Kasutaja:Paberlennuk/liivakast

Poola ja Eesti suhted sõdadevahelises perioodis muuda

Sõdadevaheline periood algas võitlemisega vastloodud Nõukogude Liidu vastu ning oli ka Poola ja Eesti üheks esimeseks ühendajaks peale Esimest Maailmasõda. Seetõttu alustati püsivat kirjavahetust kahe riigi vahel juba 1918. aastal. Rindejoone paiknemise ja muu sõjaliselt olulise informatsiooni levitamise jaoks oli Eestis Poola peakorteri volitatud esindaja, kes tegi vastavaid ettekandeid Eesti Sõjaministeeriumile. Iseenesest oli informatsiooni liikumine kiire ning võttis aega vaid 2-4 päeva. Tasub tähele panna, et isegi kui mõlemal riigil oli ühisosa Vene Tsaaririigiga, siis toimis esindajate vaheline kirjavahetus prantsuse keeles. Eestlastel oli ministeeriumis tööl tõlk, kes prantsuskeelset kirjavahetust eesti keelde ümbertõlgituna edasi saatis. Ka hilisem kahe riigi vaheline ametlik keel oli valdavalt prantsuse keel. (ERA.496.2.23, 170)Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Nimeta viitamissiltidel peab olema sisu.

 
Erinevate riikide ohvitserid jälgimas Eestis toimunud sõjaväelisid õppuseid. Kõrvuti istuvad Eesti kolonel ja Poola ohvitser (vasakult esimene ja teine).

Eesti kõrgemat ordenit “Vabadusrist” jagati paljudele Poola kodanikele, kokku 45 inimesele (Puss, 2001). Vabadusristide väljaandmiseks oli loodud eraldi komisjon ning ettepanekuid annetamiseks said teha nii Välisminister kui ka Sõjaminister (ERA.957.7.100). Informatsiooni Poola kodanike kohta, kes olid oma koduriigis kuidagi Eesti Vabariiki toetanud, hangiti peamiselt saatkonna vahendusel. Eesti riigis asuvatel poolakatel, kes olid tihtipeale Poola riigi poolt või tegutsesid ärilistel eesmärkidel Eestis, hoiti samuti hoolas pilk peal. Seetõttu raporteeriti ka Poolaga seotud osakondade/inimeste saavutusi või ebaedu, et seda siis hiljem aumärkide kujul täheldada (ERA.957.7.178, 4). Esialgu jagati medaleid ja ordeneid peamiselt sõjaga seotud või sõjaliste teenete eest, kuid mida aeg edasi, seda enam hakati seda andma poliitikutele ja teadlastele (ERA.957.7.178, 7-9). Nii vabadusristide kui ka kotkaristide ja muude autasudega näidati kahe riigi poolseid häid suhteid ja koostööd. Siinjuures oli oluline iga pisidetail. Nii näiteks üritati hoida annetatud autasudega balanssi ka teiste riikide vaheliselt, et koostööpartnerid nagu Soome või Läti ei tunneks, et Eesti oleks ühtäkki Poolaga veelgi soojemaid suhteid loonud. Seda edastati dokumentides sõnadega “Välisministeeriumi arvates tuleks Poola sõjaväelastele aumärke anda mitte suuremas ulatuses, kui seni on antud Läti ja Soome sõjaväelastele” (ERA.957.7.178, 19). Viimaseks tähelepanekuks aumärkidega seonduvalt joonistuvad hästi välja Eesti-Poola omavahelised huvid. Alates kolmekümnendatest aastatest antakse neid peamiselt majandus suhetega seotud isikutele, sest see oli muutunud ka Eesti-Poola suhtes kõige olulisemaks aspektiks.

