Kujutluskaart
Kujutluskaart (ehk kognitiivne kaart ehk mentaalkaart) on kaart, mis sisaldab kõiki inimesele olulisi andmeid keskkonna kohta. Kujutluskaart on talletatud meie ajju. Mõistet kasutas esimest korda 1948. aastal Edward C. Tolman, kes uuris keskkonda ja selle kujutamist.[1] Esmalt tajutakse ümbritsevat maailma, tõlgendatakse ja väärtustatakse nähtusi, seejärel tekib teadvusse kujutluspilt. Kujutluskaart on maailmapildi ja isikliku maailmatunnetuse kartograafiline esitlus.[2]
Inimene käitub keskkonnas vastavalt kujutluskaardile. Inimeste välisilmast kogutud teave suunatakse nn infopanka ja selle abil koostatakse keskkonnast vaimne pilt. Tajutud pildist konstrueeritakse kujutluskaart.[3] Kujutluskaardid kujunevad välja aja jooksul ning pole kunagi lõplikult valmis. Kujutlusi keskkonnast mõjutavad nii iga päev saadav informatsioon kui ka inimese isiklikud hinnangud, motivatsioon ja vajadused, mis on omakorda sõltuvad inimese vanusest, sotsiaalsest positsioonist, haridustasemest ja isiklikest kogemustest.[4] Kujutluskaarte uuritakse paljudes valdkondades: psühholoogias, hariduses, planeerimises, arheoloogias, geograafias, kartograafias, arhitektuuris, maastiku arhitektuuris, linnaplaneerimises, poliitikas ja ajaloos.[5] Oletatakse, et kujutluskaardid salvestuvad aju hipokampuse rakkudesse.
Neuroloogiline alus muuda
Usutakse, et kujutluskaartide teke on suuresti hipokampuse funktsioon. Kõik ruumilised pildid salvestuvad just nimelt selles aju osas. Hipokampus on seotud ruumitaju ja informatsiooni salvestamisega lühiajalisest mälust pikaajalisse mällu. John O’Keefe ja Lynn Nadel olid esimesed teadlased, kes rõhutasid hipokampuse ja kujutluskaartide omavahelist seost. O’Keefe ja tema kaastöötajad avaldasid 1978. aastal raamatu "The hippocampus as a cognitive map". Teoses väitsid nad, et ruumilises kodeerimises mängib suurt rolli hipokampuse funktsioon. Hipokampuses paiknevad kambrid, püramiid- ja võrerakud, mis on kognitiivse kaardi tekkimiseks ja talletumiseks vajalikud neuronid. Mitmesuguste keskkondade tajumine eri meeltega liigub just hipokampusesse ja sealt edasi töödeldakse saadud info, mille tulemusel tekib kognitiivne kaart.[6]
Paralleelkaardi teooria muuda
Väite, et hipokampuses paikneb kaks kujutluskaarti (ehk paralleelkaardid), kohta on ka tõendeid. Esimene kaart on navigeerimiskaart, kus on keskkond, milles paiknevad nähtud-kogetud kallakud, nurgad, rajad. Esimene kaart põhineb vektorandmetel, mis loovad umbkaudse tasapinnalise kaardi keskkonnast, mille kohta kujutluskaart on talletunud. Teine kaart paralleelkaardi teoorias on skeem, mis töötab välja positsioneerimise millegi suhtes. Teisel kaardil on talletatud kindlad objektid või maamärgid ja nende umbkaudne asukoht keskkonnas. Selle tulemusel tekib teine tasapinnaline kaart keskkonnast. Seega kujutluskaart moodustub nende kahte eraldiseisva kaardi kokkupanemisel.[7]
Kujutluskaardi loomine muuda
