Kasutaja:LauriLeinus/Rahvastiku seotus majandusindikaatoritest

Demograafia-majanduse paradoks

Tegemist on riigisisese või riikidevahelise pöördvõrdelise seosega varanduse ja sündimuse vahel. Mida on kõrgem on haridustase ja inimpopulatsiooni, alapopulatsiooni või sotsiaalse kihi SKP inimese koht, seda vähem lapsi sünnib mistahes tööstusriigis. 1974. aasta ÜRO rahvastiku konverentsil Bukarestis, Karan Singh, endine India rahvastikuminister, kirjeldas seda trendi oma sõnades „Areng on kõige tõhusam sündimust piirav tegur“. Termin „paradoks“ tuleb arusaamisest, et suuremad vahendivad muudavad vajalikuks rohkemaarvulise järglaskonna, lähtuvalt autoriteedina mõjuvast Thomas Malthusest. Üldistades, kõrge SKP-ga riikides sünnib vähem lapsi, ehkki rikkam rahvastik on võimeline suuremaks arvuks lasteks. Malthuse kohaselt on laialdase kannatuste ärahoidmiseks, näiteks näljahäda, vajalik „moraalsed piirangud“ (naudingutest hoidumine). Demograafia-majanduse paradoks viitab selle, et sündimuse piirand tekkib loomulikult majandusliku arengu tulemina. Hüpoteesina on välja toodud, et vaatlusalane trend on järelkaja suurenenud SKPst inimese kohta põhjustatud suurenenud elueale, vähenenud lapsesuremusele, paranenud naiste kirjaoskusele ja sõltumatusele ning urbaniseerumisele, olles kooskõlas demograafilise üleminekumudeliga. Viimase aja arengud viitasid, et on tekkinud kindlad sündimuse tasemed, kus 1,3st väiksema sündimuse tasemega riikide arv langes 2003. aastal 21-lt 2008. aastal viieni. Demograafiline üleminek Enne 19. sajandi läänemaailma demograafilist üleminekut väiksem osa lastest jäi elama 20. eluaastani ja eluead olid isegi täiskasvanuikka jõudnutel lühikesed. Näiteks 17. sajandi Yorkis Inglismaal oli 15% oli endiselt elus ja 10% lastest elas 20. elueani. Sündide arv oli vastavalt kõrge, tuues endaga kaasa madala rahvastiku kasvu. Põllumajanduslik pööre ja paranenud hügieen põhjustas rikastes tööstusriikide järsu surmade arvu vähenemise, mõjutamata esialgu sündide arvu. 20. sajandil hakkas tööstusriikide sündide tasemed langema, kuna ühiskonnad kohandusid kõrgema tõenäosusega, et nende lapsed jäävad ellu. Kultuurilise väärtuse muutused panustasid sellesse urbaniseerumise ja naiste hõivatuse kasvamise käigus. Kuna jõukus on demograafilise ülemineku ajendiks, siis sellest järeldub, et varanduslikult jõukuselt mahajäävamad riigid jäävad maha demograafilises üleminekus. Arengumaade vastav roheline revolutsioon ei alanud enne kahekümnenda sajandi keskpaika. See loob olemasoleva vahe sündimuse määrades sõltuvusena funktsioonina SKPst inimese kohta. Religioon Teiseks demograafia-majanduse paradoksi mõjuriks võib olla religioon. Usklikud ühiskonnad näitavad üles suuremaid sündide määrasid kui ilmalikud ja rikkamad haritumad riigid kalduvad soodustama ilmalikustamist. See võib selgitada Israeli ja Saudi Araabia erandit, kaks nähtavalt esile tulevat riiki sündimuse ja SKP vahelist seost näitaval graafikul. Erinevate religioonide osakaal pere suuruse määramisel on keeruline. Näiteks katoliiklikes Lõuna-Euroopa maades on