Kasutaja:Tiuks/Muusikaajalugu

Lingid enda jaoks muuda

Laadid muuda

Kaasaegsed laadid muuda

Laad	Intervallid modaalses laadis
Laad	sekund	terts	kvart	kvint	sekst	septim
Lüüdia IV	suur	suur	suurendatud	puhas	suur	suur
Joonia I	suur	suur	puhas	puhas	suur	suur
Miksolüüdia V	suur	suur	puhas	puhas	suur	väike
Dooria II	suur	väike	puhas	puhas	suur	väike
Eoolia VI	suur	väike	puhas	puhas	väike	väike
Früügia III	väike	väike	puhas	puhas	väike	väike
Lokria VII	väike	väike	puhas	vähendatud	väike	väike

Keskaegne laaditeooria muuda

Keskaegse laaditeooria aluseks on Boëthius oma viies raamatus "De institutione musica" kirjeldatud Vana-Kreeka laadisüsteem. Vanade autorite (Platon, Aristoxenos, Pythagoras jt.) õpetust on ekslikult kirjeldanud ja ei lange Vana-Kreeka ja hilisema Euroopa helilaadidega kokku. Euroopa laadisüsteemi kirjeldas 9.-10. sajandil Karl Suure õukonnas tegutsenud anglosaksi õpetlane Alkuin (735-804), eristades autentseid ja plagaalseid laade. Klassikaliseks saanud laadid kirjeldas prantsuse teoreetik, St. Amandi kloostri munk Hucbald (840-930).

Keskajal kasutati Vana-Kreekast üle võetud helirida, mille alumiseks noodiks on A (hiljem G, tähistatuna kreeka tähega gamma) ning ülemiseks a'.


Helide tähistus	Γ	A	B	C	D	E	F	G	a	b	c	d	e	f	g	a'
Tänapäevased vasted	G	A	H	c	d	e	f	g	a	b/h	c'	d'	e'	f'	g'	a'

Selle rea piires moodustub 8 laadi.

Noodikirja tekkimine muuda

Kõigis kultuurides on inimesed laulnud ja heli tekitanud primitiivsete muusikainstrumentidega. Algsed heliteosed lähtusid inimhääle ulatusest. Esitaja improviseerimist hakati kirja panema. Muusika kirjapanek sai alguse Lähis-Idas 3.aastatuhandel eKr. Vanad kreeklased püüdsid helikõrgust üles märkida tähestiku abil ja neile järgnenud tsivilisatsioonid on kujundanud samasuguseid süsteeme muusika arusaadavaks ülesmärkimiseks.

4.sajandist eKr kuni 16. sajandi alguseni põhines Euroopa muusika helilaadidel. 4.saj. eKr töötas kreeka matemaatik Pythagoras välja helirea, mis vastas üldjoones tänapäeva valgetele klaveriklahvidele. 200 aastat hiljem kasutasid kreeklased seda skaalat kõigilt 7-lt astmelt.

Vanakreeka kultuuri hilisest ajajärgust on teada mõnikümmend muusikanäidet.

Euripides'e (480(5)?- 406 eKr) koorifragmendid tragöödiatest "Orestes" ja "Iphigeneia Aulises" umbes 200 eKr.

Tähsamate muusikanäidete hulgas on ka Delfist pärit 2 hümni:

1. Delfi ülistuslaul 138 eKr (Apolloni auks)

2. Delfi ülistuslaul 128 eKr (joogilaul Seikilose hauasambal)

http://en.wikipedia.org/wiki/Delphic_Hymns

Joogilaul "Skolion" Seikilos'e hauasambal muuda

http://en.wikipedia.org/wiki/Seikilos_epitaph

The Seikilos "score"


Originaal		Eestipärane	Tõlge
Ὅσον ζῇς φαίνου	Hoson zes phainou	Hoson zäs fainu	Kuni sa elad,
μηδὲν ὅλως σὺ λυποὺ·	Meden holos su lupou	meden holoos sü lüpu	hoia muret, valu eemal.
πρὸς ὀλίγου ἐστὶ τὸ ζῆν.	Pros oligon esti to zen	pros oligon esti to zän	Ah, liialt lühike on me elu.
τὸ τέλος ὁ χρόνος ἀπαιτεῖ.	To telos ho chronos apaitei	to telos ho kronos apaitei	Ja oma osa meilt nõuab aeg.

The Seikilos epitaph melody

MP3 recording of the Seikilos song.

Kreeklased kasutasid kahte erinevat tähtnoodikirja:

vanem pillimuusika jaoks
hilisem vokaalmuusika jaoks

Mõlemad võimaldasid märkida kõiki helisid lihtsa (pooltoonilise) ja ka kahekordse (täistoonilise) kõrgendusega. Täpne noodikiri oli kasutusel peamiselt muusikaõpetuses ja see ei peegelda tegelikku musitseerimist, mis koosnes improvisatsioonidest.

