Kurt Schneider
Kurt Schneider (7. jaanuar 1887 – 27. oktoober 1967) oli saksa psühhiaater, kes on andnud panuse skisofreenia ja isiksusehäirete olemuse uurimisse.
Elulugu muuda
Schneider sündis Crailheimis Württembergi kuningriigis. Ta õppis meditsiini Berliinis ja Tübingenis ning pärast sõjaväeteenistust I maailmasõjas sai psühhiaatri kvalifikatsiooni. 1931. aastal asus ta juhtima Saksamaa Psühhiaatriliste Uuringute Instituuti Münchenis. Ta lahkus sealt eugeenika leviku ajal ja töötas Teise maailmasõja ajal arstina Saksa armees. Pärast sõda asutas ta koos Karl Jaspersiga Heidelbergi psühhiaatriakooli. Ta töötas seal dekaanina kuni pensionile jäämiseni 1955. aastal.
Panus psühhiaatriasse muuda
Isiksusehäired muuda
Schneider defineeris "psühhopaatilist" isiksust kui indiviidi, kes kannatab oma isiksuseomaduste pärast või põhjustab nendega ühiskonnale kannatusi. Ebanormaalne isiksus on suuresti kaasasündinud, aga võib areneda ka isikliku arengu jooksul või väliste mõjutuste tõttu. Ta arvas, et ebanormaalne isiksus on statistiline kõrvalekalle normist. Tema eesmärk oli, et diagnoosid oleksid moraalselt neutraalsed ja põhineksid teadusel. Ta arvas, et normaalse isiksuse dimensioonid ja patoloogia tüübid on tehislik konstrukt. Kategoriaalset süsteemi saab kasutada normaalse isiksuse kirjeldamisel, aga normaalsetest isiksusedimensioonidest ei saa tuletada kliiniliselt olulisi ebanormaalsuse tüüpe.
Tema isiksusehäirete tüpoloogia põhineb kliinilisel vaatlusel. Ta pakkus välja 10 psühhopaatilist isiksust:[1]
- hüpertüümik – aktiivne, optimistlik
- depressiivne – skeptiline, (enese)kriitiline
- ebakindel – jaguneb sensitiivseks ja anankastseks
- fanaatik – pidurdamatu, võitlushimuline
- tähelepanu otsiv – otsib uudsust ja tähelepanu
- labiilne – kõikuv meeleolu, impulsiivne, ebaküps
- plahvatav – impulsiivselt vägivaldne, pahur, ründab
- tundetu – kalk, kaastundeta
- tahtejõuetu – kuulekas, kergesti mõjutatav
- asteeniline – keskendub hüpohondriliselt oma kehale
Schneideri töö on mõjutanud ka järgnevaid tüpoloogiad, sealhulgas praegusi isiksusehäirete klassifikatsioone DSM-IV-s ja RHK-10-s. Schneiderile on ette heidetud, et tal ei õnnestunud luua hinnanguvaba mitte hukkamõistvat diagnostilist süsteemi. Schneider ise kritiseeris Kraepelini ja teisi, kelle isiksuse diagnoosid põhinevad moraalsel hinnangul, kuid sama kehtis ka tema enda tüpoloogia kohta. Schneider tunnistas et "ühiskonna kannatus" on täiesti subjektiivne kriteerium, kuid arvas, et teaduslikes uuringutes on võimalik seda vältida, kuna tegeletakse laiema statistilise kategooriaga, mis on tema hinnangul kaasasündinud ja seega suures osas päritav.
Skisofreenia muuda
Schneideri panus oli skisofreeniale iseloomulike esimest järku sümptomite kirjeldamine. Esimest järku sümptomid on olnud viimastes diagnostilistes süsteemides väga olulisel kohal, nii RHK-10 kui ka DSM-III ja DSM-IV järgi on esimest järku sümptomite olemasolu skisofreenia diagnoosi panemiseks vajalik. Kriitikute hinnangul aga ei ole need sümptomid omased ainult skisofreeniale.
Schneideri esimest järku sümptomid on:[2]
- auditoorsed hallutsinatsioonid – omavahel vestlevate häälte kuulmine; hääled, mis kommenteerivad haige käitumist, mõtete kajamine
- passiivsuse kogemine (haigel on kogemus, et vaim või keha on välise mõju kontrolli all)
- mõtete äravõtmine
- mõtete sisestamine
- mõtete levimine
- luululine tajumine (normaalne tajukogemus seostatakse veidra järeldusega)
Esimest järku sümptomite olulise üle diagnoosmisel on palju vaieldud. Uuringute põhjal ei ole piisavalt infot ei Schneideri väidete ümberlükkamiseks ega ka kinnitamiseks. Kuid nii DSM-IV kui ka RHK-10 asetavad esimest järku sümptomitele suuremat rõhku kui selleks on empiiriliste uuringute põhjal alust.[3]
Viited muuda
- ↑ Schneider K. Psychopath ische Persönlichkeiten. In: Klinische Psychopathologie. 11 . Unveränderte Auflage. Stuttgart, Germany: Thieme Verlag; 1976:17–39.:.
- ↑ Schneider, K. Clinical Psychopathology. New York: Grune and Stratton. 1959.
- ↑ [1], Nordgaard, J., Arnfred, S. M., Handest, P., & Parnas, J. (2008). The diagnostic status of first-rank symptoms. Schizophrenia bulletin, 34(1), 137-154.