Kasutaja:Triinut/Taksikoer

Taks ehk taksikoer on koeratõug.

Taks on pärit Saksamaalt. Taksikoer (UK /ˈdæksənd/ või US /ˈdɑːkshʊnt/ dahks-huunt või US /ˈdɑːksənt//dɑːkshaʊnd/ dahks-hound on lühikeste jalgadega, pika kerega hagija-tüüpi koeratõug.

Tavasuuruses taksikoer aretati mäkrade (vt mäger) ja teiste uruloomade haistmiseks, jälitamiseks ja urust välja ajamiseks. Minitaksid aretati väiksema saaklooma jahiks, näiteks jänesejahiks. USA-s, on neid kasutatud ka haavatud hirvede jälitamisel ja preeriakoerte (vt rohtlahaukur) jahiks.

Etümoloogia

Nimetus "dachshund" on saksakeelse päritoluga ja tähendab "mägrakoera", tulenedes sõnadest Dachs ("mäger") ja Hund ("koer"). Tänapäevases saksa keeles on selle koeratõu nimi on paremini tuntud kui Dackel või, jahimeeste hulgas, Teckel. Saksakeelset sõna hääldatakse [ˈdakshʊnt].

Oma pika ja kitsa kehakuju tõttu kutsutakse neid koeri humoorikalt ka wiener dog või sausage dog (viineri-, vorstikoer).

Klassifikatsioon

USA-s ja Suurbritannias klassifitseeritakse taksikoer hagijate või jäljehagijate gruppi, kuid riikides, mis kuuluvad Fédération Cynologique Internationale (Rahvusvaheline Künoloogiline Föderatsioon) liikmete hulka, on tõul oma grupp. Paljud taksikoerad, eriti karmikarvaline alatüüp, võivad olla terjerite grupi koertele sarnase käitumise ja välimusega. Argument hagijate või jäljehagijate grupi kasuks on see, et tõug aretati lõhnajälje ajamiseks ja jahipidamiseks ning ilmselt pärineb Saint Huberti kloostris aretatud verekoertest . Takside visa iseloom ja armastus kaevamise vastu viitab samas terjerile.

Iseloomulikud jooned

Välimus

Karmikarvaline taksikoer

Tüüpiline taksikoer on pika keha ja lühikeste muskliliste jalgadega. Takside esikäpad on tavaliselt suured ja kaevamise tarbeks aerukujulised. Nahk on taksikoeral piisavalt lahtine, et see ei saaks saaklooma urus jälitades vigastada. Taksikoeral on sügav rindkere, mis annab kopsudele lisamahtu ja vastupidavust allmaa jahil. Koera koon on pikk ja suurenenud nina-alaga, mis tunneb hästi lõhna.

Karvastik ja värvus

On kolme tüüpi karvastikuga takse: karmikarvaline, lühikarvaline ja pikakarvaline. Pikakarvalistel taksidel on siidine kasukas ja lühikesed karvanarmad jalgadel ja kõrvadel. Karmikarvalised taksid on kõige hiljem aretatud ja eriti levinud USA-s ja Saksamaal  Taksikoerte kasukatel on suur hulk värvi ja mustrivariante. Baasvärv võib olla üks värv (näiteks punane või kreemikas), kahevärviline (helepruun ja must, shokolaad ja helepruun, sinine ja helepruun, lillakashall ja helepruun) ja karmikarvalistel koertel spetsiaalne värv nimega wildboar (metsseakarva). Muster võib olla arlekiin, soobel, vöödiline ja tähniline. Tõu domineerivaks värviks on punane, seejärel must ja helepruun. Punane varieerub vasksest sügava roostepunaseni. Haruldasem värv on sable: kaugemalt näeb selline koer välja kui must ja helepruun taks, kuid lähemalt vaadates on koera turjal karvad altpoolt punased, muutudes järkjärgult mustaks. Vöödiline (brindle) muster on samuti haruldane. Sellisel juhul on tumedad triibud üle ühevärvilise kasuka (tavaliselt punase). Isegi üksiku vöödiga taksi loetakse vöödiliseks, samamoodi isegi ühe tähniga koera loetakse tähniliseks (dapple).