Hilisemad näited pärinevad 1.-2. sajandist. 3 hümni Kreeta laulikult Mesomedeselt

hümn Nemesisele (kättemaksujumalannale)
hümn Heliosele (päikesele)
hümn eepilise luule muusale Kalliopele

Varaseimad noodikirja näited on 8.-9. sajandist. Noodimärkideks olid neumad – 1-4 helist koosnev meloodiaelement, milleks olid punktid, kriipsud, konksud. Neumad märgiti laulu teksti kohale mis näitavad meloodia liikumist, intonatsiooni ja hingamist. Neumad võeti kasutusele kloostrites, et vaimulikud saaksid kirja panna liturgilisi tekste ja laule.

9. sajandi prantsuse traktaadis "Musica enchiriadis" on kirjutatud noodid, kus kõrgust märkisid noodipead joontel või nende vahel koos võtmeks nimetatud sümboliga noodi alguses. Samal ajal hakati instrumentaalmuusikat (eriti orelile ja lautole) kirja panema diagrammidena, mida nimetati tabulaatoriks ja mis märkis mängija sõrmede asetust.

10. sajandil hakati neumasid kirjutama eri kõrgustele kasutades noodijooni. Keskaja muusikateoreetik Guido Arezzost (u. 992-1050) paigutas noodijooned üksteisest tertsi kaugusele ja joonestiku ette võtmetähed f – punane, c – kollane. Need olid keskaegsetes laadides tugihelid (finalis ja tenor ) ja mõlema ette jääb pooltoon. Gregooriuse laulu tavaline ulatus on noon (üks toon üle oktaavi) ja mahub ära neljale joonele, vajadusel kasutati abijooni.

12. sajandil ilmusid neumadele noodipead. Kvadraatkirjas (levis Euroopa lääne- ja lõunaosas) ruudukujulised ja saksa kirjas rombikujulised. Helikõrguste kergemaks meeldejätmiseks hakati kasutama silpnimetusi. Guido Arezzost töötas välja SOLMISATSIOONI süsteemi, mis põhines heksahordidel (2 täistooni all, pooltoon keskel ja 2 täistooni ülal). Sellise heksahordi algusheli võis olla C, F või G. Solmisatsioonisilbid ehk NOOTIDE SILPNIMED võttis lauljate kaitsepühaku Johannese auks loodud hümni algussilpidest.

Utqueant laxis

resonare fibris

Mira gestorum

famuli tuorum

Solve polluti

labii reatum

Sancte Ioannes

(Et lodevate häälepaeltega õpilased võiksid lauldes sinu imelisi tegusid kiita, lunasta, oo Püha Johannes, ebapuhaste huulte süüteod.)

6 heliline (heksahord) solmisatsioon oli kasutusel kuni 16. sajandini. Seitsmes heli si on tuletatud viimase värsi sõnade algustähtedest. 17. sajandil asendati ka ut do’ga. Silpnimetused tähistasid relatiivseid helikõrgusi, pooltoon asus alati mi ja fa vahel. Solmisatsioon aitas laulmisel tabada kergemini intervalle. Eesti jaoks kohandas "jo-le-mi" süsteemi Heino Kaljuste. Jo-le-mi süsteem on Eesti üldhariduskoolide muusikaõpetuses tänapäeval valdav, kuid muusikakoolides peetakse üldiselt sobivamaks absoluutset noodisüsteemi.

Boethius muuda

Boethiuse käsikiri De institutione musica oli keskajal väga populaarne ja on säilinud paljudes koopiates. 15. sajandi lõpus see trükiti. Sissejuhatavas lõigus räägitakse, et 4-st matemaatilisest distsipliinist 3 on seotud ainult tõega, muusika aga on seotud ka moraaliga. Esimeses lõigus kirjutab, et muusika on meiega loomu poolest seotud ja võib nii õilistada kui ka rikkuda karakterit. Toetudes Platonile seletab ta, et muusika mõju tuleneb sellest, et universumi hing on harmoonia kaudu seotud muusikaga. Edasi võtab ta (Platonile viidates) jälle läbi erinevad laadid ja väidab, et need tekitavad spontaanselt erinevaid tundeid, kuid on ka seotud erinevate rahvaste karakteritega(laadide nimed on vanade kreeka rahvaste nimed). Et kultuursemad rahvad armastavad mõõdukamaid laade jne. Madala muusika kuulamine rikub ühiskonna moraali.

Teine lõik: muusika 3 liiki vastavalt muusika jõule

Universumi muusika (universumi helid) - kõige kõrgema muusika liik ja see väljendub nii

universumi elementide kui ka aastaaegade liikumises. Kuigi taevalised helid ei jõua meie kõrvadesse, ei saa nii suurte kehade liikumine toimuda vaikuses. Samuti on imepärane korrastatus selles, kuidas neli algelementi moodustavad kehad, kuidas viljad valmivad neljas vahelduvas aastaajas ja aasta moodustab terviku.

