Ava peamenüü

Kloriit on rohelise värvusega silikaatne monokliinne savimineraal.[1]

Kloriit
ChloriteUSGOV.jpg
Omadused
Keemiline valem (Mg,Fe)3(Si,Al)4O10(OH)2(Mg,Fe)3(OH)6.
Värvus rohekas
Tihedus 2,6–2,9 g/cm³
Kõvadus 1–2,5
Lõhenevus ülitäiuslik
Süngoonia monokliinne
Läige klaasiläige
Kristallooptilised omadused

Tekkepõhiliselt hüpergeenseks mineraaliks liigituv kloriit on madalatempearatuuriliste hüdrotermide toimel tekkiv sekundaarne mineraal, see tähendab tekib põhiliselt biotiidi, amfiboolide ja pürokseenide lagunemisel soojade vesilahuste mõjul.[2]

Kloriidi keemiline valem on: (Mg,Fe)3(Si,Al)4O10(OH)2(Mg,Fe)3(OH)6.

Rauasisalduse alusel jagunevad kloriidid: magnesiaalseteks (Fe2O3 kuni 25%), magnesiaal-raua (Fe2O3 25–75%) ja rauakloriitideks (Fe2O3 üle 75%). Magnetilisuse järgi liigitub kloriit paramagnetiliseks.[2]

Mineraali tihedus on 2,6–2,9 g/cm³, suhteline kõvadus Mohsi skaala alusel 1–2,5.[2] Kihtsilikaatide hulka kuuluvana on kloriit ülitäiusliku ühesuunalise lõhenevusega[1], mis tuleneb kihtidevahelistest nõrkadest van der Waalsi jõududest. Mõnikord esineb kloriit üsna suurte pseudoheksagonaalsete tahveljate kristallidena[1].

Kloriit on väga levinud mineraal paljudes moondekivimites, eriti rohekiltade ja epidoot-amfiboliidifaatsieses (kloriitkilt, fülliit).[1] Eestis esineb kloriiti nii kvaternaarsetes setetes kui aluspõhja savides[2].

Kloriidi erimidRedigeeri

Koostise ja struktuuri põhjal on tal rida erimeid: penniin[1], klinokloor[1], nimiit, odiniit, pennantiit, ripidoliit, sudoiit ja veel teisigi. Seda asjaolu sõnastatakse sageli nii, et kloriidi nime all peitub tegelikult terve rühm väga muutliku koostisega erinevate nimedega kihtsilikaate[2].

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Herbert Viiding (1984). "Eesti mineraalid ja kivimid". Valgus. Lk 58, 60, 139.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Kalle Suuroja (2007). "Kiviaabits: Eesti mineraalid". Tallinn. Lk 10, 11, 13, 25, 99.

VälislingidRedigeeri