Kasutaja:Y2kmirt/liivakast

Sölkupi rahvas

2010. Aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal 3649 sölkuppi. Tänapäeval on paljud sölkupid läinud üle vene keelele, sölkupi keele oskajaid oli Venemaal 2010. aasta rahvaloenduse tulemuste kohaselt 1023

Enesenimetused on sölkup, šölkup, šöšqum, čumõl qup, süssü qum, mis tähendab “taiga- v metsainimene”. Sölkuppe on vene keeles nimetatud ostjakisamojeedideks. Sölkupid on muistse laialt levinud lõunasamojeedide viimane hõim.

Eluviisid

Sölkupid elavad Siberis Tazi jõe ääres ning Obi ja Jenissei keskjooksu vahelisel alal, ulatudes Tomski oblasti, Krasnojarski krai ja Tjumeni oblasti Jamali Neenetsi autonoomse ringkonna piiresse. Nimirahvuse moodustavad nad Jamali Neenetsi autonoomse ringkonna Krasnoselkupi rajoonis, kuid ka seal on nende osakaal rahvastikust vaid 24%

Rahvaarv ja keel

Kui Venemaa 2010. aasta rahvaloendusel loendati 3649 sölkuppi, siis veel 2002. aastal oli neid 4249. Sölkupi keelt oskas 2010. aastal Venemaal 1023 inimest. Misjonärid kasutasid sölkupi keele kirjapanekuks ladina kirja (1879) ja ka 1931 loodud kirjakeel oli algselt ladina tähestikul põhinev, kuid muudeti 1930. aastate lõpus venestamise käigus kirillitsapõhiseks. Kirjakeel põhineb põhjasölkupi ehk Tazi murdel, mida räägib umbes 90% sölkupi keele oskajatest. Teised murded (kesksölkupi, lõunasölkupi ja Keti murre) on hääbumas või juba hääbunud.

Sölkupid räägivad samojeedi lõunarühma kuuluvat keelt. See on ainuke keel, mis on säilinud sellest rühmast, teised nagu näiteks motori ja kamassi keel on tänaseks hääbunud (vastavalt 19. saj keskel ja 20. saj lõpus).

Murdeerinevused

• Murdeerinevused on väga suured. Lingvistid jagavad need enamasti kolmeks murdeks: põhja- (Taz), kesk- (Tõm), lõunamurded (Ket), mille rääkijad üksteist hästi ei mõista tulenevalt asustusala hajususest. Osa teadlasi peab neid murdeid eraldi keelteks (Janhunen 1993). Seetõttu on kogu sölkupi keele 1700-inimeseline (1989. aasta rahvaloenduse andmetel emakeelsus 47,6%, umbes sama paljud pidasid emakeeleks vene keelt) kõnelejaskond fragmenteeritud ja see vaid kiirendab üleminekut vene keele kasutamisele. Tänapäeval on sölkupid hajutatud suure hulga külade vahel, kus nende osakaal elanikkonnast on enamasti vaid mõnest mõnekümne protsendini.
• Eri murdeid kõnelevad inimesed kasutavad omavahelises suhtluses vene keelt. Keele olukord on mõnevõrra parem põhjapoolsete põhjapõdrakasvatajatest sölkuppide juures, kus emakeelsusprotsent küündib üle 70, kuigi noorte seas on internaatkooli ja venekeelse ühiskonna pealetungi mõjul tendents rääkida vene keeles (Žukova 2001: 267; Vahtin 2001: 172). Lõunapoolsete sölkuppide seas on emakeelsus veidi üle 10%. Tänaseks on sölkupi keele kõnelejad seal valdavalt üle 60-aastased, kes ei anna edasi oma keelt lastele; pealegi astuvad nooremad suuremalt jaolt segaabieludesse, kus suheldakse vene keeles.

• Koolis - nii vähe kui ka sölkupi keelt õpetatakse - on õpetatud põhjamurret, kuivõrd see on valitud sölkupi kirjakeele aluseks ja seda õpivad pedagoogid kõrgkoolis. Alles viimasel kümnel aastal on alustatud lõunamurdelise kirjakeele loomist (Toulouze 1999: 78).

