Kasutaja:Vaher/teadusfilosoofia
NB! Tekst võib sisaldada vigu.
Teadusfilosoofia on filosoofia haru, mille objektiks on teaduseks nimetatav praktika. Traditsiooniline teadusfilosoof küsib: milles seisneb teaduslik teadmine ja seletus, milles selle eripära muudest seletuspraktikatest? Mis on teaduslike teooriate (ontoloogiline, episteemiline) staatus? Milles seisneb teaduse areng? Kuidas suhtuvad teineteisesse eriteadused? Mida tähendab teaduslik väide, et asjaolu A põhjustab asjaolu B? Jne.
// Hempeli selgitused on imetlusväärselt ökonoomsed. Vaieldamatult voorus, tingib too ökonoomsus kohati aga ka küsimusi. Nii jääb algul segaseks, kui palju serveerib teos teaduse ja teaduslikus seletuspraktikas järgitavate normide kirjeldust, kui palju kindlast filosoofilisest perspektiivist tõlgendust. On erandeid. Kuid nendegi puhul heidetakse vastasseisukoht argumentidesse süvenemata kiiresti kõrvale.
Loogiliste empiristide peamiseks küsimuseks oli olnud see, kuidas eristada sisukaid väiteid, teooriaid ja mõisteid sisututest. Selle määramiseks pakuti välja nn verifikatsiooni ehk tõestatavuse kriteerium. Verifikatsiooni kriteeriumi järgi on laused, nii ka teadmisväited, sisukad vaid siis, kui nad on kas kogemuses vahetult tõestatavad (/kummutatavad) vaatluslaused või vaatluslausetest loogikareeglite abil tuletatavad. Niisugune sisukuse kriteerium teenis ühelt poolt kui relv teatud filosoofiate ontoloogilise ja keelelise ekstravagantsuse vastu (millel arvati olevat ohtlikud ühiskondlikud järelmid). Teisalt pidi see mudeldama loodusteaduste – eeldatavasti tõest ja sisukat – keelt.
Piinlikul kombel osutusid loogilise empirismi verifitseerimiskriteeriumiga mõõtes sisutühjadeks ka paljud teaduslikud väited ja mõisted, näiteks universaalse kujuga üldistused ja seadused. Vaatluslaused teatavasti saavad olla kas tõesed või väärad vaid partikulaarse vaatluse-sündmuse kohta. Vaatluslause „Kuu ja Maa tõmbuvad 14. septembril 2015 kell 3 jõuga, mis on võrdeline nende kehade massiga“ on verifitseeritud juhul, kui 14. septembril kell 3 tehti vaatluse teel kindlaks, et Kuu ja Maa tõepoolest tõmbusid teineteise poole oma massiga võrdelise jõuga. Vaatluslause „Maa ja õun tõmbuvad 15. septembril kell 8 jõuga, mis on võrdeline nende
kehade massiga“ on verifitseeritud, juhul kui nimetatud ajahetkel Maa ja õun tõepoolest tõmbusid oma kehamassiga võrdelise jõuga. Kuidas aga verifitseerida väidet, et kõik kehad tõmbuvad alati jõuga, mis on võrdeline nende kehade massiga? Ükski lihaline kogemus ei saa kogeda kõikide kehade kõiki – olnuid ja tulevaid – tõmbumisi. Ei ole ka loogikareeglit, millega selle üldistuse tõesust kirjeldatud või analoogsete vaatluslausete tõesusest tuletada, olgu neid kui tahes palju.3 Ja ometi pidanuks just empiiriline loodusteadus olema sisukas ja tõene diskursus par excellence! Hempel jätkab loogilises empirismis keskse sisukuseküsimusega ja on truult seisukohal, et teadmisväidetel peab olema empiiriline sisu. Selle garandiks on ka Hempeli kaks keskset nõuet teaduslikele seletustele: asjakohasus (seletuseks pakutud informatsiooni ennustuslik potentsiaal) ja kogemuslik kontrollitavus (ptk 5). Nii on mingi hüpotees Hempeli järgi aktsepteeritav ainult siis, kui sellest on tuletatav tingimuslik lause kujuga „kui on realiseeritud katsetingimused C, esineb tulemus E (lk 51)“, ja sellise kujuga järelmit on põhimõtteliselt võimalik katseliselt kinnitada või väärata. Verifikatsionismi probleemidest teadlik, on Hempel aga empirismikummi kõvasti lõdvemaks lasknud. Hüpoteeside ja teooriate sisukuse tarvilikuks tingimuseks ei ole enam mitte kogemuses tõestatavus, vaid põhimõtteline kontrollitavus. Sealjuures Hempel möönab selle mõõdupuu ähmasust ja et „pole võimalik tõmmata teravat eraldusjoont nende hüpoteeside vahele, mis on põhimõtteliselt testitavad“ (lk 54). Teiseks, kui verifikatsionismi probleemiks oli seletada teaduslike universaalsete väidete tõesuse võimalikkust, siis Hempeli lahenduseks on teaduslike