Kasutaja:MarkAaronLevin/liivakast

Üleloomulikkus võib väljendada väga paljudel erinevatel viisidel. Üleloomulikkus on osa meie folkloorist ja on sügavalt põimunud religiooniga. Arvestades, et tegemist on nähtustega, mis ületavad meie meeli, siis üleloomulikud nähtused ega olendid ei ole käega katsutavad. Üleloomulikkusega on võimalik ühendust võtta ka juhul, kui omatakse erilisi võimeid või ollakse vastavas psüühilises seisundis (šamaanid, nõiad jt) või võimete puudmisel on võimalus viia läbi maagilisi riituseid, loitse jt.Üleloomulike olendite alla kuuluvad nt inglid, deemonid, vaimud, poltergeistid, jumalad. Üleloomulikkus ei piirdu ainult olenditega, vaid sinna kuuluvad ka erinevad nähtused nagu nt telepaatia, telekinees, hõljumine, loomadega suhtlemine, maagia, nõidus, divinatsioon, põrgu, taevas ja uuestisünd ning teised nähtused, mis ei allu looduslikele seadustele. Tavaliselt tulenevad üleloomulikud ideed ja uskumused folkloorist, mütoloogiast ja religioonist on ka sellepärast vastavalt territooriumile ja erinevate rahvaste uskumuste põhjal erinevad. Üleloomulikuse vastandiks on loomulikkus ehk profaansus, mille alla käivad kõik olendid, nähtused, mis on meile aistitav, tajutav objektiivse reaalsusena. Transtsendentsed üleloomulikud olendid on sellised, kes eksisteerivad väljaspool inimese kogemusvälja- nende olemus ja eksistents on hoomamatu, mis tähendab, et igal inimesel on vastavast transtsendentsest olendist või nähtusest isiklik ettekujutus.

Etümoloogia ja ajalugu

Sõna üleloomulik tuleneb kreekakeelsetest tekstidest ja esimesena ilmus see aastal 444pKr Aleksandria Kirilli tekstis, kes oli Aleksandria patriarh aastatel 412–444. Ta kasutas seda mõistet et kirjeldada inimese lähedust kristusega, mis ületab inimese kui looduse loomulikkuse piirid ja In the 9th century, through translations of the works of Pseudo-Dionysius made principally by John Scotus Erigena (c. 850) 15c. "of or given by God," from Medieval Latin supernaturalis "above or beyond nature, divine," from Latin super "above" (see super-) + natura "nature" (see nature (n.)). Originally with more of a religious sense, "of or given by God, divine; heavenly;" association with ghosts, etc., has predominated since 19c. Related: Supernaturalism. Besides, the supernatural becomes historically tangible and visible in Christianity, which surpasses (just as it is diametrically opposed to) all natural religions, because of its origin, its sublimity of means, and its orientation: they are man-made, man's groping toward the Infinite; it is God-given, the descent of the Father through Christ and the Church to deify man in view of the beatific vision. In the concrete, the supernatural designates Christianity itself and its treasures of salvation., supernaturalis makes its debut in the theology of the West. It has the sense of superior being. More than anyone else St. Thomas Aquinas deserves the credit of launching the word into theological circulation.

Religioon

William-Adolphe Bouguereau "Hing viiakse taevasse" 1878

Üleloomulikkus väljendub religioonis kõige enam ja on religiooni üks suurimaid ja tähtsamaid osi. Kõige enam väljendub üleloomulikkus religioonis erinevate olendite ja kohtadega. Teoloogias tuntakse üleloomulikuga seonduvat üleloomulikuks väeks. See on omane jumalatele, vaimudele, hingedele jne. Vaimud on üleloomulikud olendid, mis on tavaliselt seotud looduse või loodusobjektidega. Hing on nähtus, mis toimib kui elustav jõud inim- või loomakehal.

Jumal

Kõige tähtsam olend ja kesksem osa on enamikul religioonidel Jumal. Jumal mõjutab maailmas inimeste saatust ja nende eksistentsi. Jumal võib omada mitut hüpostaasi ja olenevalt Jumalast erinevaid omadusi. Kristliku Jumala peamisteks omadusteks on kõiketeadmine, majesteetlikkus ja ka kõike ületav vägi. Jumal on transtsendentne üleloomulik olend.

Saatan

Saatan on jumala poolt loodud vaim, kes on astunud jumala vastu välja ja esineb kui jumala opositsioon. Saatan sümboliseerib headuse vastandit, kurjust ja negatiivsust ning Jumala suurimat vaenlast. Saatan eksitab pahatahtlikult inimesi õigelt teelt kõrvale ning tal on samamoodi nagu Jumalal palju käsilasi ja liitlasi. Et kurjusest ja Saatanast pääseda peab inimene teadma lunastusõpetust ja peab tegema vahet heal ja kurjal; peab käituma vastavalt usureeglitele ja hoiduma pattudest. Kurjust sümboliseerivaid olendeid on ka teisi nagu nt Leviatan, Vritra ja deemonid, kes on kurjust sümboliseerivad vaimud. On ka teisi loodususundeid, kus kurja ja hea vahel ei ole konkreetset piiri ja kurjuse kehastus võib vahel ka olla hea (nt Vanapagan).