1930ndateks oli paljudele väikeriikidele selgeks saanud Rahvasteliidu suutmatus suuremaid konflikte lahendada. Seeläbi võiks eeldada, et aina enam tugevdati bilateraalset koostööd ning sõjalisi alliansse naabrite ja pikaajaliste koostööpartneritega. Arhiividokumentidest leitu põhjal tundub siiski, et julgeoleku koostöö kolmekümnendatel Poola-Eesti suhetes märkimisväärselt ei tõusnud. Eesti Sõjaministeeriumi ja Kaitseväe Peastaapi huvitas püsivalt vaid Poola sõjaline õppeprotsess ja selle korraldus. Nii saadeti kõrgematele Eesti ohvitseridele Eestis, Poolas asuvate kaitseatašeede ja sõjaväelaste poolt kirju Poola väljaõppe kohta. Seda nii vaatluse kui ka erinevate dokumentide (brošüüride) kujul. Kirjeldati noorsõdurite väljaõpet, piirivalve tööd ja palju teisi taktikaid. Kuna teavet saatvad sõdurid olid kursis ka Eesti tingimuste ja oludega, on nende kirjade sisu väga konkreetne. Kirjad sisaldavad materjali vaid: “Seaduste, määruste, tegevuse kohta, mis meie(Eesti) korralduse juures kasulikud võiks olla.”(ERA.496.4.318, 3-5).

Koos korraldati ka üritusi. Üldjuhul mitte ainult Eesti ja Poola vahel, vaid kaasatud olid mitmeid teised riigid, näiteks Läti või Soome. Üritustel osalemine oli tihtipeale aruteluteema Eesti kindralstaabis, sest kaaluti mitmeid aspekte. Vähe sellest, et Poola ja Leedu konfliktne olukord pani Balti riigid ebamugavasse olukorda küsimusega: “Kellega teha koostööd ja kui palju?” jäi mõnikord üritus ära ka puhtast konkurentsist. Nii näiteks jäeti Eesti delegatsioon 1928. aastal toimunud Poola rahvusvahelisest ratsavõistlusest kõrvale, sest kardeti Eesti riigi häbistamist tihedas konkurentsis, kus poolakad olla väga head ratsutajad (ERA.496.4.318, 5).

Kasutatud materjalid: muuda

Fred Puss, Agur Benno, Ivo manfred Rebane ja Kalev Uustalu (koostajad) - Eesti tänab : 1919-2001 - Eesti Vabariigi Riigikantselei 2001.

Eesti Rahvusarhiiv, ERA.957.7.178.

Eesti Rahvusarhiiv, ERA.496.2.23.

Eesti rahvusarhiiv, ERA.957.7.100.

Eesti rahvusarhiiv, ERA.496.4.318.

Autod ja diplomaatilised suhted Poola-Eesti vahel muuda

Veidike tasub kajastada huvitavaid seiku Poola-Eesti diplomaatilistest suhetest, mis olid seotud autodega. 20. sajandi alguses hakkasid sõiduautod aina enam populaarsust koguma, kuid vastloodud Eesti vabariigi pinnal võis neid näha väga harva. Sõiduautod olid kallid ja neid oli ka kulukas üleval pidada. Lisaks polnud ka tollane infrastruktuur nendega eriti arvestanud. Sellegipoolest oli tegu oluliste esindus elementidega iga tolleaegse riigi vara hulgas. Nii ostis ka äsjaloodud ja üsnagi vaene Eesti vabariik endale mõningaid sõidukeid juba 1920. aastate alguses, sest esindusautod olid olulised nii diplomaatiliste vastuvõttude, kui ka näitamast riikide võimekust. Kuna püsivalt otsest vajadust nende autode soetamiseks ei olnud, siis osteti Riigikantselei poolt esindus autosid eriliste puhkude jaoks. 1929. aastal osteti 15000 krooniga uhke esindusauto Cadillac Touring ning selle ostmise põhjuseks peetakse Rootsi kuninga Gustav V külaskäiku Tallinnasse sama aasta juunis. Nüüd jõuame ka Poola-Eesti suhete juurde. Nimelt osteti 1930. aastal Eesti riigivanemale tolle aja kohta äärmiselt moderne Mercedes-Benz Nürburg (pullman-limusiin). Kuna Mercedes-benz tootis oma autosid Euroopas, siis suutis ta pakkuda ka väga konkurentsivõimelisi hindu. Mercedes eest käis Eesti riik välja 11090 krooni. Auto osteti selle jaoks, et võõrustada Poola presidenti Ignacy Moscickit, kes saabus Eestisse 10. augustil 1930. Seda sündmust korraldati äärmise hoolega, sealhulgas kaunistati tänavaid ja valmistati ette sõjavägi. Samuti oli kohale saabunud suur hulk rahvast, kes huviga jälgisid kogu kolonni, mis vooris läbi Tallinna vanalinna.

