Kasutaja:Pähklipureja/liivakast
Mõistlikkuse põhimõte (ingl principle of reasonableness) tuleneb võlaõigusseadusest (VÕS), mille kohaselt loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. VÕS selgitab, et mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid.[1]
Mõistlikkus on standard, millest lähtutakse võlasuhte poolte käitumise hindamisel, võlasuhte sisu kontrollimisel, kohustuste täitmisel ja rikkumisel, samuti õiguskaitsevahendite kohaldamisel.[2]
Mõistlikkuse põhimõtte rakendamine muuda
Mõistlikkuse põhimõtet rakendatakse juhul, kui seadusest tulenevalt peab sellega võlasuhtes arvestama. Põhimõte on rakendatav mitte ainult VÕS-i, vaid ka teiste õigusvaldkondade võlasuhetes.[3] Seadusest tulenevas tähenduses laieneb mõistlikkuse printsiip kõikidele juhtudele, kus see kohaldamisele kuulub. Seejuures pole oluline, kas seaduses, tavas või lepingus sisaldub sõna „mõistlikkus“ või on sellele ainult viidatud.[2] Kaasustes, kus nõude ulatuse piiramisel näeb seadus ette mõistlikkuse põhimõtte rakendamise, ei ole selle rakendamine automaatsel moel õigustatud. Kui seadus ei näe ette mõistlikkuse põhimõttel tuginevat piirangut, siis ei saa seda ka hea usu põhimõtte kaudu kohaldada.[4]
Mõistlikkuse põhimõtte olemus muuda
Mõistlikkuse põhimõte on nagu hea usu põhimõtegi normatiivne printsiip ja tähendab alati heas usus käitumist, kuid on siiski erineva sisu ja rakendamiseesmärgiga. Iga heausklik käitumine ei ole tingimata mõistlik ning vastupidi.[2] Kehtiv õigus ei näe mõistlikkuse põhimõtte rakendamist seaduse suhtes ülimuslikuna.[5] Riigikohus on rõhutanud, et ainuüksi eesmärgiga järgida mõistlikkuse ja õigluse põhimõtet, ei saa kohaldamata jätta seaduses sätestatut.[6]
Tsiviilseadustiku üldosa seadusest tulenev hea usu põhimõtte definitsioon ei viita mõistlikkuse kriteeriumile. Kui hea usu põhimõte on pigem isiku meeleseisundile või käitumise moraalsusele viitav subjektiivne tingimus, siis mõistlikkuse põhimõte võimaldab peamiselt objektiivset kontrolli.[7] Mõistlik käitumine eeldab seega alati kõrgemate standardite arvestamist, kuna objektiivse nõudena kohustab mõistlikkus arvestama lisaks poolte tegelikule tahtele, moraali- ja eetikanormidele ka vastava võlasuhte olemust, tavasid, majandus- või kutsetegevuspraktikat ja muid poolte käitumist piiritlevaid asjaolusid. Võlasuhtes osalejate käitumise hindamisel mõistlikkuse printsiibil lähtutakse neutraalse isiku käitumismudelist ning võetakse arvesse konkreetse võlasuhte asjaolud, et kindlustada vaidluste lahendamisel majanduslikku efektiivsust. Kehtiv võib olla ainult selline õiglusotsustus, mis nendel asjaoludel on mõistlik. Selline lähenemine tagab lepinguliste vaidluste lahendamisel kindluse ja ettenähtavuse. Üldjuhul teavad käibeosalised paremini, mis on praeguses olukorras mõistlik, kui seda, mis on heas usus käitumine. Mõistlikkus tähendab alati ka eetilist käitumist, kuna mõistlik isik peab tehingus lisaks oma majanduslike huvide arvestamisele olema teise poole suhtes aus. Mõistlikkus ei seisa väärtusena õiglusest kõrgemal, vaid võimaldab põhimõttena õigluse ideed realiseerida. Mõistlikuks peetakse isikut, kes oskab jõuda põhjendatud lahendusteni, ratsionaalselt otsustada, tegutseda läbimõeldult ja kaalutletult, püstitada õiged eesmärgid ja valida asjakohased vahendid nende saavutamiseks ning käitub lepingupoolena heas usus ja arukalt.[2]
Viited muuda
- ↑ Võlaõigusseadus. – RT I, 08.01.2020, 10
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 I. Kull. VÕS § 7/4.1. – Võlaõigusseadus I. Üldosa (§-d 1–207). Komm vlj. Tallinn: Juura 2016
- ↑ I. Kull. VÕS § 7/3. – Võlaõigusseadus I. Üldosa (§-d 1–207). Komm vlj. Tallinn: Juura 2016
- ↑ M. A. Simovart, A. Värv. Kriitilisi märkusi mõistlikkuse põhimõtte rakendamise kohta. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus 3-2-1-66-11. – Juridica 2012/1, lk 72
- ↑ M. A. Simovart, A. Värv. Kriitilisi märkusi mõistlikkuse põhimõtte rakendamise kohta. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus 3-2-1-66-11. – Juridica 2012/1, lk 67
- ↑ Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus 3-2-1-119-06 p 16
- ↑ M. A. Simovart, A. Värv. Kriitilisi märkusi mõistlikkuse põhimõtte rakendamise kohta. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus 3-2-1-66-11. – Juridica 2012/1, lk 70