Ingel

Mitmes erinevas religioonis on inglid olendid, kes teenivad jumalat. Inglid ei ole lihast ja luust, kuid nad on kõrgemal positsioonil kui inimene. Ingel on kristluses ja islamis olev üleloomulik olend, kes alluvad Jumalale ja toimivad kui Jumala saadikud. Inglite põhiülesandeks on aga teenida inimesi ja neid kaitsta. Sellest on ka tulenenud sõna "kaitseingel". Usuliste tekstide järgi kujutletakse ingleid kui sootud, igavesed ja täiuslikud olendid. Katolikus kirikus jagunevad inglid hierarhia põhiselt, mille eesotsas on 7 peainglit. Peaingliteks on Miikael, Gaabriel, Raafael, Uuriel, Raguel, Sarakiel ja Jeremiel. Tavaliselt kujutatakse ingleid tiibadega, kuid selline kujutlus inglitest ei ole päris korrektne, sest piiblis ei oma mitte ükski ingel tiibu.

Hing

Hing on nähtus, mis on keha elustav. Hinge tähendus on ja kujutlus on olnud läbi ajaloo seotud tuulega, hingamisega. See on tulenenud algselt loodusunditest ning sümboliseerib väge ja elujõudu. Hingel on religioonis ja usundites palju erinevaid tagamõtteid, kuid peamiselt on hing seotud inimese pilgu, varju kui ka teisikuga. Hing jaguneb kolme erinevasse arengufaasi, mis on järgnevad: vägi, elujõud (seotud vere ja pulsiga) ning vabahing (võib kehast eralduda). Vabahingel on kaks vormi milleks on irdhing, mis võib kehast lahkuda ja vajadusel naasta ning siirdhing, mis siirdub ühest kehast teise. Erinevates loodusundites on vaimud tihedalt seotud ka haldjatega, kes võivad tekkida siirdhingedest. Hinged võivad ilmneda ka kummitustena, tontidena kui ka mardusena. Erinevates usundites ja religioonis on hinged väga kõrgelt austatud ja ka Eestis mälestatakse surnuid hingedepäeval.

Teispoolsus

Üheks üleoloomulikkuse tähtsamaks osaks on teispoolsus, mis on aktuaalne kõikides religioonides ja usundites. Teispoolsus võib olla nii taevas (paradiis) kui ka allilmas (põrgu) ning mõnes usundis on teispoolsus kusagil seni teadmata asukohas (Egiptuse usundis läänekaares). Traditsiooniliselt ei tunta teistes usundites ja religioonides peale kristluse teispoolsuse dualismi, kuid mõnedes usundites on vastavalt suremisviisidele ja teistele tingimustele võimalik pärast surma sattuda erinevatesse paikadesse (nt Skandinaavia usundites läheb sõjas langenu valhallasse, mis tähendab "langenud sõdurite saal"). Kristluses on aga selgelt piiritletud teispoolsus patustajatele ning päästetuile milledeks on vastavalt põrgu ja taevas.

Karma

Karma on tehtu tagajärge reguleeriv seadus. Tegude alla lähevad kõik füüsilised tehtud teod kui ka mõttelised ja sõnalised aktid. Inimese teod määravad tema surmaeelse teadvuseseisundi ja ühtlasi selle, kas järgmine sünd on eelmisega võrreldes halvem või parem. Karma on vääramatu loodusseadus. Virgumistee algab oma olukorra hindamisest ja karma seaduse mõistmisest. India religioonide keskseid mõisteid – põhjuse ja tagajärje seadus. Olendi (inimese ja looma) iga tegu (mõte, kõne, käitumine) kutsub esile vastavalt selle teo eetilisele väärtusele vastava tagajärje, mis avaldub olendi tulevastes taassündides ja uutes kehastumistes kas siis loomana, jumalana, pooljumalana, igavesti näljase vaimuna, põrguolendina või inimesena. Inimesena sündimine on parim kehastumine. Hinduismis inimene vabaneb k seaduse toimest ehk ümbersünniahelast positiivse k kuhjumise, budismis oma meeleplekkide enesele teadvustamise ja ületamise kaudu. Hinduismi järgi on eesmärgiks inimese hinge (ātman) ühinemine maailmavaimuga (brāhman), budismi järgi vaibumise (nirvaana) saavutamine. Vt ka sansaara, nirvaana.