väidete tõesuse desideratum’ist ülepea loobuda. Empiirilise hüpoteesi või teooria katseline kinnitamine ei tagavat mitte kunagi hüpoteesi või teooria tõesust, lisavat sellele vaid usutavust. Ekstreemempirismist taandub Hempel ka seeläbi, et rõhutab kogemuse kõrval ka teoreetilise taustteadmise rolli hüpoteeside asjakohasuse üle otsustamisel, seaduste ja juhuslike üldistuste eristamisel jne. Näiteks ei pruugi katselist kinnitust leidnud hüpotees kvalifitseeruda seletuslikuks, kui see on vastuolus teooriatega, „mida vastaval ajaperioodil peetakse hästi kinnitatuks“ (lk 64), samal ajal kui ka katseliselt kinnitamata hüpotees võib olla seletuslik, kui see on parajasti aktsepteeritud teooriatega kooskõlas. Sellist teooriast sõltuvust sobib illustreerima Hempeli enda näide mitteasjakohasest seletusest. XVII sajandi algul väitis Galilei olevat avastanud Jupiteril kaks kaaslast. Astronoom Sizi
esitas sellele järgmise vastuväite: „Peas on seitse akent – kaks ninasõõret, kaks kõrva, kaks silma ja suu; nii on ka taevas kaks soodsat tähte, kaks ebasoodsat, kaks hiilgavat ja vaid Merkuur üksi on erapooletu ja ükskõikne. Sellest ja paljudest muudest loodusnähtustest ja nagu seitse metalli jne, mida oleks liiga tüütu üles lugeda, mõistame, et planeetide arv on paratamatult seitse …“ (lk 76). Hempeli sõnul on Sizi argumendid „täiesti ebaasjakohased“, kuna ei paku „vähimatki põhjendust eeldusele, et Jupiteril pole kaaslasi“. (Samas.) Sizi kaalutluste asjakohatus pole aga nii täielik, kui Hempel paista laseb. Sest seitsme planeedi olemasolu võiks olla igati ootuspärane, juhul kui uskuda, et jumal lõi maailma oma näo järgi, et inimnägu oma „seitsme aknaga“ on jumalnäo täiuslikem kehastus, mis peegeldab kogu tegelikkuse struktuuri. Niisiis lubab Hempeli sisukusekriteerium ehk rohkemgi, kui Hempel lubada tahaks. Jumalnäo teooria põhimõtteliseks välistamiseks puuduvad Hempelil vahendid niivõrd, kuivõrd tema protseduuriline seletuslikkuse käsitus ei luba a priori
oletusi maailma tegeliku konsistentsi ega teaduse legitiimse sisu kohta. Kas ei seisa empiirilise sisukuse nõue ka ise metafüüsilisel eeldusel, et tegelikkus on just selline, et sellele pääseb ligi empiirilises kogemuses ja ei kusagil mujal? Mitte tingimata. Empiirilise kontrollitavuse ning ennustatavuse normi saab õigustada ka instrumentaalselt – vahendina eesmärgi suhtes, hallata ja manipuleerida empiirilises kogemuses end pakkuvat maailma. Hempel seisab niisiis dilemma ees – kas möönda endas metafüüsikut või seda, et pakutud seletuslikkuse kriteeriumid kehtivad üksnes haldamiseesmärgi kontekstides, laienemata teist laadi eesmärgipüstitusega tunnetuspraktikatele. Tõenäoliselt kombineerib Hempeli käsitus nii üht, teist kui kolmandatki. Siiski on kasulik neid eri lugemisvõimalusi kas või mõtteharjutuse korras eristada, et siis vastavalt Hempeli arutluste kehtivusulatust kompida. Nimetasin ülal „Loodusteaduse filosoofiat“ õpiklikuks. See nimetus vajab piiritlemist. Kindlasti ei saa võtta teost kui teadusfilosoofia õpikut.4 Nagu öeldud, esitab Hempel siin näiliselt erapooletu teaduseanalüüsi varjus kitsalt omaenda vaadet. Teiseks, „Loodusteaduse filosoofia“ libiseb üle paljudest teadusfilosoofilisest vaatepunktist kesksetest ja probleemsetest küsimustest. Vastandades objektiivset seletatust pelgalt subjektiivsele seletatusetundele (nt lk 34, 124), jätab Hempel tolle naiivselt kasutatud objektiivsuse mõiste täiesti analüüsimata. Eksplitseerides kogu teose vältel seda, millal kvalifitseerub mingi hüpotees seletuseks, ei valgusta Hempel mitte kusagil abstraktsemalt seda, mis on seletus? (peamiseks Hempeli kriitikaks on olnud nimelt see, et deduktiiv-nomoloogiline mudel ei ole pädev teadusliku seletuse mudelina). Kolmandaks, teoses esitatud seisukohad on tänapäeva teadusfilosoofia kontekstis paljudes detailides kas aegunud või vaid üheks, ja sugugi mitte tugevaks, alternatiiviks. Juba 1960ndatel hakkasid hempelliku normatiivse teadusfilosoofiaga konkureerima ajaloolise, sotsioloogilise või pragmaatilise, viimasel ajal ka metafüüsikalembesema lähenemisega suundumused. Sellegipoolest, eksemplaarse
