Kittimine

Kittimine on puidupragude kitiga täitmine, kitiga liitmine. Kittimiseks nimetatakse töömeetodit, mida kasutatakse aknaklaasi ja -raami vahelise tühimiku täitmiseks. Selleks kasutatakse aknakitti, mis aja jooksul kõvastub ja moodustab ilmastikukindla ja tiheda ühenduse klaasi ja raami vahel.

Eelised

Klaasimist ja kittimist kasutatakse aknaklaasi paigaldamisel puidust aknaraami. Puidust aknaraami saab klaasi kinnitada ka aknaliistude abil, mis on uuem meetod. Aknaliistudega klaasi paigaldus on mõnevõrra kiirem töömeetod, kuid kitiga paigaldatud klaaside eelis on suurem ilmastikukindlus. Aknakitt moodustab veekindla liite klaasi ja raami vahel, vältides puitraami märgumist. Klaasiliistu ja raami vahele jääb väike vahe, kuhu satub paratamatult vesi, mis hoiab akna puitraami niiskena ja soodustab mädaniku arengut. Seepärast tuleks eelistada aknaraami restaureerimise või remondi järel aknaklaaside kinnitamist raami linaseemneõli kiti abil. Vanal aknaraamil võib eelnevate remontimiste käigus olla aknakitt välja vahetatud klaasiliistude vastu, kuid arvestades kititud raami suuremat ilmastikukindlust, on soovitatav klaasiliistud kiti vastu välja vahetada.

Selleks, et kititud raamid säilitaksid ilmastikukindluse, on tarvis neid perioodiliselt üle värvida. Niimoodi hooldatud aknad võivad vastu pidada aastakümneid. Samas kui aknaliistuga fikseeritud klaasidega aknaraamide eluiga on lühem, sest märgunud raamidele on tekkinud puidukahjustused. Samuti on aknakitiga kinnitatud klaasidega akende müra- ja soojapidavus parem tänu tihedale liitele klaasi ja raami vahel.

Lisaks kittimise funktsionaalsetele eelistele on erinev ka kititud ja aknaliistudega kinnitatud klaasidega aknaraamide esteetiline välimus. Näiteks on oluline jälgida muinsuskaitse all olevate ehitiste akende restaureerimisel, et säiliks ehitise algupärane välimus ka detailides. Seetõttu tuleb muinsuskaitsealuste ehitiste aknaraamides kasutada klaaside paigaldamisel kittimist.

Ajalugu

Kittimine võeti aknaklaaside kinnitamisel kasutusele 19. sajandil, kui hakati valmistama puidust aknaraame. Varasemates klaasakendes olid klaasid kinnitatud pliiraamidega, mis kinnitati seina välispinda süvistatud soontesse. Seda meetodit kasutati esindushoonete akende klaasimisel alates 16. sajandist kuni 18. sajandi lõpuni. 18. sajandi lõpus hakati hoonete akende klaasiruute kinnitama puitraamidesse, mis võimaldas teha aknad oluliselt kõrgemaks kui pliiraamidega kinnitatud klaastahvlite puhul. Seejuures kinnitati puhutud klaasist valmistatud tahvlid puitraamidesse lõigatud soontesse. Lähtudes kinnitusviisist nimetatakse selliseid raame soonraamidega akendeks.

19. sajandi alguses suurenesid akende mõõtmed ja nende arv. Akende soojapidavuse parandamiseks lisati välimistele aknaraamidele ka sisemised. Nii võeti kasutusele hoonete avatäidetena topelt aknaraamid. 19. sajandi keskel muutus klaastahvlite kinnitamisel puitraamidesse levinud tavaks kittimine. Selleks kasutati aknakitti, mis koosnes linaõlist ja kriidist. Sellel meetodil kinnitatud klaasidega aknaraamidest koosnevat akent nimetatakse kittaknaks.

Materjalid ja tööriistad

Kittimiseks kasutatakse spetsiaalset kitinuga ja aknakitti. Kitinuga on kitsast pahtlilabidat meenutav puitkäepidemega terasest tööriist, mille ots on lõigatud kaldu erinevalt pahtlilabidast. Aknakitt on algselt elastne materjal, mis aja jooksul aknaraamis kõvastub, kuid säilitab oma elastsuse siiski pikaks ajaks. Aknakitt koosneb linaseemneõlist ja kriidist. Kiti paremaks säilimiseks ja veepidavuse hoidmiseks on vajalik see katta linaseemneõlivärviga.

