Kasutaja:Nitsego/liivakast

Erik Udam (10.juuli 1938 – 6.veebruar 1990) oli Eesti vabadusvõitleja, elektriinsener ja maadleja.

Haridus

Ta lõpetas 1955. a Tallinna 22. Keskkooli (Jakob Westholmi Gümnaasium), samal aastal asus õppima tööstuse elektrifitseerimise erialal Tallinna Polütehnilises Instituudis (TPI), mis jäi arreteerimise tõttu pooleli. Pärast vabanemist jätkas õpinguid ja lõpetas 1961. a TPI. 1962. a üritas ta asuda õppima Moskva Riikliku Ülikooli filosoofiateaduskonda, ent KGB sekkumise tõttu ei saanud suunamiskirja.

Tööalane tegevus

Pärast TPI lõpetamist suunati ta meistrina tööle tehase Volta Türi-Alliku tsehhi. Aastail 1966-1978 töötas ta elektriprojekteerijana Eesti Metsainstituudi Erikonstrueerimisbüroos, EKE Projektis, Vabariiklikus Restaureerimisvalitsuses (alates 1978 Kultuurimälestiste Riiklik Projekteerimise Instituut [lühend KRPI]). KRPI Tartu sektoris olid ta töökaaslasteks ka vabadusvõitlejad Lagle Parek, Heiki Ahonen, Ülle Einasto ja Viktor Niitsoo. Kaudse karistusena aktiivse osavõtu eest vastupanuliikumises koondati ta 1978.a KRPIst, misjärel lahkus Tallinnast, asus elama Järvamaal asuvasse Hundiaugu tallu ja töötas Jäneda Sovhoostehnikumis ehitusmeistrina.

Osalemine vastupanuliikumises

1953. aasta aprillis asutas ta koos kolme eakaaslasega noorte põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni Kotkad. Nimetus tulenes Eesti Vabariigi iseseisvusaegse Kaitseliidu noorteorganisatsioonist Noored Kotkad, kelle järglaseks end peeti. Organisatsiooni kuulus umbes paarkümmend noort. Peamiseks tegevuseks oli okupatsioonivõimu vastaste lendlehtede levitamine ja seinakirjutiste tegemine, millele kirjutati alla "K" täht (Kotkad). Ööl vastu 24. veebruari 1955 pani ta Tallinna 2. Keskkooli (Reaalkool) stendile üles Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud käsitsi kirjutatud lendlehe, milles tuletati meelde Eesti iseseisvust ja mõisteti hukka selle reeturlik murdmine „kommunistliku Vene barbarite poolt“. Käekirjakirja lauskontrolli tulemusena tabati ta 18. oktoobril 1955 KGB poolt ja sama aasta 29. detsembril mõistis ENSV Ülemkohus talle Vene NFSV KrK paragrahvi 58-10 lg 1 (propaganda või agitatsioon, mis sisaldab üleskutset Nõukogude võimu kukutamisele, õõnestamisele või nõrgendamisele) alusel 6 aastat vabadusekaotust. Seoses „Hruštšovi sula“ raames toimunud poliitvangide süüasjade läbivaatamisega vabastati ta 23. aprillil 1956. Teine vangistus saabus 14. juulil 1962 seoses kuulumisega Mordva poliitvangilaagris moodustatud noorte põrandalusesse vastupanuorganisatsiooni Eesti Rahvuslaste Liit (ERL), mille liikmed pidid vabadusse pääsedes jätkama võitlust Eesti iseseisvuse eest. 1. detsembril 1962 mõistis ENSV Ülemkohus talle ENSV KrK paragrahvide 68 lg 2 (nõukogudevastane agitatsioon ja propaganda) ja 70 (osavõtt nõukogudevastase organisatsiooni tegevusest) alusel 5 ja pool aastat vangilaagrit. Koos temaga mõisteti samal kohtuprotsessil süüdi ka Enn Tarto, Taivo Uibo, Jarmo Kiik, Valdo Reinart ja Priit Silla. Pika protsessimise tulemusena tühistas Nõukogude Liidu Ülemkohtu Presiidium juunis 1966 Udami kohtuotsuse ja sama aasta 14. novembril ta vabastati. Vabanemise järel jätkas vastupanu, olles aktiivselt tegev inim- ja rahvusõiguse rikkumise juhtumite väljaselgitamise, avalike kirjade ja pöördumiste koostamisega ning kirjutas alla mitmele vastupanuliikumise kollektiivsele protestikirjale, sealhulgas: • 23. augustil 1979 – eestlaste, lätlaste ja leedulaste avalik kiri NSV Liidu, Saksa LV, Saksa DV ja Atlandi hartale allakirjutanud riikide valitsustele ning ÜRO peasekretärile (Balti apell), milles nõuti Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide avalikustamist, tühistamist ja tagajärgede likvideerimist, st Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse taastamist. • 17. jaanuar 1980 – eestlaste, lätlaste ja leedulaste avalik protestikiri Nõukogude vägede sisseviimise vastu Afganistani; • 28. jaanuar 1980 – eestlaste, lätlaste ja leedulaste avalik protestikiri Moskva olümpiamängude purjeregati pidamise vastu okupeeritud riigi pealinnas Tallinnas. • 10. oktoober 1981 – avalik kiri NSV Liidu, Islandi, Norra, Taani, Rootsi ja Soome valitsusjuhtidele Põhja-Euroopa tuumavaba tsooni rajamise küsimuses ettepanekuga, et sinna kuuluksid ka okupeeritud Balti riigid • 1. oktoober 1982 – avalik kiri Soome Vabariigi kodanikele, milles protesteeriti Soome abil Tallinna rajatava suursadama vastu; • 24. detsember 1984 – avalik kiri ÜRO peasekretärile ja tuumarelvi omavate riikide valitsustele tuumarelvade likvideerimise küsimustes. Ta osales aktiivselt Eesti Helsingi grupi ja Eesti-Läti-Leedu Rahvusliikumiste Peakomitee moodustamise katsetes. Ta avalikustas 1977. aasta kevadel Moskvas peetud pressikonverentsil välisajakirjanikele, et KGB oli teinud talle ettepaneku moodustada KGB poolt kontrollitud, juhitud ja rahastatud Eesti Helsingi grupp. Nende sündmuste tõttu kuulas KGB teda hiljem korduvalt üle ja tema juures korraldati mitmeid läbiotsimisi. 10. detsembril 1983 tegi KGB seoses Lagle Pareki, Arvo Pesti ja Heiki Ahoneni kohtuprotsessiga talle ametliku hoiatuse nõukogudevastase tegevuse jätkamise eest. Ta lõi aktiivselt kaasa Eesti taasiseseisvumisprotsessis: oli 23. augustil 1987 Tallinnas korraldatud Hirvepargi meeleavalduse üks sõnavõtjatest, Molotov-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi (MRP-AEG) asutajaliige, juhatas 20. augustil 1988 Pilistvere kiriklas toimunud Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) asutamiskoosolekut, valiti vastse erakonna juhatusse, oli ERSP aseesimees, osales 2. veebruaril 1988 Tartus toimunud Tartu rahulepingu aastapäeva meeleavaldusel, mille eest teda karistati rahatrahviga.