traditsioonilised palju suurem sündimuse määr võrreldes seda protestantliku Põhja-Euroopaga. Ehkki majanduslik kasv Hispaanias, Itaalias, Poolas on kaasatud suure sündimuse määra langusega protestantliku Põhja-Euroopa tasemele. See viitab asjaolule, et demograafia-majanduse paradoks on rakendatav rohkem katoliiklikes maades, ehkki katoliiklik sündimus hakkas langema, kui viidi ellu Vatikani II vabadusi juurde andvad reformid. Seda võib jätkuvalt näha, kui sündimus (enamjaolt katoliikliku) hispaania keelt kõnelevate hulgas Ameerika Ühendriikides järgib sama mustrit. Ameerika Ühendriigid Oma raamatus „America Alone: The End of the World as We Know It“ Mark Steyn väitab, et Ameerika Ühendriikidel on kõrgem sündimuse määr selle suurema majandusliku vabaduse poolest, võrreldes teiste tööstusriikidega. Ehkki kõrgema majandusliku vabaduse hinnanguga riikidel, Hongkong ja Singapur, on märkimisväärselt madalam sündimuse määr kui Ameerika Ühendriikidel. Vastavalt majandusliku vabaduse indeksile on Hongkong maailma majanduslikult kõige vabam riik. Hongkongil on samuti maailma madalaim sündimuse määr. Sündimus ja rahvastiku tihedus Uurimused on viidanud rahvastiku tiheduse sündimuse määra vahelisele korrelatsioonile. Hongkongil ja Singapuril on vastavalt kolmas ja neljas rahvastikutihedus maailmas. See on vaatamata nende kõrgele majandusvabadusele madala sündimuse põhjuseks. Vastandina on Ameerika Ühendriigid 180. kohal 241 riigi seas rahvastikutiheduse poolest. Tagajärjed Vähenenud sündimus võib viia vananeva rahvastikuni, mis viib mitmete probleemideni, vt näiteks Jaapani demograafiat. Sellega seotud mure on kõrgete sündide arvu kalduvus panna suuremat koormust laste kasvatamisele ja harimisele juba vaesuse käes virelevate rahvuste korral. Lähtuvalt vähendab ebavõrdsus keskmist haridustaset ja takistab majanduslikku kasu. Samuti selliste raskustega maades võib sündimuse vähenemine takistada majanduslikku arengut, samuti ka vastupidi.

Demograafiline dividend

Demograafiline dividend on võimalus ühiskonna või riigi arenguks, mis avaneb viljakuse määra vähenedes, sest kiirem majanduskasv ja inimareng on võimalikud, kui neid kasutatakse tõhusate poliitiliste meetmetega ja turgudega. Sündimuse määra langus põhjustab märkimisväärse vähenemise laste ja imikusuremuse määrades, samuti ka keskmise eluea suurenemise. Kui naised ja perekonnad saavad, et vähem lapsi sureb imikueas või lapsepõlves, hakkab olema neil vähem lapsi soovitud järeltulijate arvu saavutamiseks. Ehkki, sündimuse määra langus ei ole kohene. Vaheaeg tekitab põlvkonnalise populatsiooni suuremise, mis kasvab terves ühiskonnas. Mõneks ajaks selline populatsiooni suurenemine on koormaks ühiskonnale ja suurendab sõltuvuse määra. Lõpuks hakkab see grupp jõudma tootliku tööjõu hulka. Kahanevate sündimuse määradega väiksema eluaega vanamate põlvkondadega sõltuvuse määr kahaneb järsust. Demograafiline üleminek teeb alguse demograafilisele dividendile. Väiksema arvu nooremate ülalpeetavatest, langeva sündimuse ja lastesuremuse määra tõttu, ja väiksema arvu vanemate