Töömeetod

Aknaraamide restaureerimisel või katkise klaasi vahetamisel terve vastu tuleb kõigepealt alustada aknaraamist vana klaasi ja kiti eemaldamisest. Selleks võib kasutada spetsiaalset kitilampi, mis kitti soojendades muudab selle pehmeks. Seejärel on hõlbus seda kaabitsa abil eemaldada. Klaasivaltsis paljastunud klaasikinnitustihvtid eemaldatakse tangidega. Väga kriidistunud kitti võib eemaldada ka mehaaniliselt noa või peitli abil ilma kitti soojendamata. Kiti pehmendamiseks võib kasutada ka kuumaõhupuhurit, kuid siis tuleb tähelepanu pöörata klaasi kaitsmisele kuuma õhu joa eest, mis võib klaasi ära lõhkuda. Kitti ja klaasi ei tarvitse eemaldada, kui kitt on vähe lõhenenud ja suuri tükke ei ole eraldunud. Sellisel juhul võib teostada kitiparandusi. Kititavad pinnad tuleb seejärel puhastada kaabitsa ja liivapaberiga. Kui puitraamil on puidus nähtavaid oksakohti, siis tuleb need enne kittimist katta oksalakiga, milleks sobib šellaklakk, ja lasta ära kuivada. Samuti tuleb šellaklakiga katta klaasi valtsid enne kittima asumist, et aeglustada kitis oleva linaseemneõli imendumist puitu, mille tulemusena kitt kriidistub. Kittimiseks kaetakse klaasivalts ühtlase kitikihiga ning seejärel surutakse klaas valtsi kiti sisse. Klaasi kindlamaks fikseerimiseks kinnitatakse see klaasitihvtidega raami külge, kasutades selleks spetsiaalset väikest haamrit. Seejuures tuleb tähelepanu pöörata, et klaasile ei tekiks mehaanilisi kahjustusi. Selleks on hea asetada tihvtide kinnitamisel haamri ja klaasi vahele paberi või papitükk või katta haamri kriipivad pinnad teibiga. Seejärel surutakse kitinoa abil klaasivaltsi kehatemperatuurile muditud kitt. Seda tehakse hoolikalt, nii et ei jääks õhuvahesid kiti ja raami või klaasi vahele. Seejärel võetakse kitinuga kätte nii, et noatera lühem külg jääks allapoole. Kitinoa abil eraldatakse klaasivaltsist üleliigne kitt, mis korjatakse ära kitinoa ja näppude abil.

Tehnilised piirangud

Klaaside kinnitamisel aknaraami kittimise teel tuleb arvestada mõningate tehniliste piirangutega. Aknakitt vananeb, sest linaõli kuivab päikese ja õhu käes sellest tasapisi välja ning seetõttu aknakitt kriidistub ja muutub pudedaks. Kititud akende eluiga pikendab oluliselt kiti katmine õlivärviga esmalt peale algset kittimist ja hiljem perioodiliselt, vastavalt vajadusele. Seejuures tuleb silmas pidada, et hoone lõunaküljel olevate aknaraamide kitt kriidistub otsese päikesevalguse ja -soojuse mõjul kiiremini kui põhjaküljel olevate akende raamides. Aga kui aknaid õigesti hooldada neid vajadusel uuesti üle värvides, võib kititud aknaraam vastu pidada aastakümneid või -sadu. Samas tuleb kittimise juures meeles pidada, et aknaklaase ei saa kittimise teel kinnitada raamidesse, mille materjal ei ole kittimiseks sobiv. Kui on tegemist näiteks plastraamidega, siis kittimine ei sobi klaaside kinnitamise viisiks, sest kitt ei kinnitu plasti külge püsivalt. Samuti ei sobi kittimine suureformaadiliste klaaspakettide kinnitamiseks raamidesse. Sellistel juhtudel tuleb klaaside kinnitamisel kasutada tihendeid või muid sellesarnaseid lahendusi.