Kujutluskaart luuakse visuaalsel vaatlusel saadud andmetest. Kaart luuakse kohtade põhjal, kus ollakse ise käinud. Kaarti luues kasutatakse kõiki meeli, nt nägemist, haistmist, kuulmist, ja ka keskkonnas iseenda tunnetamist. Selline keskkonnatunnetus seob läbitava raja vektoritega, mis ühest punktist teise liikudes tekivad. Vektoritega sidudes saab rada võrrelda teiste varem läbitud radadega ja suhestuda keskkonnas paremini. Kui rajad on vektoritega seotud, tõlgendab hipokampus infot paremini. Nii saadakse keskkonna kohta rohkem teavet ja keskkond asetub kognitiivsesse kaarti.[7]
Lisaks kasutatakse suunda keskkonda läbides: kogutakse ümbritseva kohta teavet ja sellevõrra on ka kognitiivne kaart detailsem. Kognitiivse kaardi loomisel on abiks otsesed suunad, kasutades kompassi ja ilmakaari, aga ka kaudsemad suunad mingite taustobjektide suhtes. Suunda saab kognitiivse kaardi puhul kasutada passiivselt, kui inimene keskkonnas parasjagu ei viibi, vaid seostab selle paiknemist teiste varem läbitud keskkondadega. Lisaks ka keskkonda otseselt läbides, mille puhul kogutakse teavet ümbritsevast keskkonnast otse ja sellevõrra on ka kognitiivne kaart detailsem. Kindlad maamärgid, mis keskkonna suhtes ei liigu, võimaldavad luua kognitiivse kaardi, mis on täpsem ja vastab rohkem reaalsusele. Hipokampus töötleb tervet maamärkide ja suuna abil kogutud infot ja nii moodustub kaart, mis peaks reaalsusele vastama.[7]
Ajalugu muuda
Esimene teadlane, kes uuris teadmisi keskkonnast ning selle kujutamisest, oli Edward C. Tolman. Ta väitis, et teadmised keskkonnast moodustavad nii inimese kui ka looma teadvuses omamoodi infopangad – nõndanimetatud kognitiivsed kaardid. Vastavalt nendele inimene käitub, sest kognitiivsed kaardid sisaldavad kõiki inimesele olulisi andmeid keskkonnast.[1]
Tolman oli üks esimese kognitiivsete uuringutega tegelevaid psühholooge. Ta tutvustas kujutluskaartide ideed, viies rottide ja labürintidega läbi katse. Eksperimendis asetati rott ristikujulisse labürinti, lubati tal seal ringi käia ja seda avastada. Pärast esialgset tutvust labürindiga asetati rott ühte ristikujulise labürindi harru. Toit asetati rotist paremal olevasse harru. Rott õppis pärast mõningast katse kordamist iga kord toidu saamiseks paremale keerama. Katset korrati nii, et asetati rott uude labürindi harru, toit endiselt rotist paremale. Teises katse osas asetati toit uude harru, mitte enam rotist paremale. See aga rotti ei seganud ja ta leidis toidu ikka kohe üles. Esialgne kognitiivne kaart, mis rotil labürinti avastades tekkis, aitas toidu üles leida hoolimata sellest, kuhu see labürindis asetati. Tänu kognitiivsele kaardile, selle asemel et ristmikul kohe paremale keerata, liikus rott alati sinna, kus toit tegelikult asetses.[8]
Kriitika muuda
Andy Bennett [9] seab oma retsensioonis kahtluse alla kognitiivsete kaartide olemasolu. Bennett väidab, et puuduvad kindlad tõendid, et loomadel tekivad kognitiivsed kaardid. Sellega seab ta kahtluse alla Tolmani kujutluskaartide definitsiooni. Oma kriitikas tugines ta mitmetel uuringutel, kus leiti labürindieksperimendile lihtsamad seletused kui Tolman kognitiivse kaardi definitsiooni välja arendades oli leidnud. Bennet tõi välja kolm asjaolu, millega seletada kognitiivse kaardi katset loomade puhul: 1) toidu uus asukoht ei olegi uus, kuna labürint on ristikujuline; 2) kasutatakse ristumisega labürindirada; 3) tuttavad maamärgid tuntakse uue nurga alt lähenedes uuesti ära, kuna liigutakse maamärkide suunas.