• There are three types of dachshund, which can be classified by their coats: short-haired, called 'smooth'; long-haired; and wire-haired
• 
  Karmikarvaline taksikoer
• 
  Lühikarvaline taksikoer
• 
  Pikakarvaline taksikoer

Suurus

Taksikoerad esinevad kolmes suuruses: standard, miniatuurne, ja kaninchen (saksa keeles "küülik"). Kui standard ja miniatuurne suurus on tuntud igal pool, siis küüliku suurus ei ole tunnustatud koerteklubides USA-s ja Suurbritannias. Küüliku suurus on tunnustatud  Rahvusvahelise Künoloogilise Föderatsiooni (Fédération Cynologique Internationale) (FCI) poolt, mis ühendab kennelliit 83-s riigis üle maailma. Populaarne suurus perekoeraks on suurus miniatuurse ja standardsuuruse vahel, neid koeri kutsutakse "tweenies," samas see pole ametlik klassifikatsiooni nimetus.

Täiskasvanud tavasuuruses taks kaalub 7,3 - 15 kg, miniatuurne taks aga vähem kui 5,4 kg. Küülikusuuruses taks kaalub 3,6 kg kuni 5 kg. Kennelliit reeglite kohaselt erinevad miniatuurne (ja ka küülikusuurus) täissuurusest vaid kaalu ja suuruse poolest. Mõned kennelliidud mõõdavad kaalu asemel rinnaku mõõtusid.

H. L. Mencken ütles, et "Taks on pool tavalise koera kõrgusest ja poolteist tavalise koera pikkust," aga on ka öeldud, et nad on "kaks koera pikad". See omadus teeb neist väga äratuntava tõu ja neid on palju kasutatud naljades ja koomiksites, näiteks The Far Side autorilt Gary Larson.

Silmavärv

Heledavärvilised taksid omavad merevaigukarva, helepruune või rohelisi silmi, kuid kennelliidud ütlevad, et mida tumedam silmavärv, seda parem, Täpilistel taksikoeradel võivad olla ka kahevärvilised silmad. Taksikoertel võivad olla ka sinised silmad, kuid see pole kennelite poolt hinnatud värv.

Temperament

Taksikoerad on mänguhimulised, kuid jahikoertena üsna põikpäised, ja nad on tuntud oma kalduvuse poolest ajada tõelise raevukuse ja pühendumisega taga väikeloomi, linde ja tennispalle. Põikpäisus teeb taksikoerte treenimise tõsiseks väljakutseks.

Taksikoerad on statistika kohaselt teiste koerte ja võõraste vastu agressiivsed. Hoolimata sellest on nad liigitatud intelligentsuselt keskmiste töökoerte hulka, võimega järgida etteantud käske 50%-l ja suuremal määral. Nad on 49. kohal Stanley Coren´i koerte intelligentsuse arvestuses, mis tähendab keskmist töö- ja kuulekuse võimet. Taksikoertel võib olla vali haugatus. Mõned neist hauguvad väga palju ja vajavad sellest vabanemiseks spetsiaalset treeningut, osad ei tee peaaegu üldse häält. Taksid on tuntud oma omanikule pühendumise ja lojaalsuse poolest, samas võivad nad olla ebasõbralikud võõraste vastu. Kui jätta taksid üksi, siis nad võivad vinguda, kuni neile pakutakse taas seltskonda. Kui jätta neid liiga sageli üksi, siis võivad nad muutuda närviliseks ja närida asju, et leevendada stressi. Taksikoerad on loomult urukoerad ja nad poevad tõenäoliselt teki alla kui nad on väsinud või igavlevad. Taksikoeri võib olla raske õpetada puhtust pidama, seega tuleb selleks varuda kannatust.

Ameerika Kennelliidu tõustandardi kohaselt, "taksikoer on tark, elava loomuga ja hulljulge koer, sihikindel nii maapealses kui maaaluses töös ning kõik tema meeled on hästi arenenud. Iga häbelikkuse ilming on tõsine viga." Tõu temperament ja kehakeel annavad tunnistust, et nad kas pole teadlikud, või ei hooli oma väikesest kasvust. Nagu paljud väikesed jahikoerad, võivad nad esitada suurematele koertele väljakutseid. Hellitatud taksikoerad võivad hakata näksama või olla eriliselt mittealluvad. Paljudele taksidele ei meeldi võõrad inimesed ja nad võivad nende peale uriseda või haukuda. Kuigi taksid on üldiselt energilised koerad, on mõned ka vaoshoitud. Energilisuse tõttu ei sobi see tõug kõigile. Igavlev ja treenimata taksi võib hakata lõhkuma. Kui taksikoera ei kasvatata õigesti ja ei sotsialiseerita noores eas, siis ta võib muutuda agressiivseks või kartlikuks. Nad vajavad hoolivat omanikku, kes saab aru nende lõbu- ja liikumisvajadusest. Taksikoer pole parim valik väikeste lastega perele, nad vajavad sotsialiseerimist ja võivad (eriti võõraid) lapsi hammustada, kui laps teeb järske liigutusi või kiusab neid. Sellest hoolimata on paljud taksid väga tolerantsed ja lojaalsed oma pere lastele, kuid lapsed peaksid olema teadlikud tõu nõrgast seljast.