• 1879 kirjutas misjonär Grigorevski Narõmi sölkuppidele aabitsa, mis on esimene samojeedi keeltes välja antud raamat. Siiski ei leidnud see kasutamist hariduspraktikas (Helimski 1983: 7).

Ajalugu

13. sajandil sattusid sölkupid turgi hõimude mõju- ja maksualusteks. 1628. aastal rajatud Krasnojarski kindlusasula (ostrog) tõi sölkuppidele Vene võimu ja jassakikohustuse. 18. sajandil algas massiline vägivaldne õigeusustamine. 1930. aastatel andis kollektiviseerimine, paikse eluviisi pealesurumine ja võitlev ateism sölkupi elulaadile ja traditsioonidele saatusliku hoobi. 1960. aastatel võtsid paikseks muudetud sölkupid omaks vene eluviisi ja massikultuuri.

Traditsioonid

Sölkupite traditsioonilised tegevusalad on kalastamine ja küttimine, vähemal määral ka põhjapõdrakasvatus. Sölkupi külad paiknevad kõrgetel jõekallastel. Elamuteks on talvel osalt maasse ehitatud palkonnid, suvel nelinurksed teravatipulised kasetohust kojad.

Usundid

Sölkuppide traditsiooniline maailmapilt tunneb universumi kolmeks jagamist, müütilisi jõgesid, ilmapuud ja taeva jagunemist seitsmeks astmeks - need elemendid on olemas pea kõigi Lääne-Siberi rahvaste mütoloogias. Tähtsamad sölkupi jumalad on looja ja deus otiosus Nom, allilmajumal Kõzõ, maaema Ilenta Kota ja kultuuriheeros Iitje. Tüüpiliselt regiooni rahvastele on ka sölkuppidel olemas loodusvaimud (loz), sh šamaani abivaimud ja allilmast pärit kurjad vaimud, kes toovad haigusi ja surma. Šamaani roll oli üleloomulike olenditega suhtluse abil ravida haigeid, saata surnu hinge teekonnal teise ilma, otsida kadunuid asju jne. Šamaan oli Tazi sölkuppide juures juhiks ka muudel elualadel, see on ühisjoon teiste samojeedi rahvastega ja erinevus obiugrilastest (Golovnjov, Kan 1997: 154).

Tänapäeval on sölkuppide seas mõnevõrra säilinud õigeusu mõjudega animistlik maailmapilt, kuigi šamanistlik praktika on pea kadunud. Põhjasölkuppidel on surnutega seotud rituaalid elujõus nagu ka usk looduses elavatesse kohaga seotud jumalatesse (Šargorodski 1992: 226). Lõunasölkuppidel on mitmesaja-aastaste kontaktide tulemusel venelastega leidnud põrgu, pühakud ja ikoonid tee nende maailmapilti, kus nad toimivad paljuski edasi animistlikust usundilisest loogikast lähtuvalt. Näiteks vaim nimega Nikola Lozi on pärit pühak Nikolaist (Nagy 2002: 229), kes on esindatud kõigi Siberi põhjarahvaste usundites. Nõukogude ajal lisandus sinna ka kommunistlikku sümboolikat, mida tajuti samuti kui võimu ja üleloomuliku omavaheliste suhete osana.

Tänapäev

Sölkupid on traditsiooniliselt elatunud peamiselt küttimisest, kalastamisest ja karusnaha müügist. Taolise elukorralduse häving on sölkuppidele kaasa toonud suured kohanemisraskused uute elutingimuste ja -nõudmistega. Kohanematusega on omakorda kaasnenud tööpuudus ning massiline alkoholism. Internaatkoolides üles kasvanud noored on võõrutatud traditsioonilisest keskkonnast ja tegevusest, nende kiiret assimileerumist tõkestavad veel peamiselt antropoloogilised tegurid.

Viidatav tekst