ülalpeetavatest, vanema generatsiooni lühema eluea tõttu, ja rahvastiku suurimaks segmendiks oleva tootliku töölisealise rahvastikust põhjustatuna ülalpeetavuse määr langeb, tuues endaga kaasa demograafilise dividendi. Kasutades tõhusaid poliitilisi meetmeid see demograafilise dividendi periood võimaldab kiiremat majandusliku kasvu ja paneb perekondadele väiksema koormuse. See on samuti ajaperiood, kui palju naisi siseneb esimest korda tööturule. Paljudes maades see ajaperiood on viinud väiksemate perekondadeni, kasvavate sissetulekute ja ootusliku elueani. Sellele vaatamata toimuvad sel ajal järsud sotsiaalsed muutused, näiteks suurenev lahutuste määr, abielu edasilükkamine ja üksikisiku majapidamised. Ida-Aasia Ida-Aasia annab kõige parimat ajakohast tunnistust demograafilisest dividendist. Demograafiline üleminek Ida-Aasias toimus 50 – 15 aasta vältel, väiksem ajaperiood kui enne seda kuskil mujal. Ida-Aasia oli võimeline saama osa teiste juba demograafilise ülemineku läbielanud maade teadmistest, kogemustest ja tehnoloogiatest. Arutletud on selle, et demograafiline üleminek mängis rolli Ida-Aasia tiigrite majandusimes ja on neljandik kuni viiendik imest. Iirimaa Iirimaa on samuti hiljutiseks näiteks demograafilisest dividendist ja üleminekust. Olles silmitsi kõrge sündimuse määraga, Iiri valitsus legaliseeris 1979. aastal rasestumisvastased vahendid. Poliitiline meede viis sündimuse määra ja ülalpeetavate suhte vähenemiseni. See on seotud olulise tegurina 1990. aastate Keldi tiigrina tuntud majandusbuumiga. Selle aja jooksul ülalpeetavate suhe kasvas samuti suurenenud naiste tööturul osalemise ja tööealise rahvastiku väljarände muutumine netosisserändeks. Aafrika Aafrika on olnud teisalt demograafiliselt unikaalne, sest sündimuse määr on jäänud suhteliselt kõrgeks, vaatamata märkimisväärsele suremuse määra vähenemisele. See on viinud pigem jätkuvale rahvastikuplahvatuseni kui rahvastikubuumini ja panustanud Sub-Sahaara Aafrika majanduslikku stagnatsiooni. Demograafilise dividendi ulatus on nähtavalt sõltuv majanduse võimest võtta enda alla ning tootlikult kaasa uusi töötajaid, pigem kui täielik demograafiline kingitus. India Lähitulevikus on India suurimaks panustajaks globaalsesse demograafilisse üleminekusse. 2011. aastal Rahvusvahelise Rahandusfondi dokumentatsioonis leiti, et oluline India rahvastiku kasvu osa alates 1980. aastatest on seostatav maa ealise struktuuri ja muutuva demograafiaga. Ameerika Ühendriikide rahvastikuloenduse büroo ennustab, et India möödub Hiinast rahvaarvu poolest 2025. aastal. Järgmise kahe dekaadi vältel jätkuv demograafiline dividend Indias võib lisada ligikaudu kaks protsenti India SKP kasvule inimese kohta. Ette on vaja võtta äärmuslikke meetmeid, hoolitsemaks tuleviku peamiste elustandardite eest ka. Toit, vesi ja energeetika. Rahvastiku keskbüroo kohaselt on India rahvaarv 2050. aastal 1,692 miljardit inimest. Neli toimivat meedet demograafilise dividendi kasvamiseks Demograafilise dividendi aja jooksul on neli peamist mehhanismi, misläbi tekkib kasu. Esimene neist on suurenenud