Kujutluskaardid Eestis muuda
Eesti geograafias on kujutluskaartide temaatika rohkem tähelepanu leidnud alates 1993. aastast.[4] Kuid esimesed uurimistööd tehti juba aastatel 1981–1983. Tartu Ülikoolis.[10]. Uuriti tajutud elukoha eelistuse (valentsuse) ja subjektiivse kauguse vahekorda ning seostati ajalehtedes esitatud materjaliga. Kõige eelistatum koht oli Tallinn ja kõige negatiivsema valentsiga oli Kohtla-Järve. Vaadeldi ka seost ajalehes Noorte Hääl ilmunud sõnumite valentsusest. Tallinna kohta oli 908 positiivse sotsiaalse valentsusega sõnumit, Kohtla-Järve kohta oli positiivse sotsiaalse valentsiga sõnumeid 61 ja negatiivse sotsiaalse valentsiga sõnumeid oli 119. Ka oli Kohtla-Järve kohta mitmeid suhteliselt palju tööstusega seotud sõnumeid, mis samuti võisid klassifitseeruda negatiivse valentsiga sõnumite alla.
1993. aastal tehtud kognitiivsete kaartidega seotud uurimuses käsitleti õpilaste ettekujutust Euroopast. Õpilased pidid joonistama Euroopa kaardi ning märkima sellele võimalikult palju kohanimesid.[3]
1994. aastal viidi läbi uurimistöö kujutluskaartidest Eesti kohta. Selle eesmärk oli teada saada, kuidas uuritavad kooliõpilased kujutavad Eestit kaardil ning kui hästi või halvasti nad tunnevad Eesti kohanimesid. Uuriti Tartu, Ülenurme, Kuuste, Luunja, Vinni-Pajusti ja Pärnu koolide õpilasi. Õpilastel paluti joonistada Eesti kontuur ning kanda sellele mälu järgi kõik kohanimed, mida nad teavad. Kaartide joonistamine toimus kahes etapis: sügisel ja kevadel. Sügisel analüüsiti 425 õpilase kaarte ja kevadel tegid kordustöö 118 õpilast. Kõige täiuslikumaks osutus kaart, millele oli kantud 96 kohanime. Parematele kujutluskaartidele oli märgitud 36–96 kohanime. Kõige nõrgemal tööl oli märgitud vaid 10 kohanime.[3]
Järgmine samalaadne uuring kujutluskaartidest Eesti kohta tehti 2009. aastal neljas Eesti koolis. Uuringu teist korda läbiviimisel selgus, et Eesti kontuuri joonistamises on õpilastel üsna kesised teadmised. Eestis asuvaid paiku märgiti kaardile keskmiselt 28 nimena. Maksimaalselt märgiti 90 kohanime ja minimaalselt 5. Võrreldes 1994. aastaga oli õpilaste 2009. aasta kujutluskaart tagasihoidlikum. Kui 1994. aastal oli minimaalne kohanimede arv 10, siis 2009. aastal oli see arv 5. Samamoodi oli ka maksimaalse kohanimede arvuga, kui 1994. aastal oli maksimaalne kohanimede arv 96, siis 2009. aastal oli see 90. Varasemas uuringus ilmnes tendents, mille järgi Eestit kaardistatakse paremini.[3]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 Tolman, E.-C. (1948). Cognitive maps in rats and men. Psychological Review, 55, 189–208.
- ↑ . Gould, P., White, R. (1974). Mental Maps. New York: Penguin Books.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Mall.S (2009). Kooliõpilaste kujutluskaardid Eestimaast. Magistritöö. Tartu Ülikool
- ↑ 4,0 4,1 Kiis, K. (2007). Tartu ja Tartu kesklinn kooliõpilaste kujutluses. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool.
- ↑ . Knight, Peter (2002). Conspiracy Nation: the Politics of Paranoia in Postwar America. New York and London: New York University Press.
- ↑ O’Keefe, J. Nadel, L. (1978) The Hippocamus as a Cognitive Map. Calredon Press. Oxford
- ↑ 7,0 7,1 7,2 Jacobs, L. F.; F. Schenk (2003). "Unpacking the cognitive map: The parallel map theory of hippocampal function". Psychological Review 110 (2): 285–315.
- ↑ Goldstein, B. (2011). Cognitive Psychology: Connecting Mind, Research, and Everyday Experience—with coglab manual. (3rd ed.). Belmont, CA: Wadsworth: 11–12.
- ↑ Bennett ATD (1996). "Do animals have cognitive maps?". The Journal of Experimental Biology 199: 219–224.
- ↑ Endel Talvik (1986). Kognitiivsetest kaartiest meil ja mujal. Kogumikus: Geograafia rakendusprobleeme Eesti NSV-s.