 
Eesti riigipea O. Strandman ja Poola president I. Moscicki 10. augustil 1930 Viru tänaval teel sadamast Kadriorgu. Pelle-Sten Viiburgi kollektsioonist.

Kasutatud materjalid: muuda

Eesti Antiikautode Galerii, “Riigikantselei ja Presidendi Kantselei”, http://eag.vanatehnika.ee/ewriik.html.

Poola ja Eesti suhted vahetult enne Teist Maailmasõda. muuda

1939 aasta kevadeks olid Saksamaa nõudmised Poola suhtes muutunud äärmiselt intensiivseks ja kahe riigi vahelised suhted konfliktseks. Eesti saatkond saatis Poolas, Eesti välisministrile tihedalt salajasi dokumente sündmuste kirjelduste näol. Kui 30. märtsil räägitakse poliitiliste pingete vähenemisest ja peetakse Saksa sõjalisi aktsioone Poola vastu pea võimatuks, siis lühikese aja möödudes muutus olustik ärevaks. Eesti saadikutele Poolas muutus 1939. aastal suureks probleemiks informatsiooni hankimine ja selle usaldusväärsus. Eesti välisministrile saadeti kirjades peegeldub segadus, infosulg ja kuulujutud. Palju informatsiooni hangitakse kahtlase väärtusega kolmandatelt isikutelt ning tihti kurdetakse Poola kolleegide salatsemist. Seda põhjustas tõsiasi, et Läti ja Eesti, keda Poola pidas olulisteks partneriteks, alustasid Saksamaaga erinevaid koostööprojekte. Nii ütleb näiteks näiteks tolleaegne Poola välisministri abi Tomasz Arciszewski: “Lätlased lähevad ühest äärmusest teise, tehes kõigepealt liigset koostööd Nõukogude Liiduga ja nüüd saklsastega. Praeguseks ujuvad nad juba täielikult Saksa sõiduvees”.(ERA.957.14.698, 20) Sama kriitiliselt hindas Poola valitsus ka Eesti käitumist. Arvati, et Eesti on Saksamaa ja Venemaaga suhetes läinud palju kaugemale, kui Balti riikide neutraliteedipoliitika peaks minema. Pinged jäid õhku kuni sõja puhkemiseni 1. septembril 1939. Kokkuvõtlikult oli selle põhjuseks see, et Poola uskus Eesti ja Läti täielikku toetusesse lootes, et kui nemad oma suhteid Saksamaa vastu muutsid, teevad seda nendega koos ka kaks ülalnimetatud Balti riiki. Vastupidiselt oodatule, suurendasid Läti ja Eesti hoopis Saksamaaga koostööd. (ERA.957.14.698, 55)

Esialgu tundub Eesti diplomaatidele, et hetkelise sündmuste de eskalatsiooni toob Britannia ja Poola alliansi läbirääkimised, mis algasid 6. Aprillil, kuid teostus alles 25. augustil. Samuti 1934 sõlmitud Poola-Saksa mittekallaletungileping. Hetkeks nähti lootust isegi selles, et kahe osapoole Saksamaa ja Poola mediaatoriks pakkus ennast Jaapan. Millegi tõttu oldi Eesti poolel Poola suhtes veidi isegi naiivselt positiivselt meelestatud. Eesti diplomaadid kirjeldasid vaid erinevaid lootustandvaid kohtumisi ja variante, kuid ignoreerisid suuresti tõusvat sõjaohtu.

Kuna selleks ajaks olid ka Eestis tekkinud julgeolekuohud idanaabriga ja pingeline õhkkond valitses ka Poolas, siis pea kogu kirjavahetus kandis pealkirja “salajane” ning tollaks populaarseks saanud telegraafide kasutamine toimus rangete eeskirjade järgi. Eesti valitsus saatis diplomaatidele shiffri, mis tuli selgeks õppida ja peale seda ära põletada.

Sõja puhkedes, suurem osa Eesti saatkonna töötajatest põgenes kodumaale. Saatkonnas hävitati salajane arhiiv “Schmidt” (ERA.957.14.698, 60) ning veel Poolas viibivad Eesti saatkonna töötajad andsid ülevaate olukorra kriitilisusest.

Kasutatud materjalid: muuda

Eesti rahvusarhiiv, ERA.957.14.698, http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700258444&img=era0957_014_0000698_00012_m.png&tbn=1&pgn=1&prc=40&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=875901a9383dab942a6190d4326f33aa.