tööjõu pakkumine. Sellele vaatamata, kasu suurus näib olema seotud majanduse võimega kaasata ja palgata uusi töölisi pigem kui puhas demograafiline kingitus. Teine mehhanism on suurenenud säästud. Kui ülalpeetavate arv väheneb, siis saavad indiviidid säästa rohkem. See muutus riiklikes säästumäärades suurendab juba kapitali puudusega vastiku seisvates maades kapitali ja viib kogunenud kapitali investeerimisel kõrgema tootlikkuseni. Kolmas mehhanism on inimkapital. Vähenenud sündimusmäärad tagavad parema naiste tervise ja väiksema majandusliku surve. See võimaldab vanematel investeerida rohkem ressursse iga lapse kohta, viies parema terviseni ja hariduseni. Neljas kasvumehhanism on suurenenud SKPst inimese kohta ja vähenevast ülalpidamise suhtest tulenev suurenev sisemajanduse nõudlus. Madal sündimus viib algselt madala noorte ülalpidamiseni ja kõrge tööealise rahvastiku suhteni kogusse rahvastikku. Sellele vaatamata suhtelist suurema tööealise kohordi vananedes algab rahvastiku vananemine. Graafik näitab tööea ja ülalpeetava rahvastiku suhet (15 kuni 64 aasta vanused, jagatud sellest ülalpool asuvate või allpool oleva eagrupiga – ülalpeetavate suhte pöördväärtus), põhinedes ÜRO andmetel ja prognoosidel. Enamike maade puhul on strateegiline vajadus võtta vastu poliitikaid demograafilisest dividendist kasu saamiseks. Vajadus seisneb maade suhteliselt väikeses võimaluses planeerida demograafilist dividendi, kui noorte osakaal rahvastikust enne tööturule sisenemist on suur. Selle väikese võimaluse kestel maad traditsiooniliselt püüavad soosida investeeringuid, mis aitavad noortel olla nende tööaastate jooksul tootlikumad. Suutmatus tagada võimalusi kasvavale noorele rahvastikule põhjustab kasvava töötuse ja sotsiaalse rahulolematuse kasvu. Pärast demograafilist dividendi Vajadus kasutada sobivaid poliitikaid suureneb asjaolust, et demograafilisele dividendile järgneb ülalpeetavuse määra kasvuga ajaperiood.Vältimatult demograafilise dividendi loonud kõige tootlikemate tööaastate kestel toimunud hüppeliselt kasvanud populatsioon vananeb ja jõuab lõpuks pensioniikka. Iga vähema lastearvuga populatsioonikasv aeglustub, peatub või muutub isegi vastupidiseks. Seda on hetkel kõige elavamalt näha peaasjalikult mitmeid riigi regioonidest lahkuvate noorema põlvkonnaga Jaapanis. Muud regioonid, esile tooduna Euroopa ja Põhja-Ameerika, seisavad lähitulevikus silmitsi Ida-Aasias. Hiina praegune ülalpeetavuse määr on pretsedenditult madal 38. See vastab ülalpeetavate, laste ja üle 65 aasta vanuste inimeste arvule 100 tööealise täiskasvanu kohta. See viitab, et on ligikaudu kaks korda nii palju tööealist rahvastiku, kui ülejäänud rahvastikku kokku. Vastav ajalooliselt madal ülalpeetavuse suhe on olnud väga kasulik Hiina jaoks seninägematu majanduskasvu ajal. Hiina on vanem kui Ameerika Ühendriigid 2020. aastaks ja Euroopast 2030. aastal. Ühe lapse poliitikast tulenevalt laialdaselt tehtavate soopõhiste abortidega on Hiinas 2025. Aastal 96,5 miljonit meest nende kahekümnendates aastates, kuid ainult 80,3 miljonit noort naist.