Inimeste muusika (inimhääled) - see väljendub mõistuse ja keha vastastikuses seoses,

mis on nagu madalate ja kõrgete helide harmoonia. Samuti on harmoonia hinge osade ühenduses ja keha elementide vahel.

Instrumentide muusika - seda tekitavad
- pingutatud keeled nagu kitaral
- puhumine niisugustes pillides nagu tibia
- instrumendid, mida paneb mängima vesi
- löökpillid, mitmesugused pronksist õõnsad kehad, mille löömine helisema paneb.

--Boethius, Muusika printsiipidest, Teine raamat

Rooma filosoof Boethius'e (480-524) teosed on kogu keskaja vältel muusikaõpetuse kõige autoriteetsemad eeskujud ja sisuliselt pani ta aluse Euroopa muusikateooriale.

Värsijalg muuda

Antiigi värsijalad

kahesilbilised: jamb, trohheus, spondeus, pyrrhichios (sõjakas tants)
kolmesilbilised: daktül (“sõrm”), anapest (anapaistos – “kajastunud, peegeldatud, tagasi löönud”), amfibrahh (amphibrachys), amphimacrus / creticus / kreetikus (“kreeta värsijalg, värss”), bacchius/bakhius, antibacchius, tribrahh, molossus (? Molossia – maaala Epeiroses)
neljasilbilised: korijamb (koreusest, st trohheusest ja jambist koosnev), antispastus, tõusev ionicus (joonija värsijalg, värss), langev ionicus, paiaan (“abistaja”, Apolloni lisanimi Paian) I – IV, epitrit (“terve”) I –IV, dijambus, ditrohheus, dispondeus, dibrahh (proceleusmaticus);
viiesilbilised: dochmius (jamb + creticus), moloss-iambos, molosso-spondeus, molosso-pyrrichos.

Värss (lad. versus, kr. stihos – “rida, pööre <tantsis>”) – mitmest värsijalast koosnev luuleteksti osa, mis lõpeb pausiga, st värsi lõpp ühtib sõna lõpuga. Värsi lõppsilp võib olla nii pikk kui lühike. Meetrum (lad metrum, kr. metron – “mõõt”) – värsimõõdu algüksus. Meetrum koosneb jambi, trohheuse ja anapesti puhul kahest, bakhiuse, kreetikuse, ionicuse ja korijambi puhul ühest värsijalast. Näiteks, koosneb jambiline trimeeter 3 meetrumist (6 jambist), daktüline heksameeter 6 meetrumist (6 daktülist). Värsi nimetatakse sageli nii värsimõõdu kui ka meetrumite arvu järgi.

Stroof (kr. strofe – “keerlemine, keerutamine, pööre”: algselt arvatavasti koori tantsuline liikumine, hiljem ka seda saatev laul) – mitme värsi (värsimõõdult ja rütmilt ei pea tingimata sarnanema) meetriline süsteem, mis kordub ühe laulu vältel reeglipäraselt.

Vana-Kreeka muuda

Vana-Kreeka muusika ajajärgud:

Müütiline ajajärk
Ajalooline ajajärk

algus 776 eKr - toimusid esimesed antiikmaailma olümpiamängud

Klassikaline ajajärk

seotud antiiktragöödiaga

Vana-Kreekas oli kõigi (9) muusade juht ja kunstide kaitsa jumal Apollon, keda kujutati tavaliselt lüüra käes. Tema auks loodi peaane ja Delfis peeti Püütia mänge.

Peaan ehk paiaan (kr. paian - aitaja, päästja) on

vanakreeka kiidulaul päikesejumal Apolloni auks
hõiskav tänu- või kiidulaul
neljasilbiline antiikne värsijalg

Püütia - vanakreeka ennustaja-preestrinna Apolloni templis Delfis

Püütia mängud - pidustused, kus peeti ka võistlusi muusikas. Kanti ette peaane, mida esitasid solistid või koor.

Müütilisel ajajärgul peeti ka rahvalikke pidustusi veini- ja lõbujumala Dionysose auks. Need toimusid Lesbose saarel varakevadel märtsis. Vana-Kreekas arvati, et Dionysos äratas looduse ja kutsus esile kevade. Pidu kestis tavaliselt 3 päeva. Lauljad, pannes pähe sikusarved (algselt tähendas tragöödia sokulaulu) ja riietudes kitsenahkadesse, kehastasid Dionysose kaaslasi saatüreid. Kui rongkäik peatus, eraldus koorist eeslaulja ehk korüfee, kes jutustas lugusid Dionysosest. Talle vastas koor kiidulaulude ehk ditürambidega veinijumala auks. Dionysose pidustustest arenes välja vanakreeka tragöödia.