Aastal 2008 tegi Pennsylvania Ülikool (University of Pennsylvania) uurimuse 6000 koeraomaniku seas, mis näitas, et väiksemad tõud on "geneetilise eelsoodumusega agressiivsele käitumisele". Taksikoerad hinnati kõige agressiivsemaks, kellest 20% oli hammustanud võõraid ja samuti oli kõrge teiste koerte ja nende omanike ründamise protsent. Uuring näitas, et kuna väikeste koerte rünnetel pole enamasti tõsiseid tagajärgi, võivad need ründed olla alateavitatud.

Tervis

Tõug on ohustatud selgroo-probleemidest, eriti sagedane on degeneratiivne diskihaigus (intervertebral disk disease ehk IVDD), ekstrapika selgroo ja lühikese rinnakorvi tõttu. Risk suureneb ülekaalu, hüppamise, karmi kohtlemise või raske treeningu toimel. Umbes 20–25% taksikoertest haigestub IVDD-sse. Ravi sisaldab liikumise piiramist ja põletikuvastaste ravimite (steroidsed ja mittesteroidsed põletikuvastased ravimid nagu carprofen ja meloxicam) kombineerimist, või kroonilise valu vastaseid ravimeid, nagu tramadol. Tõsised juhud vajavad muret tegeva diski opereerimist. Kui ilmneb halvatus, siis koer võib vajada käru abi, et ringi liikuda. Selle haiguse raviks leiutati uus minimaalselt sekkuv protseduur hiljuti Oklahoma Ülikooli Loomakliinikus (Oklahoma State University Veterinary Hospital). Algselt seda protseduuri  kasutati kliinilistes uuringutes taksidel , kellel olid ilmnenud varasemad seljaprobleemid, aga eesmärk on ravimi laialdasem kasutusele võtmine.

Tõug on aldis ka põlvekedra nihestusele (atellar luxation ). Peamiselt karmikarvalistel taksidel (17% kandjatest) esineb Osteogenesis imperfecta (rabe luuhaigus).

Osadel topelt-täpilistel taksidel esineb erinevates astmetes nägemise või kuulmise kaotust, sealhulgas silmadeta sündimist. 

Taksidel on probleeme ka päriliku epilepsiaga, granulomatous meningoencephalitisega, esineb hambaprobleeme, Cushingi sündroomi, kilpnäärmne probleeme ja autoimmuunsuse probleeme, erinevaid allergiaid , atoopiat ning mitmeid silmahaiguseid, nagu kae ja glaukoom, progresseeruv silma võrkkesta haigus jt. Taksidel on ka kaasasündinud südamedefekti oht (patent ductus arteriosus). Haruldaste värvidega (sinine, Isabella (lillakas), Fawn (kollakaspruun)) on väga vastuvõtlikud nahahaigusele Color Dilution Alopecia, mis põhjustab karvakadu ja päikesetundlikkust. Aretajad töötavad haiguste elimineerimise suunas.

Saksamaal uuriti tavasuuruses takside pesakondi kokku mahus 42 855 pesakonda. Leiti, et paaritunud lähisugulaste pesakondades sündis vähem kutsikaid ja oli rohkem surnult sündimisi. Samuti leiti, et nooremad ja vanemad emased said kokku vähem kutsikaid pesakonna kohta ja samas oli rohkem surnult sündimisi võrreldes keskealiste emastega.

Ajalugu

Mõned autorid ja taksikoerte eksperdid  omavad teooriat, et taksikoerte juured ulatuvad tagasi antiiksesse Egiptusesse. Seda kinnitavad selle ajastu gravüürid, kuhu on joonistatud lühikeste jalgadega jahikoeri. Oma modernsel kujul on taksikoer Saksa aretajate looming ja omab elemente Saksa, Prantsuse ja Inglise jahikoertest ja terjeritest. Taksikoeri on peetud kuningakodades üle Euroopa, näiteks Kuninganna Victoria poolt.