Prestoni kõver

Prestoni kõver on empiiriline suhe eluea ning reaalse sissetulevikus vahel inimese kohta. See on nimetatud Samuel H. Prestoni järgi, kes kirjeldas seda 1975. aastal ajakirjas „Population Studies“ avaldatud artiklis „Muutuv suhe suremuse ja majanduskasvu taseme vahel“. Preston uuris vastavat suhet 1900ndate, 1930ndate ja 1960ndate aastate kohta ja leidis selle paikapidavuse kolme aastakümne jooksul. Hilisem töö on uuendanud seda uurimust. Suhe eluea ja sissetuleku vahel Prestoni kõver viitab rikkamates maades sündinud indiviidi keskmisele pikemale elueale, võrreldes vaestes riikides sündinutega. Sellele vaatama seos sissetuleku ja eluea vahel väheneb märgatavalt. See tähendab, et madal sissetulek inimese kohta tähendavalt suurendab eluea kasvuga kaasnevat eluea tõusu, kuid kõrge sissetuleku juures suurenenud elueal on mõju eluea tõusule. Teiste sõnadega tõlgendatakse seost põhjuslikuna, kui eluea mõistes on vähenev sissetuleku kasv. Prestoni uurimuse täiendav tähelepanuväärne avastus on 20. sajandi kestel ülespoole nihkunud graafik. See tähendab enamikes maades suurenenud eluiga, sõltumata sissetuleku muutusest. Preston hindas haridust, paremat tehnoloogiat, vaktsiine, paranenud avalike tervishoiuteenuste pakkumist, suulist uuesti hüdradeeruvat teraapiat ja paremat toitumist väliste muutustega tervishoius. Vastavalt Prestonile sõltumatud muutused tervishoius on olnud suuremad vaestes maades, ehkki ta uskus suurt osa võimalikust tulust paremast meditsiinitehnoloogiast olevat seni kättesaamata. Mitmed vaesed Sub-Sahaara Aafrika riigid on tegelikult näidanud üles HIV/AIDS epideemia tõttu 1990ndatel ja 2000ndates aastatel kahanevat eluiga, isegi kui nende sissetuleku kasv elaniku kohta on suurenenud selle aja jooksul. Preston leidis üldjoontes paranenud tervisehoiu tehnoloogia (liigutab graafikut ülespoole) annab 75% kuni 90% eluea kasvust, samas kui sissetuleku kasv (liikumine pikki kõverat) on ülejäänud kasvuosaks. Hiljutiste andmete analüüs, näiteks Micheal Spence ja Maureen Lewis, viitab, et seose paikapidavus on muutunud Prestoni uurimuse aastakümnete jooksul tugevamaks. Seos sissetuleku ja eluea vahel on keskmiselt lineaarlogaritmiline. Ükski riik ei saa asuda graafilist all- või ülevalpool. Graafikust allpool asuvates maades, näiteks Lõuna-Aafrika või Zimbabwe, on eluea tase madalam kui võiks seda sissetulekust ühe inimese kohta ennustada. Graafikust ülevalpool asuvate maade, näiteks Tadžikistan, eluea tase on äärmuslikult kõrge nende majandusliku arengu kontekstis. 2000. aastal asus USA graafikust allpool, viidates kergelt madalamale elueale kui muudes rikastes maades. Kui seost arvestatakse parameetriteta regressiooniga, siis see annab tähelepandava kahanemisega graafiku kuju. Asümptootiline kahanemine kohas, kus regressiooni tõus väheneb silmnähtavalt. See punkt asub sissetuleku ümbruses $2,045, mis on umbes India sissetuleku taseme juures ühe elaniku kohta. Antud sissetuleku määr on üldiselt seotud epidemioloogilise üleminekuga riikides, kus maad muutuvad imikusuremusest põhjustatud suremusega riikidest vanadussurmadega riikideks ja nakkushaiguste ülekaaluga riikidest krooniliste haiguste ülekaaluga riikideks. Ilmingud Sissetuleku ja tervise suhte nõgusus viitab üleminekule sissetulekult rikaste seast vaeste sekka võib kaasa tuua keskmise ühiskonna tervise paranemise. Sellele vaatamata, see poliitilisel ettekirjutusel on mõju, kui suhe sissetuleku ja tervise vahel on põhjuslik. Kõrgem sissetulek põhjustab pikema eluea. Kui suhe on põhjustatud teistest teguritest, kui see on nähtav, või kui paranenud tervishoid viib kõrgema sissetulekuni, siis selle poliitika tulemus ei ole alati tõhus. Prestoni kõvera olemasolu on kasutanud Lant Pritchett