Estonian–Polish relations during the interwar period muuda

 
Estonia. Officers watching training exercise. Estonian and Polish officer sitting together

Fighting against the Soviet Union was one of the connectors between Estonia and Poland after World War 1. Therefore, permanent correspondence between the two countries was started already in 1918. For the location of the front line and the dissemination of other militarily important information, there was an authorized representative of the Polish Headquarters in Estonia. They made several reports to the Estonian Ministry of War. The flow of information was fast and took only 2-4 days. It is worth noting that even though both countries had ties with Russian Tsarist state, the correspondence between the representatives was in French. Estonians had an interpreter at the ministry, who then forwarded the documents in Estonian language. The following official language between the two countries was also predominantly French.[1]

Well, the known fact is that Estonia's highest Order of the Cross of Liberty has so far been donated to many Polish citizens, a total of 45 people.[2] A separate commission had been set up for the extradition of the Freedom Crosses, and both the Minister of Foreign Affairs and the Minister of War could make proposals for donation[3]. Information about Polish citizens who had somehow supported the Republic of Estonia in their home country was obtained mainly through the Embassy. Poles in Estonia, who were often sent by Polish authorities or operated here for business purposes, were also closely watched. The achievements of Polish departments/people were frequently reported, which were then later observed in the form of decorations.[4] Initially, medals and decorations were awarded mainly for war-related or military merits. Still, as time went on, the more they were assigned to politicians and scholars[5]. Every little detail was also relevant here. For example, an attempt was made to maintain the balance of awards between the countries so that then another cooperation partner (Finland, Latvia) would not feel that Estonia had suddenly become better friends with Poland than with them. This was conveyed in the documents with the words "In the opinion of the Ministry of Foreign Affairs, Polish military personnel should be awarded honorary decorations, not to a greater extent than has been awarded to Latvian and Finnish military personnel"[6]. The mutual interests of Estonia and Poland also stand out well, depending on the period. From the 1930s onwards, they were given mainly to persons involved in economic relations, as this had also become an essential aspect of Estonia-Poland.

By the 1930s, the inability of the League of Nations to resolve major conflicts had become clear to many small countries. It could be expected that Poland-Estonia would start more intensive bilateral cooperation. However, based on the findings in the archives, it seems that security cooperation in Polish-Estonian relations did not increase significantly in the 1930s. The Estonian Ministry of War and the Staff of the Defense Forces were continuously interested in the military study process of other countries and its organization. Thus, Estonian officers in Poland sent regular letters about Polish training to the Estonian defense ministry. This is in the form of observation as well as various documents (brochures). The training of young soldiers, border guard work and many other practices were described. As the soldiers who sent the information were also aware of the conditions and circumstances in Estonia, the content of these letters is precise. It contains material only as stated in one message: "Laws, regulations, activities that could be useful for our (Estonian) order.[7]


Events were also organized together. In general, not only between Estonia and Poland but also several other countries, for example, Latvia or Finland. Participation in events was often also a topic of discussion in the Estonian General Staff, as several aspects were considered. Not only that the prevailing problem between the two world wars between Poland and Lithuania put the Baltic States in an awkward position with the question: "Whom to cooperate with and how much?". But sometimes the Estonians did not participate out of the pure competition. For example, the Estonian delegation was excluded from the Polish International Equestrian Competition in 1928 for fear of embarrassing the Estonian state. The race was intense, and the Poles themselves were outstanding riders[8].

Cars and diplomatic relations between Poland and Estonia muuda

It is worth reflecting interesting facts about Polish-Estonian diplomatic relations, which were related to cars. At the beginning of the 20th century, cars began to gain more and more popularity, but they were rarely seen on the roads of the newly created Republic of Estonia. Cars were pricey and expensive to maintain. Besides, they were not particularly taken into account by the infrastructure at the time. Nevertheless, cars were essential elements of representation, thus being important assets of every country at the time. The newly formed Estonian Republic bought some vehicles already in the early 1920s. Representative cars were important both for diplomatic receptions and to show the capability of the country. As there was no permanent need to purchase new vehicles, the State Chancellery purchased representative cars only for special occasions. In 1929, representative car Cadillac Touring was bought with 15,000 kroons. The reason for its purchase was the visit of King Gustav V of Sweden to Tallinn in June of the same year. In 1930, a modern Mercedes-Benz Nürburg (Pullman limousine) was bought for the Estonian president. As Mercedes-Benz manufactured its cars in Europe, they were able to offer very competitive prices to more popular American cars at the time. The Estonia state paid 11090 kroons for the brand new Mercedes. The car was bought to host the President of Poland, Ignacy Moscicki, who arrived in Estonia on August 10, 1930. The event was organized with the utmost care, including decorating the streets and preparing the army. The visit attracted lots of people to the streets to watch the whole parade that flowed through the Old Town of Tallinn.

