Kasutaja:Raikosaar/liivakast

Grumman F-11 Tiger muuda

Grumman F-11 Tiger on üheistmeline ülehelikiirust arendav USA mereväe hävituslennuk, mida toodeti aastatel 1954–1959. Kokku tootis Grumman Aircraft Corporation 200 F-11 Tiger lennukit.

Disain ja lennuki arendamine muuda

F-11 hakati arendama 1952. aastal, kui Grumman otsustas moderniseerida F9F-6/7 Cougari lennukit ja muuta selle õhutakistus madalamaks nii aeglastel kui ka ülehelikiirusel lendudel. 1953. aastal hakkas madala õhutakistusega lennuki projekt USA mereväge huvitama. 1953. aastaks oli Grumman loonud uue lennuki. See saavutati Cougari tiibasid muutes. Uus lennuk kasutas Wright J65 turboreaktiivmootorit. Algselt katsetati mootori varianti, millel ei olnud järelpõletit. Sellisel kujul suutis lennuk lennata peaaegu helikiirusel. Kui Wright J65 mootori järelpõletiga variant võeti kasutusele, sai Tigerist teine USA õhuväe lennuk, mis suutis lennata ülehelikiirusel. Lennukikandjatelt alustati katsetusi 4. aprillil 1956. aastal, mil esimene F11F-1 Tiger maandus ja tõusis uuesti lendu USS Forrestali laevalt. ^[1]

1956. aasta intsident muuda

21. septembril 1956. aastal lendas Grummani testpiloot Long Islandi kohal. Ta suunas lennuki nina alla ja lasi lühikese, 4 sekundit kestnud valangu pardarelvast Colt Mk 12 tühja kohta merel. Seejärel suunas ta lennuki nina veel rohkem alla ja pani tööle J65 mootori järelpõleti. Umbes minut hiljem purunes lennuki tuuleklaas ja mootor hakkas tegema veidraid hääli. Esialgu arvati, et piloot tabas linnuparve, kuid hilisemal vaatlusel selgus, et piloot oli lennanud iseenda lennukist lastud valangule ette. ^[2]

Sõjaväeline kasutus muuda

Tigeri lennukeid käitas USA merevägi. Lennuki kasutusiga piirdus kõigest 4 aastaga, kuna see jäi kasutusomadustelt alla Vought F-8 Crusaderi lennukile. J65 mootor ei olnud vastupidav. Peatselt tühistas USA merevägi kõik selle lennuki tellimused ja Tigerid võeti lennukikandjatelt maha. 1961. aastal anti need treeninglendudeks eri sõjaväebaasidele. Kuigi lennuki karjäär jäi mereväes lühikeseks, siis kasutas Blue Angelsi õhuakrobaatika rühm neid demonstratiivlendudel kuni 1968. aastani. ^[1]

Mudelid muuda

Järgnevalt on esitatud lennuki mudelid ^[1]

YF9F-9

Algne nimetus

Y11F-1

Üheistmeline versioon USA mereväele, hilisem nimetus oli F-11A. Toodeti 199 ühikut. Lisatellimus 231 lennukile tühistati hiljem.

F11F-1P

Mereväe luurelennuk, mida telliti esialgu 85 ühikut, kuid tellimus tühistati.

F11F-1F Super-Tiger

Grumman F11F-1F Super-Tigeri prototüüp 1956. aastal.

F11F-1, millele oli paigaldatud J79-GE-3A mootor. Toodeti kaks lennukit.

F11F-1T

Kaheistmeline treeningversioon ei jõudnud tootmisesse.

Tehnilised andmed muuda

Järgnevalt on esitatud lennuki tehtnilised andmed ^[1]^[3]

Meeskonnaliikmete arv: 1

Pikkus: 14,3 m

Tiivaulatus: 9,6 m

Kõrgus: 4 m

Tiiva pindala: 23 m²

Tühimass: 6277 kg

Lennukaal: 9561 kg

Maksimaalne kaal õhkutõusul: 10 663 kg

Kütusepaagi maht: 150 gallonit (568 liitrit)

Mootor: 1 × Wright J65-W-18

Tõukejõud: 32,9 kN

Tõukejõud järelpõletiga: 46,7kN

Sooritusvõime muuda

Reisikiirus: 929 km/h

Lennuulatus: 2050 km

Lennulagi: 14 900 m

Tõusukiirus: 83 m/s

Võimsuse ja massi suhe: 0,50

Viited muuda

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 Wikipedians, B. (n.d.). Fighters and Bombers of World War II. PediaPress.
↑ Mizokami, K. (2017, 3 3). Retrieved from Popular Mechanics: https://www.popularmechanics.com/military/aviation/a27967/the-fighter-plane-that-shot-itself-down/
↑ Writer, S. (2019, 4 6). Military factory. Retrieved from https://www.militaryfactory.com/aircraft/detail.asp?aircraft_id=367

[:0-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 Wikipedians, B. (n.d.). Fighters and Bombers of World War II. PediaPress.

[2] Mizokami, K. (2017, 3 3). Retrieved from Popular Mechanics: https://www.popularmechanics.com/military/aviation/a27967/the-fighter-plane-that-shot-itself-down/

[3] Writer, S. (2019, 4 6). Military factory. Retrieved from https://www.militaryfactory.com/aircraft/detail.asp?aircraft_id=367

[1]

[2]

[3]