Kasutaja:Martinreb/Narratoloogia

Narratoloogia on teadusharu, mis tegeleb narratiivide (lugude), nende struktuuri ja mõju uurimisega inimese tunnetusele.

Ülevaade

Etümoloogiliselt pärineb termin 'narratoloogia' prantuskeelse sõna narratologie anglitseerimisest, mida kasutas esimest korda Tzvetan Todorov. Narratoloogia on strukturalistlik narratiivi uurimine, mille eestmärgiks on luua formaalne süsteem kasulikest ja efektiivsetest kirjeldamisviisidest, millega saab narratiivi lahti mõtestada.

Vene formalismist on tulnud mõisted faabula ja süžee, mis kirjeldavad narratiivset konstruktsiooni. Faabula on loo tegelik vorm oma kronoloogilises järjestuses ja täies ulatuses. Süžee on see kuidas lugu räägitakse vaatajale/lugejale. See tähendab, et süžee koosneb faabula sündmustest, mis ei ole kronoloogilises järjekorras; näiteks, faabula on <a1, a2, a3, a4, a5, …, an>, süžee on <a5, a1, a3, a4>. Veel on olemas kaks peamist narratoloogia mõtte koolkonda: temaatiline narratoloogia (Propp, Bremond, Greimas, Dundes, jt.) ja modaalne narratoloogia (Genette, Prince, jt.). Temaatiline narratoloogia on piiratud esitatud sündmuste semiootilise formaliseerimise järjestamisele. Modaalne narratoloogia aga uurib sündmuste jutustamisviisi, nagu näiteks: vaatepunkt, kirjutamistoon, kronoloogilise järjestuse muutmine ja rütm. Paljud autorid on rõhutanud, et temaatilist ja modaalset narratoloogiat ei tohiks käsitleda eraldi, eriti siis, kui tegeletakse narratiivi järjestuse ja süžee funktsiooniga. Narratoloogiast tulenevad ka mõisted nagu:

• Kaudne autor, autori poolt lisatud varjund, mida võib tekstist ridade vahelt välja lugeda; näiteks jutustaja sõnavalik, huumor, tegelase tutvustamis viis.
• Dramatiseeritud autor, kui kõiketeadev jutustaja, kes ei ole füüsiliselt olemas aga ilmub narratiivis jutustajana esimeses isikus.
• Dramatiseeritud jutustaja, kes ilmub loos tegelasena. Ta võtab osa steenist kas kõrvaltvaatajana või agendina.
• Mitte-dramatiseeritud jutustaja, kes annab lugu edasi ilma et teda näha oleks, läbi tegelaste silmade. Ta mitte kunagi ei kasuta esimest isikut, mis eristab teda dramatiseeritud autorist.

Kasutus

Kuigi narratoloogiat on võimalik kasutada kõikjal, kus esineb narratiiv on siiski narratoloogia peamiseks kasutusalaks kirjandusteooria, kirjanduskriitika, samuti filmiteooria ja ka filmikriitika. Atüüpilisteks narratoloogia kasutusaladeks võib pidada sotsiolingvistilisi uurimusi oraalse traditsiooni kohta, videomängude võimaliku narratiivi uurimiseks, graafiliste romaanide ja narratiivsete skulptuuride, mida seostatakse topoloogia või graafiteooriaga, uurimist.