Isiklikku

Isa Viktor Udam (06. november 1910 - 01.märts 1988) oli majandusteadlane. 1941.a suvel Punaarmeesse mobiliseerituna õnnestus tal Saksa lennukite pommitabamuse saanud evakutsioonilaevalt maale pääseda, ent saadeti sakslaste poolt kaheks aastaks vangi. Eesti taasokupeerimise järel Punaarmee poolt mõisteti ta 10 aastaks vangilaagrisse ja 5 aastaks asumisele. Ema oli Ella Pauline Udam (31. jaanuar 1912 - 27. oktoober 1992). Poeg Ilmar Udam (sünd 1973) on tuntud suusataja. Erik Udam tuli 1958 ja 1961 Eesti meistriks kreeka-rooma maadluses. Ta kuulus ENSV maadluskoondisse ja oli NSV Liidu meistersportlane.

Kirjutised

1. Erik Udami avalik kiri USA KP peasekretärile Gus Hallile. – Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis. I kd, kogud I-VII, II kogu, lk 49-55. – Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus. Stockholm, 1984.

2. Erik Udami kiri Helsingi kokkulepet jälgivatele Moskva ja Leedu gruppidele. – Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis. I kd, kogud I-VII, I kogu, lk 16-18. – Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus. Stockholm, 1984.

3. Erik Udami läkitus Läänemeremaade elanikele. – Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis. I kd, kogud I-VII, I kogu, lk 18. – Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus. Stockholm, 1984.

Kirjandus

1. Dissidentlik liikumine Eestis aastatel 1972-1987. Dokumentide kogumik. Koostanud Arvo Pesti. – Tallinn, 2009.

2. Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei. ERSP aeg. Koostanud Eve Pärnaste. – MTÜ Magna Memoria. Tallinn, 2008.

3. Mees, keda ei murtud. Raamat Erik Udamist. Koostajad Jaan Isotamm, Jüri Pertmann ja Enn Tarto. – Kirjastus Ilmamaa. Tartu 2001.

4. MRP-AEG Infobülletään 1987-1988: kogumik. Koostajad Eve Pärnaste ja Viktor Niitsoo. – Kirjastus SE&JS, Tallinn, 1998.

5. Niitsoo, Viktor. EVVA. Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus. (e-raamat) – Kirjastus Eesti Digiraamatute Keskus, Tallinn, 2013.

6. Niitsoo, Viktor. Müürimurdjad. MRP-AEG ja ERSP lugu. – Kirjastus Ortwil, Tallinn, 2002.

7. Niitsoo, Viktor. Vastupanu 1955-1985. – Tartu Ülikooli Kirjastus. Tartu, 1997.