Esimene kirjalik viide taksikoerale, algse nimega "Dachs Kriecher" ("mägrakaevur") või "Dachs Krieger" ("mägrasõdalane"), tuli raamatutest, mis kirjutati 18. sajandi alguses. Eksisteerib varasemaid viiteid "mägrakoertele" ("badger dogs") ja "urukoertele" ("hole dogs"), kuid need viitavad ilmselt pigem koera tööle, kui tõule. Algne Saksa taksikoer oli suurem kui tänapäevane tavasuuruses taks, kaaludes 14 - 18 kg ning neid oli nii sirgejalgses- kui ka kõverjalgses variandis.

Laperdavad kõrvad ja kuulus kaardus saba on tahtlikult aretatud. Kõrvade kuju hoiab neid mustuse sattumisest kuulmekäiku. Kaardus saba on kahe funktsiooniga: et teda oleks rohus paremini näha ja urgu kinni jäädes paremaks kätte saamiseks. Siledakarvaline taks, kes on vanim stiil, võib olla Saksa lühikarvalise pointeri, pinsheri ja Bracke (teatud tüüpi verekoer) järeltulija. Teised usuvad, et nad on miniatuurse Prantsuse pointeri ja pinsheri segu; kolmandad väidavad, et nad aretati verekoerast kloostris St. Hubert Hound 18. sajandil, neljandad pakuvad, et nad on Basset Hound´ide järeltulijad, seda oma lõhnataju ja üldise välimuse tõttu.

Taksikoera täpne päritolu on seega tundmatu. William Loeffler kirjutab raamatu The American Book of the Dog (1891) taksikoera peatükis, "Taksikoera algne päritolu on küsimuse all, meie parimad autoriteedid vaidlevad selle üle."

Pikakarvalise taksikoera päritolu kohta on kaks teooriat. Ühe järgi on tegu hoolika aretusega: lühikarvalised taksid annavad vahel pika karvaga järglasi ja nende hoolikal ristamisel sündis uus stiil; teise teooria järgi paaritati lühikarvalisi takse spanjelitega, et saada pikakarvaline variant.

Karmikarvaline taks aretati viimasena, 19. sajandi teisel poolel. On võimalik, et ta on lühikarvalise taksi ja mõne karmikarvalise terjeri või karmikarvalise pinsheri (nagu Šnautser, Dandie Dinmont terjer, Saksa traatjas pointer, shoti terjer) järglane.

Saksa sümbol

Taksikoeri peetakse traditsiooniliselt Saksamaa sümboliks. Poliitiliste karikatuuride autorid kasutasid tavaliselt taksi pilti, et naeruvääristada Saksamaad. Esimese Maailmasõja ajal vähenes selle seose tõttu takside populaarsus Ameerika Ühendriikides.  Teise Maailmasõja ajal stigma jätkus, kuid vähemal määral. Seotus Saksamaaga ja tõu populaarsusega Münchenis, taksikoer Waldi valiti esimeseks ametlikuks Suveolümpia maskotiks 1972 Suveolümpial Münchenis.

Sport

Lühikarvaline taks võistlustel

Mõned omanikud treenivad oma taksikoeri osalemaks võistlustel, nagu näiteks Wiener Nationals (Riiklik Viinerijooks). Mitmetel Ameerika Ühendriikides toimuvatel taolistel võistlustel on tuhandeid osavõtjaid, toimumiskohti on palju: Germantown, Tennessee; Bossier City, Louisiana; Buda, Texas; Davis, California; Phoenix, Arizona; Los Alamitos, California; Findlay, Ohio; Milwaukee, Wisconsin;Oklahoma City, Oklahoma; Kansas City, Kansas; Palo Alto, California; ja Shakopee, Minnesota. Ameerika Ühendriikide Taksiklubi ei poolda neid võistlusi, kuna need võivad soodustada koertel vigastuste teket. Korraldatakse ka urukoerte võistlusi (earthdog trials), taksikoer siseneb neil tupiktunnelisse toitu või saaki otsima.