näitena loodusteaduse analüüsist on „Loodusteaduse filosoofia“ senini kõnekas. Teaduslik empiiriline maailmavaade on põhilises sama, mis toona – olles haaret ja autoriteeti argises ja populaarses sfääris vaid laiendanud. Hempeli teravajoonelised selgitused empiiriliste väidete kehtimistingimuste ning seletusliku haarde kohta pakuvad lugejale tõhusaid abivahendeid mitte üksnes selleks, et hinnata kohase skepsisega avalikkuses ohtraid „teaduslikult tõestatud“ tüüpi knock-down-argumente. Need pakuvad kriitilise mõtlemise treeningukursust kõige üldisemas ja paremas mõttes. 1 Olulisimaks peetakse Hempeli mõjukaid artikleid koondavat Aspects of Scientific Explanation. (1965). 2 Kurikuulsus on Rudolf Carnapi verifikatsionistlikelt alustelt kriitika Martin Heideggeri filosoofiliste fraaside nagu nichts nichtet (eimiski eimiskib) pihta. (Überwindung der Metaphysik durch logische Analyse der Sprache, 1931). 3 Tegemist on klassikalise induktsiooniprobleemi semantilise modulatsiooniga. 4 Selleks otstarbeks on sobilik ning laialdaselt kasutatud Alan F. Chalmersi „Mis asi see on, mida nimetatakse teaduseks?“ (Ilmamaa, 1998, tõlkinud Kristin Sarv).
Hempeli selgitused on imetlusväärselt ökonoomsed. Vaieldamatult voorus, tingib too ökonoomsus kohati aga ka küsimusi. Tekst mõjub pigem kirjeldava analüüsi kui filosoofilise arutlusena.
Carl Gustav Hempel. Loodusteaduse filosoofia. Tõlkinud Tiiu Hallap, järelsõna Rein Vihalemm. Toimetanud Piret Kuusk. Kujundanud Eve Kask. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2014. 187 lk.
***
Panen siia vana teksti, et kaduma ei läheks.
Thomas Kuhn: füüsikust humanitaariks, Kopernik: kuutõbisest täppisteadlaseks
1962. aastal ilmus Chicagos Thomas S. Kuhni teadusfilosoofiline esseekogumik �Teaduslike revolutsioonide struktuur�. 1966. aastal aga Pariisis Michel Foucault� ajaloofilosoofiline �llitis �Asjade olukord�. Esimene t�i meie k�nepruuki �paradigma �termini, teine aga �episteemi� ja �diskursuse� nende praeguses t�henduses. Asjad l�ksid aga kohe k�est, sest uutest terminitest said kohe m�lemal pool Suurt Lompi moekad m�rks�nad, mida p�rgatati �hest valdkonnast teise kui trendikaupa. Kujutage ette: �Katrin Kuldma t�navune s�giskollektsioon on julgelt v�rskendanud olemasolevat paradigmat ning aktsentueerinud seda s�rtsakate epistemoloogiliste ja diskursiivsete sissel�igetega taljepiirkonnas.� Ega Derrida �dekonstruktsiooni� k�si paremini k�inud, see eksis peagi New Yorgi riidepoodnike igap�evastesse lubadustesse k�ik vargad kohapeal ��ra dekonstrueerida�. Kuhni ehmatas p�hesadanud populaarsus. Ka Foucault�d. Esimene loobus peagi populaarseks osutunud �paradigma� terminist oma arvutute j�ngrite kasuks (�ma olen kaotanud kontrolli selle s�na �le�), kuna teine jahutas oma f�nnide kuuma pead 1969. aastal kr�ptilise teosega �Teadmiste arheoloogia�, mis h�lgas eelk�ija belletristliku s�napruugi, millest oli olnud nii vahva �hulisi lendlauseid v�lja rebida. Kumbki epistemoloog ei tahtnud olla popp. Aastal 2003 on Kuhni raamat eesti lugeja laual, Foucault� oma mitte. Kas j�lle ameeriklane ees? Kuuek�mnendail osutus see p�rimine ootamatult delikaatseks, kui selgus, et meeste m�ttek�igud ajavad �sna �hte vagu. Kuhn k�rgesti haritud t�ppisteadlasena vaoshoitumalt ja kuivemalt argumenteerides nagu vagur k�nnihobune, ajaloolane Foucault aga vision��ri pika sammuga �le formaalse arutlusloogika h�pates, �hendades k�ikjal k�nekaid detaile julgete �ldistustega. Teisiti ei saanudki see olla. F��sik Kuhni vastas seisis ju kogu P�hja-Ameerika kognitivistlik sotsiaalps�hholoogia traditsioon ning loogiline empirism, mis n�udis, et v�itluses vastataks �teoreemile teoreemiga� ja �fakte nopitaks sealt, kust teisedki�, kuna ajaloofilosoof Foucault�d innustas tagant kogu Prantsuse filosoofiatraditsioon, mille erinevus ilukirjandusest tihti �hk�rn.
