Kasutaja:IlvesEST/liivakast

Puitehitise tuleohutus

Puit on üks vanimaid ehituses kasutatud materjale ja on leitud andmeid, et 10 000 aastat tagasi oli esmaseks konstruktsiooni materjaliks palk. Puidu populaarne kasutus ja varasem tuleohutuse puudumine on ajaloos hävitanud linnu. Tänapäeval on välja mõeldud reeglid ja nõuanded, mis teevad puitkonstruktsioonid ja -ehitised ohutumaks ning õnnetused juhtuvad pigem mahajäetud majades või inimeste hooletusest lahtise tulega. 2019. aasta päästeameti statistika näitab, et suurem osa tulekahjudest leidis aset hoonetes, mis on ehitatud perioodil 1961-1980 ja materjali poolest kõige rohkem kivist hoonetes.[1]

Puidu põlemine

Puidu süttimiseks on peab tema pinnatemperatuur olema 400°C, järelikult saab see alguse lahtisest leegist või suurest kuumusest. Tuli ise levib puitelemendi pinna kaudu ja põleb jõuliselt moodustades puidu ristlõike ümber söekihi. Puusöe ja põlevate gaaside mõjul algab keemiline lagunemine. Söestunud ja tulest puutumata puidu vahele tekib 5 mm paksune tsoon (pürolüüsikiht), mis on küll tule poolt keemiliselt mõjutatud, aga mitte täielikult lagunenud. Puidus olev vesi hakkab aurustuma siis, kui pürolüüsikihi all oleva puit on 100°C. Nüüd peatub temperatuuri tõus seniks, kuni kogu vesi on ära aurustunud. Peale seda hakkab temperatuur sisekihis jälle tõusma ja tekivad CO2 ning CO. 500°C juures gaaside teke on vähenenud ja söe teke kasvanud. Oluline on veel teada, et puusöe soojusjuhtivus on 6 korda halvem loomuliku puidu omast. Järelikult võib seda võtta kui isolatsiooni, mis aeglustab puidu edasisest kahjustumist. Puitelemendi tuum jääb külmaks isegi kui põlev tsoon ei ole väga kaugel. Põlemata osas säilivad kõik kandevõime omadused ikka, järelikult annab juba kandeelementide ristlõike suurendamine annab tulekahju korral evakueerimise aega juurde.[2][3]

Tuleohutus

Hoone tuleohutuse tagamine algab projekteerimise etapist ja selle jaoks on tänapäeval ehitusseadustik. Näiteks jaotatakse hooned tuleohutusklassidesse olenevalt, hoone kasutusviisist, korruste arvust, pindalast, kasutajate arvust jne. Eestis kehtiva seadustiku järgi on tuleohutusklasse kolm: TP1, TP2 ja TP3. Oluline on ka hoone jaotada tuletõkkesektsioonideks, et tulekahju ühes põhjustaks võimalikult vähe ohtu hoonele, inimestele, varale või keskkonnale teises tuletõkkesektsioonis. Eraldi nõuded on veel tulemüürile, mille eesmärk on takistada tule levikut ühelt hoonelt teisele olenemata kustutustöödest. [4] Üks viis, kuidas hoone tuleohutumaks teha tuleneb sellest, kuidas puit reageerib tulekahjus kihtidena. On teada erinevate puitude põlemiskiirused (mm/min): okaspuit 0,8; lehtpuit 0,5; liimpuit 0,7 ja vineer 1,0. [5] Nii, et kui kadekonstruktsiooni ristlõiget suuredada, siis peab see kauem vastu kokkuvarisemisele. Tuleohutust saab parandada ka elementaarsete reeglitega. Näiteks lahtise küttekolde (kamin, ahi) ees 750mm ja külgedele 150mm kaitstud ala metalliga, kiviga jms. [6] Üks levinumaid meetodeid puidu kaitsmiseks on tuletõkke immutusvahendid ja lakid, mis hoiavad ära teatud aja jooksul puidu süttimise. [7] Sama põhimõte töötab kasutades isolatsiooniks ja sisepindadeks materjale, mis peavad vastu tulekahjule teatud aja. Kindlasti ei tohiks ära unustada ka korral olevad suitsuandurid ja tulekustutid, mis on abiks tule kiireks avastamiseks ja likvideerimiseks.