 
Estonian Head of State O. Strandman and President of Poland I. Moscicki on August 10, 1930 on Viru Street on the way from the port to Kadriorg. From Pelle-Sten Viiburgi collection.

References: muuda

Eesti rahvusarhiiv, ERA.957.14.698, http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700258444&img=era0957_014_0000698_00012_m.png&tbn=1&pgn=1&prc=40&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=875901a9383dab942a6190d4326f33aa.

Polish-Estonian diplomatic relations at the eve of World War II muuda

By the spring of 1939, Germany's demands on Poland had become intense and relations between the two countries were in a critical situation. The Estonian Embassy in Poland sent confidential documents to the Estonian Foreign Minister mostly consisting descriptive information.

While on 30 March the Estonian ambassadors are speaking about the reduction of political tensions and German invasion was considered almost impossible, the situation soon became alarming. In the spring of 1939, obtaining information and its reliability became a big problem for Estonian ambassadors in Poland. The letters sent to the Estonian Foreign Minister reflected the confusion, information blockade and rumors. A lot of information is obtained from the third parties of dubious value, and the secrecy of Polish colleagues is often considered to be an issue. This was caused by the fact that Latvia and Estonia, which were both considered to be important partners for Poland, started various cooperation projects with Germany. For example, Tomasz Arciszewski, an assistant to the Polish Foreign Minister at the time, said: “Latvians go from one extreme to another, first cooperating too much with the Soviet Union and now with the Germans. By now, they are already completely swimming in German water. ”(20) The Polish government was equally alarmed by Estonia's behavior. It was thought that Estonia's relations with Germany and Russia had gone much further than the policy of neutrality of the Baltic States should go. Tensions persisted until the outbreak of war on September 1, 1939. Poland believed in the full support of Estonia and Latvia, hoping that if their relations with Germany went critical, the two Baltic states mentioned above would also take the steps against Germans. Contrary to expectations, Latvia and Estonia increased cooperation with Germany. (55)

Initially, it seemed to Estonian diplomats that the current escalation of events will be stopped with the negotiations between the British and the Polish. Sadly the negotiations which began on 6th of April took very long time, ending with the Anglo-Polish military alliance on the 25th of August. For a moment, there was hope that Japan would offer to mediate between the two countries and find a solution. In my opinion, Estonian ambassadors were naive about events in Poland. Estonian diplomats only described various promising meetings, positive negotiations and options for the escalation, but largely ignored the growing threat of war.

As by that time the security threats had also risen in Estonia with its eastern neighbor, Russia. Tense atmosphere prevailed in Poland, almost all correspondence between Estonian embassy in Poland and foreign ministry of Estonia was entitled "secret" and the use of telegraphs, which had become popular at that time, was carried out according to strict rules. The Estonian government sent schiffer codes to the diplomats, which had to be memorised and then burned.

When the war began, most of the employees of the Estonian embassy fled to their homeland. The secret archive “Schmidt” (60) was destroyed at the Warsaw Estonian embassy, and the employees of the Estonian embassy in Poland gave regular reports of the war and situation.

References: muuda

Eesti rahvusarhiiv, ERA.957.14.698, http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700258444&img=era0957_014_0000698_00012_m.png&tbn=1&pgn=1&prc=40&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=875901a9383dab942a6190d4326f33aa.