Milles on siis uba? Uba selles, et igasugused oa, iva, tera kujundid meie k�nekeeles, r��kimata n�eltest heinakuhjas, ajendavad meid m�tlema v�ikselt; ajavad m�tlema t�sikindlast teadmisest, kui eelk�ige mingist kombatavast konkreetsest, pisikesest, kuid vaieldamatust faktikimbust, mis on kombatav, n�idatav, vaadeldav ja lokaliseeritav (kuskil ta seal heinakuhjas on) ning mille �mber saab induktiivselt tiba abstraktsema maailmapildi rajada. See on objektiivse realismi p�hitees, mille kriteeriumiks on, �llatus-�llatus, praktika. Praktikat on aga ajaloos olnud mitmesugust nagu ka sellest s�ndinud teadmisi, lisab ajalooline materialism. Siingi pole midagi uut, ajaloolane Foucault� m��nab seda ning teoreetilise f��sika ekspert Kuhn samuti. M�lemad aga keelduvad otsustavalt n�gemast mineviku teaduslikus praktikas ebat�iuslikke ja algelisi versioone t�nasest moodsast teadusest. Ja vastupidi, t�nane teadus pole eelnenud arengu otstarve, eesm�rk ja t�itumine. Just sellega ?okeeris omal ajal Darwin. Mitte oma oletustega ahvide kohta, vaid eelk�ige v�itega, et inimene pole k�rgeim eluvorm, hoopis tugevaim. Seega � igal ajastul oma uba.
Pardi paradigmast j�nese omasse Tsivilisatsioon on k�psenud erinevates ajaloolistes paradigmades, mille omavahelisi suhteid iseloomustab �hism��dutus (incommensurability � Kuhn) v�i siis erinevates ajaloolistes episteemedes, mida lahutab �ksteisest totaalne epistemoloogiline katkestus (epistemological break � Foucault). Einstein ei ole Newtoni t�iustatud versioon, Mitterrand ei ole Pippin L�hikese reinkarnatsioon. Nende venitamine �hele universaalsele arenguteljele on vaid venitaja kummardus endale kui ajaloolise arengu tipule. Ajaloolane Foucault kaevab teatava sadistliku m�nuga Prantsuse XVIII sajandi �hiskondlikus praktikas demonstreerimaks, kuidas toona toideti kollektiivseid kujutelmi n�idadest, kuidas piinamisel hangitud �lestunnistused t�steti t�kkhaaval t�sikindlaks teadmiseks ja kuidas kellegi tuleriidale saatmise fakt iseenesest t�endas hukatava s��d. Sotsiaalne seik �lendati ontoloogiliseks. Rahvast sugereeriti alati n�gema tuld seal, kust v�hegi suitsu t�usis, ning paadunud varast iga p�leva m�tsi all. Selle loogika helgemat poolust demonstreerib k�nek��nd �ei �ige h�lma hakka keegi�. Neist muinastarkuse teradest ja ubadest s�nnibki Foucault� episteem ja mingil tasemel ka Kuhni teadusparadigma � fatalistlik leppimine asjadega nii, nagu �ldsus/teadlaskond arvab. �N�iad� vihuvad suitsukoonaldes hullu tantsu Blocksbergi m�el, ��iged� istuvad, plekita pintsakuh�lmad vaheliti, raesaalides ja �hiired s�nnivad niiskusest ja kaltsudest� (Louis Pasteuri eelne arusaam). Foucault� osutab, et n�iaprotsesside l�ppemine modernismi k�nnisel l�petas nagu noaga ka n�idade eksistentsi ja seda mitte sellep�rast, et n�iad oleksid otsa saanud, vaid seep�rast, et muutus kollektiivne maailmapilt. Teatavat laadi k�itumist hakati n�gema hoopis osana millestki muust, n�iteks hullumeelsuse, hiljem ka geniaalsuse t�estusena. K�itumine ei muutunud, k�ll aga seda hindav teoreetiline pilk. Umbes nii nagu tuntud Gestalt-ps�hholoogia eksperimendis paistab sama joonistus �hele j�nesena, teisele pardina.
