lass Trost nicht fehlen;
Hörst du?
Jubelsang erklingt,
Feiertöne,
Darein die schöne Engelsharfe singt:
Ruh’ von schmerzenreichen Mühen
Aus und heißem Liebesglühen;
Der nach seligem Verein
Trug Verlangen
Ist gegangen
Zu des Heiland’s Wohnung ein.

Sepa laul

Kena ratsuke,
Ma rautan sind,
Ole värske ja vaga,
Ja tule tagasi!
Kanna oma isandat,
Ikka truult tähtedele,
Mis tema teed
Heledalt valgustavad.
Kanna ratsutades
Igal sammul
Ratsanikku
Taevasse!
Nüüd ratsuke,
Ma rautan sind,
Ole värske ja vaga,
Ja tule tagasi!


Minu roos

Kevade õilsale aardele,
Roosile, minu rõõmule,
Mis on juba nõtkunud ja närtsinud,
Päikese kuumas kiirguses,
Ulatan ma peekri vett
Tumedast, sügavast allikast.
Minu südame roos!
Valu vaiksest kiirgusest
Oled sa nõtkunud ja närtsinud;
Tahaksin sinu jalgadele,
Nagu sellele lillele vett,
Vaikselt valada oma hinge!
Isegi kui ma ei näeks
Sinu rõõmsat ülestõusmist.


Tulek ja minek

Nii tihti, kui ta tuli, ilmus mulle tema kuju
Nii sulnilt nagu esimene metsarohelus.
Ja mida ta ütles, tungis mu südamesse,
Magusalt, nagu esimene kevadlaul metsasalus.
Ja kui ta lehvitas käega, hüvasti,
Oleks justkui kadunud minu viimane noorusunelm.


Alpi karjatüdruk

Kaunis karjaneiu, veelkord
Laula oma hüüdu orgu,
Et rõõmus kaljude kõne
Sinu heledast hüüdest virguks!
Kuula, oo karjaneiu, kuidas laul
Mägede rindu tungib,
Kuidas sinu sõnu kaljude hinged
Rõõmsalt edasi ja edasi jutustavad!
Aga kord, nagu kõik kaob,
Jätad oma lauluga jumalaga,
Kui armastus sind edasi viib,
Või surm su võtab.
Ja hüljatuna seisavad siis,
Kurvalt vaikides vaatavad
Seal hallid kaljuharjad
Ja mõtisklevad sinu laulude üle.


Üksindus

Metsikult kasvavad tumedad kuused,
Vaikselt kaebleb eemal allikas;
Süda, see on õige paik
Valusale loobumisele!
Hallid linnud okstel,
Vaid sinu kaebelaul,
Ja sinu küsimusele ei too
Vastust metsavaikus.
Kui see jääks ka vaikima,
Kaeble, kaeble edasi; lehvib siin,
Kes sind kuuleb ja mõistab,
Vaikib siin armastuse vaim.
Ei kao siin samblas,
Süda, sinu salajane nutt,
Sinu armastust Jumal mõistab,
Sügavat, lootusetut!


Raske õhtu

Tumedad pilved rippusid
Alla nii ängistavalt ja raskelt,
Me mõlemad jalutasime kurvalt
Aias edasi-tagasi.
Nii kuum ja vaikne, nii hämar
Ja tähtedeta oli öö,
Nii täielikult nagu meie armastus
Oli muutunud pisarateks.
Ja kui mul pidi lahkuma
Ja soovima sul’ head ööd,
Soovinuks ma kurvastuses mõlemale
Südames surma.


Reekviem

Puhka kibedatest vaevadest
Välja ja kuumadest armuleekidest!
Kes hingelisest ühtsusest
Kandis igatsust,
On läinud
Vabastaja kodadesse.
Õndsale säravad kirkad
Tähed hauakambrisse,
Sellele, kes ise öise tähena
Särama saab,
Kui ta oma Issandat näeb taeva hiilguses.
Olge tema eestkostjaks, pühad hinged,
Püha Vaim, ära lase puududa oma armul;
Kuuled Sa?
Rõõmulaul kõlab,
Pidulikud helid,
Milles kaunis
Ingli harf laulab:
Puhka kibedatest vaevadest
Välja ja kuumadest armuleekidest!
Kes hingelisest ühtsusestkandis igatsust,
On läinud
Vabastaja kodadesse.