Stosunki polsko-estońskie w okresie międzywojennym muuda

 
Oficerowie obserwujący ćwiczenia szkoleniowe. Estoński i polski oficer siedzący

Stosunki estońsko-polskie w okresie międzywojennym Walka ze Związkiem Radzieckim była czymś, co łączyło Estonię i Polskę po I wojnie światowej.. Dlatego stała korespondencja między tymi dwoma krajami rozpoczęła się już w czasach tej wojny. Do spraw lokalizacji linii frontu i rozpowszechniania innych ważnych pod względem wojskowym informacji upoważniony był przedstawiciel polskiej kwatery głównej w Estonii, który przekazywał odpowiednie raporty estońskiemu Ministerstwu Wojny. Przepływ informacji był szybki i trwał tylko 2-4 dni. Warto zauważyć, że chociaż oba kraje miały związki Imperium Rosyjskiego, korespondencja między przedstawicielami prowadzona była w języku francuskim. Estończycy zatrudniali w ministerstwie tłumacza, który w kolejnym kroku przekazywał dokumenty w języku estońskim (ERA.496.2.23, 170). Językiem korespondencji między tymi dwoma krajami był głównie francuski.

Najwyższe odznaczenie estońskie Order Krzyża Wolności został w tamtym okresie przyznany wielu obywatelom polskim: w sumie 45 osobom. Utworzono osobną komisję do spraw wydawania decyzji o odznaczeniu Krzyżem Wolności, a zarówno Minister Spraw Zagranicznych, jak i Minister Wojny mogli składać wnioski o uhonorowaniu konkretnych osób (ERA.957.7.100). Informacje o obywatelach polskich, którzy w jakiś sposób wspierali Republikę Estońską w swoim kraju, pozyskiwano głównie za pośrednictwem Ambasady. Obserwowano także uważnie Polaków w Estonii, którzy często byli wysyłani służbowo lub działali na miejscu, prowadząc działania biznesowe. Często zgłaszano również osiągnięcia lub niepowodzenia grup i osób związanych z Polską, które następnie brano pod uwagę przy przyznawaniu odznaczeń (ERA.957.7.178, 4). Początkowo medale i odznaczenia były wręczane głównie za zasługi związane z wojną lub wojskowością, ale z biegiem czasu coraz więcej przyznawano politykom i uczonym (ERA.957.7.178, 7-9). Istotny był także każdy drobiazg. Na przykład podjęto próbę utrzymania równowagi nagród między krajami, aby inni partnerzy (Finlandia, Łotwa) nie mieli poczucia, że Estonia nagle zaprzyjaźniła się z Polską , osłabiając relacje z nimi. Zostało to sformułowane w dokumentach słowami: „W opinii Ministerstwa Spraw Zagranicznych polski personel wojskowy powinien otrzymywać odznaczenia honorowe, nie w większym stopniu niż [odznaczenia te przyznawane są] łotewskiemu i fińskiemu personelowi wojskowemu” (ERA.957.7. 178, 19). Jako ostatnia obserwacja związana z dekoracjami, wzajemne interesy Estonii i Polski również wyróżniają się dobrze, w zależności od okresu. Od lat 30. XX wieku wysokie odznaczenia były przyznawane głównie osobom związanym z działalnością gospodarczą, ponieważ stało się to również najważniejszym aspektem współpracy Estonii i Polski. W latach 30. XX wieku niezdolność Ligi Narodów do rozwiązania poważnych konfliktów stała się oczywista dla wielu małych krajów. Można się było spodziewać, że Polska i Estonia rozpoczną bardziej intensywną współpracę dwustronną. Jednak na podstawie ustaleń w archiwach wydaje się, że współpraca w zakresie bezpieczeństwa w stosunkach polsko-estońskich nie wzrosła znacząco w tym okresie. Estońskie Ministerstwo Wojny i Sztab Sił Obronnych nadal wykazywało zainteresowanie stanem i rozwojem polskiej wojskowości. Stąd oficerowie estońscy, stacjonujący w Polsce, regularnie wysyłali do estońskiego Ministerstwa Obrony listy opisujące polską wojskową myśl szkoleniową. Kurs został zrelacjonowany w raportach oraz innych dokumentach (broszurach). Opisano treningi młodych żołnierzy, pracę straży granicznej i wiele innych działań. Ponieważ żołnierze, którzy przesłali informacje, byli również świadomi warunków i okoliczności w Estonii, treść tych listów jest precyzyjna. Jeden z zapisów określał to w następujący sposób: „Przepisy, regulacje, działania, które mogą być przydatne dla naszej (estońskiej) sytuacji”. (ERA. 496.3.318, 3-5).