F��sik supi sees Kuhni algne eriala oli teoreetiline f��sika, seep�rast pole ime, et teda v�lus eelk�ige Newtoni mehaanika ja kvantmehaanika �hism��dutus. Ja siis vana ja uue kvantmehaanika �hism��dutus. Ja alkeemiku ja keemiku �hiskondliku positsiooni �llatav v�rreldavus. Viiek�mnendate alul sai ta maha esimese loengusarjaga fundamentaalsetest kahtlustest �he, nn. teadusliku ja ainu�ige ja universaalse tunnetusviisi olemasolu kohta. Edasine kulges kui t�ppisteadlase retk reaalainete vankumatute ja k�vade veendumuste juurest sotsiaalteaduste s�ltjasse sohu. Alguses tulid v�iksed tagasivaated oma eriala l�himinevikku, siis laiem huvi kunagise teadusm�tte vastu, siis aga kleepus k�lge ajalooline taust ja selle sabas �nnetuseks ka filosoofilised ja sotsioloogilised t�sistused. Aastal 1989. leiame ta v�itluslaua tagant teise tuntud Ameerika teadusfilosoofi Charles Tayloriga, kellele ta �ritab t�estada, et piir looduse ja kultuuri vahelt jooksis Vana-Kreekas teisiti kui jookseb t�na ja � mis Taylorile t�iesti vastuv�tmatu � loodusseadused ei ole kultuurist s�ltumatud, universaalsed ja �ldkehtivad. Ka neid suudab muuta ja suunata pilk, mis neid hindab, v�idab ta. �Jah, ma t�epoolest usun enamikku sellest absurdist, mida mulle aastate kestel on omistatud�, peab ta oma esinemises korduvalt kinnitama. Mitte, et kehade vaba langemine alluks siis teistele seadustele, kui keegi seda j�lgib (nagu vigur naerupall �hes toredas multikas). Pigem suudavad humanitaarteadused ja kultuur otsustavalt m�jutada �ldist arvamust sellest, milles �ldse tasub loodusseadust m�rgata ja kust neid otsida. Humanitaarial on ajalooliselt olnud monopol jagada v�i keelata t�hendusi looduses toimuvale. See m��ratleb tajukategooriate piirid ja �m�istlikud� otsingusuunad. Neist �ldistest teooriatest, kontseptsioonidest, h�poteesidest ja �vaikivatest teadmistest�, mida ei vaevuta enam t�estama, s�nnivad Kuhni paradigmad: ��ldtunnustatud teadussaavutused, mis teatud ajaks annavad eriteadlaste kogukonnale eeskuju probleemide p�stitamisel ja lahendamisel�. Siit pole kaugel anekdoot joodikust, kes otsib kaotsil�inud koduv�tit t�navalaterna valguss��rist ainu�ksi seep�rast, et seal on valgem. Loogika, mis teda selleks sunnib, pole joodikuparadigmas �huvipakkuv teaduslik teema�, k�ll aga argumendid v�tme t�en�olise asukoha kasuks lambi all. Samamoodi v�ib valitsev paradigma (ld. k. n�ide, n�idete hulk) esitada hulga n�itlikke t�estusviise, et mingi joonistuse peal on j�nes ja mitte part. Viimane pole mingi t�siseltv�etav teaduslik teema, see puudub isegi aktsepteeritud probleemip�stitamisviiside hulgast. Ega Eestiski pole keegi vist t�siselt kaalunud n�iteks liitumisl�bir��kimisi Hiina Rahvavabariigiga; see kuulub liiga julgete m�tete maailma. Terve m�istuse (common sense) diktaat ja teadlaskogukond (scientific community) pole seega ainult s�el s�kalde eraldamiseks teradest, vaid ka kosmiline kustukumm, mis laseb v�tit teadmiste varakambrisse otsida vaid sealt, kus valgem, puhtam ja asfalteeritud. Siis Euroopast. Ptolemaiose geotsentriline kosmoloogia suutis heliotsentristlikele ketseritele ainult seet�ttu niikaua vastu panna, et eksisteeris sajanditepikkune komme t�lgendada teatud vaatlusandmeid t�endina Maa kesksest asukohast p�ikeses�steemis. Tehtud t�� hulk ise oli argumendiks. Valguss��r heitis valgust ainult �hele kindlale kohale ja kindlast rakursist. Pimeduses kobav Kopernik, kes ses valguses paistis kahtlemata hullu, ketseri, jumalasalgaja, luuletaja ja joodikuna, osutus ometi, nagu me hiljem teada saime, oma ajastu ainukeseks purukaineks t�ppisteadlaseks, kelle j�rel siiani jooksevad geeniuse s�rast joobunud j�ngrid. Humanitaaria sai reaalaineks, luule t�eluseks� kuni j�rgmise teadusrevolutsioonini.
