Kohustuslik reserv
Kohustuslik reserv on summa, mida pangad peavad hoidma keskpangas hoiuste ja laenude kattevarana.
25. aprillil 2000 võttis Eesti Panga nõukogu vastu otsuse rahapoliitika operatsioonilise raamistiku (ROR) reformi strateegia kohta. Reform jagati kahte etappi,
- esimene etapp oli ühe aasta pikkune periood alates 1. juulist 2000.
- teine etapp algas 1. juulil 2001 ja kestab kuni ühinemiseni Euroopa Majandus- ja Rahaliiduga ehk ühinemine euroga.[1]
Selle reformi käigus muudeti ka pankadele esitatavaid kohustuslike reservide arvestamise põhimõtteid. Esimese etapi järel mille järel võisid Eesti kommertspangad paigutada kuni 50 protsenti oma kohustuslikust reservist kõrge kvaliteediga rahvusvahelistel turgudel kaubeldavatesse võlakirjadesse.
1. märtsist 2003 jõustunud korra kohaselt eristatakse kohustusliku reservi baasi arvutamisel tähtajalise struktuuri ning kohustuste liigi järgi kohustusi, millele eurosüsteemis rakendatakse kohustuslike reservi nõude erinevaid määrasid. Netovõlgnevus välismaiste krediidiasutuste suhtes asendus brutonõudega, mis tähendab, et kohustustest välismaiste pankade ees ei saa nõudeid välispankadele enam maha arvata. Samuti kaasati kohustuslike reservide baasi ka allutatud kohustused ning valitsuse laenu- ja välisabifondid.[2]
Viited muuda
- ↑ "Eesti rahapoliitika operatsioonilise raamistiku reformist". Originaali arhiivikoopia seisuga 6. aprill 2008. Vaadatud 5. oktoobril 2008.
- ↑ "Eesti Pank muutis krediidiasutuste kohustusliku reservi baasi". Originaali arhiivikoopia seisuga 11. juuni 2007. Vaadatud 5. oktoobril 2008.
Välislingid muuda
- Kohustusliku reservi arvestuse ja täitmise kord Eesti Panga presidendi 22. detsembri 2000. a määrus nr 13