Organizowano również wspólne wydarzenia: nie tylko estońsko-polskie, ale także z kilkoma innymi krajami, na przykład Łotwą lub Finlandią. Udział w wydarzeniach był często tematem dyskusji w estońskim Sztabie Generalnym, ponieważ rozważano różne aspekty. Nie tylko to, że problemy w międzywojniu między Polską a Litwą stawiały kraje bałtyckie w niezręcznej sytuacji z pytaniem: „Z kim i w jakim stopniu?” ale czasami sami Estończycy nie uczestniczyli w wydarzeniach z powodu zwyczajnej konkurencji. Na przykład delegacja estońska została wykluczona z Międzynarodowego Konkursu Jeździeckiego w 1928 r. z obawy przed zawstydzeniem państwa estońskiego, ponieważ konkurencja była silna, a sami Polacy byli wybitnymi jeźdźcami (ERA.496.4.318, 5).

Źródła muuda

Fred Puss, Agur Benno, Ivo manfred Rebane ja Kalev Uustalu (koostajad) - Eesti tänab : 1919-2001 - Eesti Vabariigi Riigikantselei 2001.

Estońskie Archiwa Narodowe, ERA.957.7.178.

Estońskie Archiwa Narodowe, ERA.496.2.23.

Estońskie Archiwa Narodowe, ERA.957.7.100.

Estońskie Archiwa Narodowe, ERA.496.4.318.

  1. Eesti Rahvusarhiiv. "ERA.496.2.23, 170".
  2. Fred Puss, Agur Benno, Ivo Manfred Rebane ja Kalev Uustalu. "Eesti tänab: 1919-2001".{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  3. Eesti Rahvusarhiiv. "ERA.957.7.100".
  4. Eesti Rahvusarhiiv. "ERA.957.7.178, 4".
  5. Eesti Rahvusarhiiv. "ERA.957.7.178, 7-9".
  6. Eesti Rahvusarhiiv. "ERA.957.7.178, 19".
  7. Eesti Rahvusarhiiv. "ERA.496.4.318, 3-5".
  8. Eesti Rahvusarhiiv. "ERA.496.4.318, 5".

Samochody i relacje dyplomatyczne muuda

 
Estoński Starszy Państwa O. Strandman i polski prezydent I. Mościcki 10 sierpnia 1930 roku na ulicy Viru, w drodze z portu do Kadriorgu. Z kolekcji Pellego-Stena Viiburga.

Warto zauważyć pewne interesujące fakty dotyczące polsko-estońskich relacji dyplomatycznych, a powiązane z samochodami. Na początku XX wieku samochody zaczęły zyskiwać na popularności, aczkolwiek na drogach Republiki Estońskiej były rzadko  widywane. Zarówno same auta, jak i ich utrzymanie były kosztowne. Dodatkowo ówczesna infrastruktura nie brała pod uwagę istnienia tych pojazdów. Pomimo tego samochody stanowiły ważny element reprezentacyjny, były więc istotnymi ruchomościami każdego z ówczesnych państw. Nowo powstała Republika Estońska zakupiła kilka automobili już na początku lat dwudziestych. Samochody reprezentacyjne były ważne zarówno przy oficjalnych przyjazdach, jak i przy zademonstrowaniu możliwości państwa. Ponieważ zapotrzebowanie na kupno aut nie było stałe, Kancelaria Państwowa nabywała je tylko przy specjalnych okazjach. W 1929 roku samochód Cadillac Touring został zakupiony za 1500 koron. Powodem transakcji była przypadająca na czerwiec tego roku wizyta króla szwedzkiego Gustawa V w Tallinnie. W roku 1930 na potrzeby Starszego Państwa nabyto nowoczesną limuzynę Mercedes-Benz Nürburg. Jako że Mercedes-Benz produkował swoje auta w Europie, firma mogła zaoferować konkurencyjną cenowo ofertę wobec bardziej popularnych amerykańskich modeli. Estończycy zapłacili za nowy model Mercedesa 11090 koron. Zakupu dokonano w celu ugoszczenia prezydenta Polski Ignacego Mościckiego, który przybył do Estonii 10 sierpnia 1930 roku. Wydarzenie to zaplanowano z pełną pieczołowitością, między innymi udekorowano ulicę oraz przygotowano oprawę armii. Wizyta zgromadziła wielu widzów, którzy obserwowali przemieszczającą się przez Stare Miasto paradę. (Kancelaria stanu i biuro prezydenta)

Źródła muuda

Estońska antyczna galeria samochodów, „Kancelaria stanu i biuro prezydenta”, http://eag.vanatehnika.ee/ewriik.html.