JOHANNES SAAR
J. Habermas ? on tänapäeval üks mõjukamaid filosoofe maailmas. Kontinentaalse ja Anglo-ameerika mõtlemise traditsioonide ületamiseks on ta asunud mõtlejatega nagu Gadamer ja Putnam, Foucault ja Rawls, Derrida ja Brandom. Tema ulatuslikus kirjalikus töös käsitletakse teemasid, mis ulatuvad sotsiaal-poliitilisest teooriast esteetika, epistemoloogia ja keele usu filosoofia juurde, ja tema ideed on oluliselt mõjutanud mitte ainult filosoofiat, vaid ka poliitilist-õiguslikku mõtlemist, sotsioloogiat, kommunikatsiooniuuringuid, arutlusteooriat ja retoorikat, arengut psühholoogia ja teoloogia. Veelgi enam, ta on näinud Saksamaal silmapaistvat avalikku intellektuaalset kommenteeritust, kommenteerides päevakorda vastuolulisi küsimusi Saksa ajalehtedes nagu Die Zeit .
Siiski, kui vaadata oma töökorpust tagasi, võib mõista kahte laiapõhjalist püsivat huvi, millest üks on seotud poliitilise valdkonnaga, teine - ratsionaalsuse, kommunikatsiooni ja teadmistega seotud küsimused.
***
Juhatus teadusfilosoofiasse:
- 0. A Teaduslike protseduuride teooriad
- B Teaduslike protseduuride teooriad
- 1. Induktivism vs hüpoteetilis-deduktiivne teadusvaade
- 2. A Matemaatiline positivism vs konventsionalism
- B Matemaatiline positivism vs konventsionalism
- 3. A Loogilis-rekonstruktsionistlik teadusfilosoofia
- B Loogilis-rekonstruktsionistlik teadusfilosoofia
- 4. A Klassikalise teadusfilosoofia revisioon
- B Klassikalise teadusfilosoofia revisioon
- 5. A Teadusliku progressi teooriad
- B Teadusliku progressi teooriad
- 6. Kinnitamine ja tõenduslik tugi
- 7. Väärtusstandardite õigustamine
- 8. Debatt teadusrealismi üle
- 9. Deskriptiivne teadusfilosoofia
''''
PEETER MÜÜRSEPP. Mis see on, mida nimetatakse teadusfilosoofiaks. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/mis-see-on-mida-nimetatakse-teadusfilosoofiaks/
PEETER MÜÜRSEPP. Teadusfilosoofia humaniora ja realia vahel.
PEETER MÜÜRSEPP. Teadusajaloo ja teadusfilosoofia Eesti ühendus – üks ühendus, kaks eriala
PEETER MÜÜRSEPP. Rein Vihalemm teadusfilosoofina. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/rein-vihalemm-teadusfilosoofina/
Rein Vihalemm 1994. Teadusfilosoofia ja teadusmetodoloogia Eestis: olukord ja perspektiivid.
Marek Tamm 2011. Humanitaarteaduste metodoloogia.
Margus Maidla. Teaduse sotsiaalsest korraldusest läbi teadusfilosoofia prisma. (Jaana Eigi kaitses Tartu ülikoolis filosoofia erialal doktoritöö teaduse sotsiaalse korralduse teemal.) https://novaator.err.ee/260054/teaduse-sotsiaalsest-korraldusest-labi-teadusfilosoofia-prisma
Katrin Velbaum. https://heureka.postimees.ee/552212/kas-teadus-filosoofia-on-surnud
Riin Kõiv. Teadusfilosoofia raskekaaluline klassik kerges kuues.
Briti teadusfilosoof Nicholas Maxwell, kes leiab, et teaduse peamiseks eesmärgiks ei tohiks olla teadmiste kogumine, vaid peaasjalikult tarkuse taganõudmine.