Dackel vs Teckel

Saksamaal kutsutakse taksisid laialdaselt nimega Dackel (sama ainsuses ja mitmuses). Jahimeeste seas aga nimetusega Teckel. On olemas kennelid,  mis on spetsialiseerunud jahikoerte aretamisele, n.n. jagdliche Leistungszucht ("jahisuutlikkusega tõug") või Gebrauchshundezucht ("töökoerte tõug"), vastupidiselt perekoerte aretamisele. Seega usutakse tihti, et Teckel on spetsiaalse jahikoera tõunimetus, kuid tegelikult mitte.

Populaarsus

Taksid on üks populaarsemaid tõuge Ameerika Ühendriikides, olles kümnendal kohal 2012 AKC registreeringustatistikas. Nad on populaarsed näiteks linnas ja korteris elajate seas, olles populaarsuselt esikümnes 190-st 76-s suurlinnas.

• In Art
• 
  Taksiperekond koos küti ja teenijaga, autor Adolf Eberle
• 
  Jean-Baptiste Oudry – Taksikoer püssi ja saagiga, 1740
• 
  Kuidas see lõppeb?, 1900.
• 
  Saksa postkaart pühendusega "See õlu kuulub mu peremehele!", 1900.

Tähelepanuväärsed koerad ja omanikud

• Kuninganna Victorial  oli taksikoer nimega Dash, nagu on kirjas tema 1833 aasta päevikus, ja ta sai taksikoera kingiks ka oma abikaasalt Prints Albertilt 1845 aastal.
• John F. Kennedy ostis oma tüdruksõbrale Oliviale taksi aastal 1937, kuid see koer ei lahkunud kunagi Saksamaalt, sest Kennedy-l lõi välja kohutav allergia.
• Grover Cleveland, Ameerika Ühendriikide kunagine president, pidas Valges Majas taksikoera.
• William Randolph Hearst oli suur taksiarmastaja. Kui tema koer Helena suri, ülistas ta teda oma kolumnis ajalehes "In The News" .
• Fred, E.B. White taksikoer oli tegelane paljudes tema esseedes.
• Lump, kes oli Pablo Picasso koer, inspireeris ilmselt kunstniku tööd. Picasso & Lump: A Dachshund's Odyssey räägib Picasso ja Lumpi loo.
• Jack Rubyl, kes oli Lee Harvey Oswaldi tapja, oli taksi nimega Sheba, keda ta kutsus oma abikaasaks. Kui ta sooritas kurikuulsa mõrva, oli tal neli taksit, kuid tal oli olnud ka kümme.
• Andy Warholil oli kaks taksikoera, Archie ja Amos,.
• Stanley ja Boodgie, tegi surematuks nende omanik, kunstnik David Hockney, kellelt on ka raamat David Hockney's Dog Days.
• Wadl ja Hexl oli Keiser Wilhelm II kuulus koerapaar. Saabudes Ertshertsog Franz Ferdinandi lossi, château Konopiště, poolametlikule visiidile, nad lõhkusid ühe Austria-Ungari päritolu hindamatu kulllast faasani, põhjustades sellega peaaegu riikliku skandaali.
• Endiselt Ameerika Ühendriikide kaitseministrilt Donald Rumsfeldilt küsiti aastal 2003, kas tal on varuks kleeplinti, plastikust kilet ja kolme päeva varu joogivett. Ta vastas, "Ma tahaks öelda, et on, aga ma ei usu, et on. Kuid mul on miniatuurne taksikoer Reggie, kes hoolitseb meie eest."
• Zelenogorskis, Venemaal, on taksikoerale püstitatud monument.
• Kindral Claire Lee Chennaulti taksikoer Joe sai komandöri juhitud organisatsioonide maskotiks (Flying Tigers, China Air Task Force of the US Army Air Forces).
• Maxie, näitleja Marie Prevosti taksi üritas äratada oma surnud perenaist tema jalgu näksides. Koera haukumine tõi lõpuks kohale naabrid. See juhtum inspireeris aastal 1977 Nick Lowe looma laulu "Marie Prevost".
  • Liliane Kaufmann, kes oli Edgar J. Kaufmanni abikaasa, oli tuntud pikakarvaliste taksikoerade aretaja ja omanik.
  • Obie on taksi, kes sai kuulsaks ülekaalu tõttu, kaaludes 35 kg, mis on üle kahe korra rohkem kui tavaline taks kaaluma peaks. Ta jõudis oma ideaalkaalu, 13 kg, juulis 2013. == Vaata ka ==
  • Nintendogs: Dachshund and Friends == Viited ==

[[Kategooria:Koeratõud]]