Kasutaja:TEDF4875/liivakast

Roomikmiin Goliath

XXXXXXXX

Esimese maailmasõja ajal ning selle järel tulid mitmed leiutajad ideele valmistada väikseid kaugjuhitavaid roomikutega sõidukeid, mille eesmärgiks oli kanda lõhkelaenguid. Sõja ajal suutsid prantslased välja aretada kaks sõidukit. Crocodile Schneider Torpille Terrestre suutis kanda 40-ne kilogrammist lõhkelaengut ning nägi osalist kasutust 16. Juunil 1916. aastal, olgugi, et tema .... Aubriot - Gabet Torpille Electrique'i pandi liikuma ühe elektri mootoriga toidetud juht kaabliga. Sõiduki juhitavus oli puudulik, kuigi see ei mänginud sõja ajal suurt rolli, sest seda kasutati põhiliselt pikkade vaenlaste kaevikute vastu. 1918-ndal aastal patendeeris ameerika leidur Elmer Wichersham sõiduki The Whichersham Land Torpedo, mille alusel töötles prantsuse militaar insener Adolphe Kegresse sarnase sõiduki

1940-nda aasta teisel poolel suutsid sakslased Seine lähedalt kätte saada Kegresse'i prototüübi, mille hakkas Saksa autotöötlus firma Bremen välja töötama sarnast sõidukit, mille eesmärgiks oli minimaalselt kanda 50 kilogrammiseid lõhkelaenguid. Tulemuseks oli Sdkfz 302, nimega kerg lõhkelaengu kandja (Leicher Ladungsträger) või Goliath, mis kandis 60 kilogrammi lõhkelaenguid. Sõiduk oli kaugjuhitav, ning seda kontrolliti eemalt juhtkangiga. Juhtkang oli ühendatud Goliath-ga 650 meetri pikkuse, kolme sõlmelise kaabliga, mis oli ühendatud masina tahaossa. Kaablit kasutati nii sõiduki juhtimiseks kui ka voolu edasiandmiseks hilisematel elektri jõul juhitavatel versioonidel. Kaks kaablit kasutati Goliath'i juhtimiseks ja manööverdamiseks ning kolmandat seadme lõhkamiseks. Iga Goliath oli ühekordselt kasutatav, kuna see plahvatas koos oma sihtmärgiga. Varased mudelid kasutasid elektrimootoreid kuid kuna need olid kallid ning keerulised parandada, vahetati need hilisematel versioonidel välja lihtsamate ja usaldusväärsemate ben bensiinimootoritega.