Kreatsionism (ld creatio loomine (loomismyyt), omastav k. creationis) on religioossed, teoloogilised, maailmavaatelised ja filosoofilised kontseptsioonid, milles maailma peamised korrastavad vormid nagu maailma, elu, inimkonda, planeti maa, aga ka maailma tervikuna, käsitletakse kui otseselt jumala (või looja) loodut. (vn)
Kreatsionism on maailmavaade, milles maailm, elu ja inimene on sõnasõnalt tekkinud nii, nagu abrahamluse religioonide tekstides on kirjeldatud (nt 1. Ms). 20. sajandi alguses oli suurim kreatsionismi pooldajaskond evangelikalistide hulgas, USA-s. Kreatsionismile on iseloomulik evolutsiooniteooria eitamine. (sk)
Kreatsionism on religioosne veendumus, et maailm ja elu on otseselt jumala loodud. Mõistet kasutas Charles Darwini 1856. aasta kirjas, milles kirjeldades neid, kes usulistel põhjustel vaidlustasid tekkivat evolutsiooni(teooriat), kui teadust. Kreatsionismi probleemsus, on selles, et esindajad peavad oma arvamusi teaduseks. Teadlaste jaoks on see ebateadus. (ing)
Kreatsionistlikud kontseptsioonid varieeruvad üksteisest religioossetes ja filosoofilistes suhtumistes teadusesse. On suunad nagu "teaduslik kreatsionism" ja 1990-ndate aastate ilmnunud neo-kreatsionism kontseptsioon (ing Intelligent Design), mille pooldajad arvavad nagu oleks nende uskumused teaduslikult põhjendatud. Teadlaste arvates kõik need ebaõpetused on vastuolus tunnustatud faktidega, ei vasta kriteeriumitele, mille alusel kontrollitakse falsifitseeritavust (ja Ockhami põhimõttele).
Kreatsionistide peamine probleem on ajaloolis-kriitiline meetodi mittetunnustamises /mõistmises.
/Lisaheietus/
Charles Darwin oli Beagle’i reisil samuti uurinud kivististe leide kivimikihtides, näiteks Patagoonia läbilõigetes – tema jaoks oli väljasuremine ilmselge tõsiasi. Ühtlasi andis see võtme, mismoodi kujutada looduslikul valikul põhinevat evolutsioonipuud.
Kellassepa metafoor. Iseenesest ei olnud Charles Darwini vaade suures vastuolus tollase füüsikalise maailmapildiga. Kombekas kokkulepe, mis teadlasi ei häirinud, oli anda Loojale universumi või mõnede selle protsesside algkäivitaja roll. Nii kirjutas juba Isaac Newton Loojast kui astronoomilise kellavärgi käivitajast, samal ajal kui planeetide kulgemist sai välja arvutada ja prognoosida valemite abil.
Ent elusa lõputut mitmekesisust ei saanud sellise kellavärgiga seletada ning seetõttu tundus, et iga üksiku elusolendi tarvis on vajalik “kellassepa” sekkumine.
Kellassepa metafoor pärineb William Paley’lt (“Looduse teoloogia”). Siit pärinebki “intelligentse kavandaja” (intelligent designer) metafoor, mida Paley rakendas ausalt, tões ja vaimus oma raamatu arutluses. Darwin näitas oma töödega, et iseregulatsiooni puhul ei ole sellist kavandajat ehk loojat tarvis. Ehk, nagu Richard Dawkins on Paley’ metafoori laenates kirjutanud, kui oli olemas kellassepp, pidi ta olema pime.
Need seisukohad vaieldi selgeks 19. sajandil, kuigi mõni väidab, et on 21. sajandil avastanud “uudse” ja “evolutsioonile alternatiivse” “intelligentse kavandaja” hüpoteesi.
JüriE:
Aristoteleselt pärineb ikkagi see nõue teaduse süsteem aksiomaatiliselt üles ehitada. Eukleidline geomeetria oli selle parim näide antiikajast. Kindlatest aksioomidest tuletatakse kõik vajalikud teoreemid.
See ülesehitus säilis ka uusaegses füüsikateaduses.
Kaasaegseks erinevuseks on see, et aksioome ei peeta enam vaieldamatuteks tõdedeks ja enam ei arvata, et aksioomide tõesust saaks puhtmõistuslikult kaeda.
Argipäevased teadmised ei moodusta aksiomaatilis-deduktiivset süsteemi.
Galileo Galilei, Francis Baconi ja Isaac Newtoni kontseptsioon teadusest on eksperimentaalne teadus ehk katsetele rajatud teadus. Tekitatakse kunstlik olukord, selleks et mingit nähtust kõrvalmõjudeta ja mürata mõõta. Nagu ütles Bacon: looduselt tuleb maskid maha rebida.
Aristotelese kontseptsioon teadusest rajaneb bioloogiale ja on vaatluslik. Kui jänes hakklihamasinast läbi lasta, et jänese ruumala arvutada, siis tulemus - hakkliha - ei ole enam esialgne bioloogiline objekt. Eksperimendid on vaadeldavasse sekkuvad ja muudavad vaadeldava olemust.