ja Larry Summers argumenteerimaks, et vaesed riigid peaksid keskenduma majanduslikule kasvule ja tervishoiu parenemine toob kaasa iseeneslikult sissetuleku suurenemisega. Vastavalt neile autoritele 1990. aastal võis parem majanduslik tase rahvusvaheliselt ära hoida rohkem kui poole miljoni lapse surma. Sellele vaatamata, Prestoni kõvera ülespoole nihkumine viitab endiselt suurema osa eluea tõust põhjustatuna paremast tervishoiutehnoloogiast pigem kui sissetuleku kasvust elaniku kohta. Preston siiski möönis, et vaesemates maades majanduskasv võib olla vajalik tervishoiu paranemiseks, kuna isegi kõige kallimatel tehnoloogiatel on vaesematele maadele kättesaamatuks jääv hinnakohandus. Prestoni töö on olnud oluliseks panuseks majandusarengule. Gary Becker on kaasanud pikaealisuse palju üldisema heaolu mõõdupuuna ja on illustreerinud, et suurenemine elueas on põhjustanud suurema osa üldisest globaalsest heaolu kasvust alates 1960ndatest aastatest. Samas töös Becker leidis samuti riigisisene sissetulek on hajutatuse ajal tervishoiu jaotuse koonduvuse. Kriitika ja puudused Ülevaatlike teadmiste puudus Prestoni kõver on riikidevaheliste andmete graafik. See tähendab paikapidavust riikide kogumi puhul kindlal ajahetkel. Samas mõningased uurimused viitavad sarnase suhte paikapidamatusele ajaperioodel ja üksikutes riikides ülevaatlike andmete korral. Peaasjalikult sissetulek inimese kohta riikide vahel on üldiselt kaldunud aja kestel kõrvale, samas kui eluead ja teised terviseindikaatorid nagu imikusuremuse määrad on koondunud (see trend katkes 1990ndatel aastatel Sub-Sahaara Aafrika AIDSi epideemia puhanguga. See viitab, et aja kestel muutused sissetulekus ei mõjuta tervist või on negatiivselt omavahel seotud. Põhjuslikus Täiendav korrelatsiooni piirang ilmtingimata ei viita põhjuslikkuse üleminekuks sissetulekult tervisele. See võib tähendada parema tervise, et parem tervis viib, kõrvutades seda elueaga, viib kõrgema sissetulekuni pigem kui teistpidi. Parem tervis võib suurendada sissetulekut, sest parema tervise juures olevad indiviidid kalduvad olema tootlikumad kui haiged. Keskeltläbi töötavad nad rohkem, pikemalt ja on võimekamad keskenduma tõhusalt kasumlikemale ülesannetele. Täiendavalt, parem tervis mõjutab sissetuleku määra, kuid samuti kasvumäära läbi selle mõjule haridusele. Parema tervise juures olevad lapsed veedavad rohkem aega koolis ja õpivad kiiremini, omandades rohkem inimkapitali, viies kõrgema sissetuleku kasvuni kõrgemas eas. Haigused nagu malaaria võivad peatada need protsessid. Samuti on asitõendeid, et parema tervise juures olevad üksikisikud säästavad rohkem ja seetõttu panustavad kiiremasse majanduse füüsilise kapitali kasvu. Eriti Jeffrey Sachs on rõhutanud haiguste koorma osatähtsust troopikatsoonis paiknevate riikide vaesestumises. Tervise ja sissetuleku pöördvõrdelisest seosest tulenev probleemküsimus tähendab, et sissetuleku mõju hinnangud elueale võivad ekslikult peegeldada selle asemel eluea (üldisemalt tervisehoiu taseme) mõju sissetulekule. Seega seda kaheti põhjuslikkust mittearvestavad uurimused võivad ülehinnata sissetuleku mõju elueale. Sissetuleku uurimustes, on seda probleemi traditsiooniliselt kajastatud rakenduslike muutujatega, võimaldades uurijal eraldada üks kindel mõju teisest. Strateegia nõuab ühe rakendusliku muutuja esiletoomist, st kapitaliga korreleeruvat muutujat, kuid mitte lineaarse regressiooni vea mõistes. Sellele vaatamata, iga sissetulekuga tõenäoliselt korreleeruv muutuja korreleerub tõenäoliselt parema tervisega ja elueaga. Mõningased uurimused viitavad, et madala ja keskmise sissetulekuga maades põhjuslikkust on rohkem seotud tervisega kui sissetulekuga, samas kui arenenud riikides on tõene vastupidine.