Stosunki dyplomatyczne w przededniu II wojny światowej muuda

Na wiosnę 1939 roku żądania III Rzeszy wobec Polski zintensyfikowały się, zaś relacje między tymi państwami znalazły się w krytycznym położeniu. Ambasada Estonii w Polsce wysyłała do estońskiego Ministerstwa Spraw Zagranicznych tajne dokumenty, głównie o charakterze opisowym. O ile jeszcze 30 marca pracownicy ambasady napisali o zmniejszeniu politycznego napięcia i uznali inwazję Niemiec za prawie niemożliwą, wkrótce sytuacja staje się alarmująca. Pozyskiwanie wiarygodnych informacji stało się dla ambasadora estońskiego mocno problematyczne. Wiadomości przesyłane do estońskiego MSZ odzwierciedlały niejasność sytuacji, blokadę informacyjną i plotki. Wiele informacji pozyskanych od stron trzecich było wątpliwej jakości, zaś konfidencjonalność polskich kolegów często była wskazywana jako problem przez estońskich dyplomatów. Mała wylewność strony polskiej była spowodowana tym, że Łotwa i Estonia – państwa uważane przez Polskę za ważnych partnerów –  rozpoczęły wieloaspektową współpracę z Niemcami. Tak na przykład Tomasz Arciszewski, wówczas asystent polskiego Ministra Spraw Zagranicznych, powiedział: „Łotysze przechodzą od jednego ekstremum, do drugiego. Najpierw współpracują ze Związkiem Radzieckim, a teraz z Niemcami. W tej chwili pływają kompletnie w niemieckiej wodzie” (ERA.957.14.698, 20). Polski rząd był podobnie zaniepokojony zachowaniem Estonii. Uważano, że relacje tego państwa z III Rzeszą i ZSRR poszły dużo dalej, niż wynikałoby to z polityki neutralności państw bałtyckich. Napięcie trwało do wybuchu wojny 1 września 1939 roku. Polacy wierzyli w pełne wsparcie Estonii i Łotwy: liczyli, że w przypadku krytycznej sytuacji w stosunkach polsko-niemieckich dwa państwa bałtyckie także przedsięwezmą kroki przeciwko III Rzeszy. Przeciwnie do tych oczekiwań Łotwa i Estonia zwiększyły swoją współpracę z Niemcami (ERA.957.14.698, 55).

Początkowo estońskim dyplomatom wydawało się, że eskalacja wydarzeń zostanie zatrzymana w wyniku negocjacji polsko-brytyjskich. Niestety negocjacje rozpoczęte 6 kwietnia trwały bardzo długo, kończąc się sojuszem militarnym 25 sierpnia. W pewnym momencie pojawiła się nadzieja, że swoje mediacje pomiędzy dwoma państwami zaoferuje Japonia. Moim zdaniem estońscy dyplomaci byli naiwni, jeżeli chodzi o sytuację w Polsce. Opisywali oni jedynie obiecujące spotkania, pozytywne negocjacje i warianty, ignorowali zaś  narastające niebezpieczeństwo wybuchu wojny.

W tym czasie zagrożenie bezpieczeństwa pojawiło się również w Estonii, ze strony wschodniego sąsiada. W Polsce panowała napięta atmosfera, prawie cała korespondencja estońskiej ambasady z ministerstwem w kraju była oznaczona jako tajna, zaś wykorzystanie telegrafu, który wówczas stał się popularny, podlegało ścisłym regułom. Estoński rząd wysyłał dyplomatom kody szyfrowe, które miały być zapamiętywane i następnie palone.

Po wybuchu wojny większość pracowników estońskiej ambasady ewakuowała się do ojczyzny. Sekretne archiwum „Schmidt” (ERA.957.14.698, 60) zostało zniszczone w warszawskiej ambasadzie Estonii, a  jej pracownicy pozostający w Polsce wysyłali regularne raporty na temat wojennej sytuacji.

Źródła: muuda

RA zespół ERA.957.14.698: 01.04.1939–21.09.1939, http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700258444&img=era0957_014_0000698_00012_m.png&tbn=1&pgn=1&prc=40&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=875901a9383dab942a6190d4326f33aa.