Sarnane teema kerkis üles XX sajandi alul seoses kvantfüüsika uute seadustega. Niels Bohri kontseptsiooni kohaselt on mikroosakese mõõtmine ühtlasi mikroosakese mõjutamine, mistõttu mõõtmise teel ei ole võimalik teada saada, milline see osake oli enne mõõtmist.
Psühholoogias ja sotsioloogias on vaatluse või eksperimendi mõju vaadeldavale väga oluline tegur, mis paljude uurimuste teaduslikkuse või praktikas rakendatavuse tõsise kahtluse alla seab.
Lisaks sellele on Newtoni füüsika rajatud põhjus-tagajärg seostele. Nähtuse seletamiseks või ennustamiseks tuleb teada nähtuse põhjuseid. Põhjus aga ajaliselt eelneb tagajärjele.
Aristotelese kontseptsioon maailmast on seevastu teleoloogiline ehk eesmärkidest lähtuv. Bioloogias sobib see kontseptsioon suurepäraselt. Samuti sobib see seletamaks isikute käitumist. Käitumise seletamisel näidatakse ära isiku eesmärgid ja tema teadmised. Taotledes oma eesmärki ja lähtudes oma teadmistest, valib ratsionaalne isik vaat niisuguse teo. Eesmärgid on aga tulevikku positsioneeritud.
Majandusteaduses ja ühiskonnateadustes need seletusviisid lähevad sassi. Põhjuslikkusele viitav seletus viitab näiteks sellele, et langetati hindasid ja tarbijad tormasid kaupa ostma. Eesmärkidest lähtuv seletus aga peab sisse tooma tarbija kavatsused ja teadmised.
Nii uskumatu kui see ka ei ole, aga Galilei füüsika on tegelikult Aristotelese füüsika skeem. Nähtused jagatakse nendeks, mis on loomulikud ja ei vaja seletust ning nendeks, mis vajavad seletusena põhjuse näitamist. Loomulik ehk seletust mittevajav on Aristotelese ja Galilei füüsikas aga erinev. Aristotelesel ei vaja seletust kehade ülevalt allapoole kukkumine; Galileil ei vaja aga seletust ühtlase kiirusega liikumine.
kom: Inimkonna fataalseim eksimus on selles et kogetakse oma emotsionaalset kujutlust kuid peetakse seda objektiivseks reaalsuseks.
"Gödel ütleb seda, et ükskõik kui hästi me maailma mõistame, saame paraku alati esitada sisuka väite, mida me ei saa olemasoleva süsteemi raames tõeks pidada, ega valeks tunnistada."
-- midagi ehk siis niisugust ka veel, piiride nihutamisest mõeldes: käesolevaks ajaks tundub et teadus on jõudnud kusagile massi, ruumi ja aja piirideni, näiteks koosnemise elementaarsuse otsingutel. Kuid juba loogika abil saab mõelda, et see ei lõpe veel, näiteks Higssi bosoniga, sest saab ju küsida: mida see sisaldab, mida selle sisaldis sisaldab, jne, jne, kuni lõpmatuseni. Kuid kui juba Higsi bosonil ei tarvitse enam massi olla ja kaldub juba kvant valdkonda, siis veelgi vähem oleks seda selle sisaldisel, selle sisaldise sisaldisel, jne. Kui pole massis, pole ka olenemist gravitatsioonist, ruumist ja ajast, füüsikast, selle seadustest, mõõdetavusest ja kontrollitavusest. Seega, juba lõpmatusele lähenedes koosnemise sisaldumises, jõuame mittekoosnemiseni.
Sellejuures, kui Universumi Suur Pauk, ei olnud alguses aine, ei olnud see ka olenev gravitatsioonist, ruumist, ajast, füüsikast, selle seadustest, mõõdetavusest ja kontrollitavusest, seega ei saa seda määrata, ei ruumiliselt, ajaliselt, protsessilt ega ka massilt. See määratlematu, on siitpoolt määratledes eimiski, kuid milles siiski oli/on miski, mis ajas, ruumis ja selle protsessides, tähendab aega, ruumi ja selle protsesse, selleks, et midagi oleks olemasolevana registreeritav sellele/neile mis/kes selles sisalduvad, samaväärsusest tulenevalt - nagu seebimulli jaoks on teine seebimull sama tahke kui kivi jaoks teine kivi. Selles eimiskis, see miski, on nagu informatsioon, taotlus, jne, olemasolemisest või nagu sõna, ilma et sellel peaks olema kandja, nagu on siin informatsiooni jaoks vajalik selle kandja. /Jh 1:1 Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal./