Kasutaja:Edith96/Läänemere taimede levikut mõjutavad ökoloogilised tegurid

Läänemeri on Atlandi ookeaini sisemeri, mis on omakorda maailma suurim riimveeline veekogu. Läänemere pikkus põhja-lõuna suunas on üle 1500 km, lääne-ida suunas umbes 650 km. Läänemerd ümritsevad mitmed riigid: Eesti, Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Taani, Venemaa, Rootsi ja Soome.

Läänemeri kui ökosüsteem

Läänemere elustiku saab jagada kaheks suureks rühmaks: pelagoseks ja bentoseks. Pelagose korral on vee-elustiku elupaigaks vee pinnakiht, bentose puhul on tegemist põhjas pesitseva põhjaelustikuga.

Pelagiaal kui elukeskkond on iseloomulik pidevalt liikuvale veele. Elustiku moodustab plankton ehk hõljum ja nekton ehk ujum. Enamasti hõljuvad planktonorganismid vees passiivselt, nende liikumisvõime on piiratud või puudub hoopiski. Planktonorganisme kannab ühest kohast teise vee lainetus ja hoovused. Nektoniteks nimetatakse suuremaid veeorganisme, kes saavad ise aktiivselt liikuda ning suudavad läbida piki vahemaid. Nektonid on enamasti kalad, kuid ka Läänemere imetaja esindajana hüljed ja pringel.

Bentos ehk põhjaelustik, on veekogu põhjal ja põhjasettetes elavate organismide kogum. Elustik koosneb bakteritest, mõnd liiki seentest ja paljudest taimedest ja loomadest. Mikroorganismid saavad elada veekogu põhjas või põhjasetete õhukeses ülakihis, kinnituda põhjaorganismidele või nende lagunemisel tekkinud osakestele.

Läänemere taimede levikut mõjutavad ökoloogilised tegurid

Taimede levikut merepõhjal määrab elutingimuste kompleks. Vertikaalne levik oleneb põhja iseloomust ja valgustingimustest, horisontaalne levik sõltub soolsusest, temperatuurist, vee reostusest, taimede varustatusest toiteelementidega, kinnitumiskoha iseloomust ja põhjasetete stabiilsusest.

• Valgustingimused

Valgus on taimede jaoks kõige olulisem faktor. Tänu päikeselt tuleneva valguskiirgusele toimub taimedes fotosüntees, mis tagab nende kasvu (orgaaniliste ühendite moodustumine). Veetaimed on võimelised fotosünteesima ainult kindlates valgustingimustes. Tähtis on kiirguse spektraalne koosseis ehk valguskiirguse hulk ja kvaliteet. Taimedes olev klorofüll neelab maksimaalselt punast valguskiirgust, mis neeldub põhiliselt ülemises veekihis. Seetõttu elab madalas rannavees rohelised taimed. Sügavamale ulatuvaid lühilainelisi kiirgusi saavad kasutada ainult need taimed, millel on peale klorofülli olemas ka pruunid ja punased pigmendid. Need neelavad lühilainelist kiirgust ning kannavad selle energia üle klorofüllile, mille tulemusena saab toimuda fotosüntees. Pigmentide erinevuse tõttu on vetikate erinevad hõimkonnad kohastunud elama erinevates sügavustes. Reeglina levivad madalas vees rohe- ja mändvetikad ning õistaimed, sügavamal pesitsevad pruunvetikad ja kõige nõrgemalt valgustatud aladel elavad punavetikad.

• Toitained vees

Järgmine oluline eksisteerimise eeldus on taimedele vajalikud toitained. Fotosünteesiks kasutavad taimed süsihappegaasi, vett ja mineraalsooli. Taimed vajavad orgaaniliste ainete sünteesiks: süsiniku, vesiniku, hapniku, lämmastikku, fosforit, räni, rauda, magneesiumit, mangaani ja vaske. Biogeenid ehk biogeensed elemendid on taimede arengut ja fotosünteesi otseselt piiravad mineraalse toitmumise elemendid. Eluprotsesside aluseks vajaminevad elemendid on: lämmastik ja fosfor.

Lämmastik on merevees lahustunud molekulaaresl kujul (N2), orgaaniliste ühenditena (karbamiidina, valkude koosseisus) ning anorgaaniliste ühenditena ( nitritid ja nitraadid). Lämmastikühendite muundumine toimub tänu mikroorganismide elutegevusele. Lämmastiku saavad siduda sinivetikad, kuid see on ainuomane vaid Läänemerele, sest teiste merede ja ookeanide kõrge soolsusega vesi ei ole sinivetikate eluks sobilik.

Fosfor on teine oluline biogeenne element, mida taimed omastavad põhiliselt fosfaatidena. Merevette satub fosfor organismide lagunemisel, samuti ka põhjasetetest, mis kandub merre jõeveega, sademeveega põldudelt, olme- ja tööstusreoveega. Fosfaadid ringlevad veekogudes kiiresti.

Sageli loetakse biogeenide hulka ka kolmas element- räni, mis limiteerib peamiselt räniühenditest koosneva pantseriga ränivetikate elu ja arengut.

• Vee soolsus

Läänemere eripäraks võib lugeda selle iseäraliku soolsusrežiimi. Vee soolsus on nii horisontaal- kui ka vertikaalsuunas kogu Läänemere ulatuses eriev. Läänemere soolsuse määravad magneda vee sissevool jõgedest ja soolase vee sissetung Põhjamerest.

Soolast vett toovad Läänemerre:

1. Pidev põhjahoovus, mis on tingitud soolsuse erinevustest Põhja- ja Läänemeres;
2. Ajuti esinebv palju intensiivsem sissevool, mida põhjustavad õhurõhu erinevusest tulenevad kestvad tugevad läänetuuled.

Läänemere vee pinnakihtide soolsus väheneb Taani väinade 25 promillilt Soome ja Botnia lahe sisesoppides ning suurte jõgede suudmealadelt 0,5 promillini, olles samal ajal paiguti üsna püsiv.

• Temperatuur

Temperatuur määrab mitmesuguste eluprotsesside intensiivsust, näiteks reguleerib taimede sugulist paljunemist. Läänemeri asub parasvöötmes, muutuvad temperatuuri- ja valgustingimised põhjustavad elustiku sesoonse ehk aastaajalise muutlikuse. Üldiselt on Läänemeri külm meri. Omapärase soolsusrežiimile muutub temperatuur aasta jooksul kõige enam pindmistes kihtides ning erineb otseselt mere põhja- ja lõunaosas. Madalaveelistes lahtedes ja rannapiiril võib pinnavee temperatuur tüusta suvel +20°C, kuid see langeb vertikaalsuunas kiiresti. Rannavee temperatuur sõltub põhiliselt tuule suunast ja tugevusest. Vee temperatuuri ja jääkatte mõju taimestikule on kõige suurem rannalähedasel madalal alal.

• Taimede kääbumine

Läänemere vetikad erinevad oluliselt oma Atlandi ookeani ja teiste merede liigikaaslastest. Läänemere vetikatele on iseloomulik talluse ehk rakise väiksemad mõõtmed. Talluse suuruse vähenemisega kaasnevad muutused paljunemistsüklis, näiteks vetikatel ei teki sugulise paljunemse elundeid. Arvatakse, et kääbustunud ja redutseerunud tallus tekib vee madala soolsuse tulemusena, võib-olla mõjutab seda ka mõnede mikroelementide või toitesoolade vähesus madala soolsusega Läänemeres.

• Põhja iselooma ja hüdrodünaamilised tegurid

Merepõhja iseloom ja rannajoone liigestatus on tihedalt seotud hüdrodünaamiliste teguritega, mis määravad suuresti taimestiku levikut. Hüdrodünaamilisteks teguriteks on: lainetus, hoovused ja veetaseme kõikumine. Läänemeres on Kuu ja teiste taevakehade külgetõmbejõust tingitud tõus ja mõõn, s.o. perioodiline veetaseme kõikumine.Rannalähedastes piirkondades mõjutab taimkattet suuresti lainetus. Taimkatte horisontaalse leviku seisukohalt on suur tähtus sellel, kas kasvukoht on lainetusele avatud või lainete eest varjatud. Oluline on ka põhjakatte tüüp ja kasvupinna püsivus. Tugeva lainetuse piirkondades ei kinnistu taimkate pehmetel ja liikuvatel põhjadel. Sügavamal on aga kõvemad põhjad, mis on enamasti taimedega asustatud.

Taimestik

Maismaataismestik koosneb põhliliselt kõrgematest taimesest, siis meretaimestiku põhiosa moodustavad alamad taimed- vetikad. Vetikad ei ole süstemaatiliselt ühtne rühm, vaid jagunevad omakorda alam vetikarühmadeks.

• Hõimkond rohevetiktaimed (Chlorophyta)

See on kõige liigirikkam vetikate hõimkond, liikide arvukus erinevate autorite töödest on ulatunud kaheksast tuhandest kuni kahekümne tuhandeni. Rohevetikate hõimkonda kuulub väga mitmesuguse suurusega vorme: alatest väiksetest, mille tallus ehk rakis on ainult 1-2 mikromeetrit, kuni suurte, mitmekümnesentieetrise tallusega vormideni. Samuti on need ka kujult väga varieeruvad. Leidub nii üherakulisi, koloonialisi, hulkrakseid, kuid ka mitterakulise ehitusega liike. Kõiki rohevetikataimi iseloomustab ühine joon- tallus ei ole eristunud iseseisvateks kudedeks. Rohevetikatele on iseloomulik punakasroheline värvus. Peale a- ja b-klorofülli on rohevetikais leitud ka α- ja β-karotiini ning erinevat liiki ksantofülli.

• Hõimkond mändvetiktaimed (Charophyta)

Hetkeseisuga tuntakse umbes 300 liiki mändvetiktaimi. See on väga omapärane rühm Läänemere taimekoosluses. Mändvetikad erinevad teistest vetikatest suurte mõõtmete ( Läänemere vetes kuni 50 cm kõrgused) ja väliskuju poolest. Mändvetiktaimedele on iseloomulik suur hulkrakne tallus, mis on eristunud peateljeks. Taime tallus kasvab tipmiselt. Talluse tipus asuv kiirdrakk pooldub pidevalt ning annab vaheldumisi sõlme- ja sõlmevaherakke. Mändvetiktaimedel on erilised sugulise paljunemise organid, neid ei leidu ühelgi teisel taimerühmal. Nendeks on: emassuguorgan oogoon ja isasuguorgan anteriid.

• Hõimkond pruunvetiktaimed (Phaeophyta)

Hõimkonda kuulub umbes 1500 liiki keerulise ehituse ja arengutsükliga merevetikat. Tavaliselt on need palja silmaga nähtavad suured pruunikad hulkraksed taimed. Pruunvetiktaimed on kujult väga mitmesugused: alates lihtsate harunenud niitidega tallustest kuni üsna keerukate, lehti ja varsti meenutavate tallusteni. Taimede tallused on kerajad, torukujulised, kotilaadsed, koorikutaolised, põõsataolised ja mitmesuguse muu kujuga. Enamike tallus on aga diferentseerunud kudedeks. Tüüpiliselt eristatakse kaks koekihti: assimilatsioonikude ehk väline koorkiht ja säilituskude ehk seesmine kiht. Kõrgemal arengutasemel olevatel pruunvetiktaimedel on koed diferentseerunud kolmeks kihiks: assimilatsioonikude, säilituskude ja keskosa ehk südamik. Pruunvetiktaimed paljunevad suguliselt gameetide abil, sugutult zoospooride abil ja vegetatiivselt talluse jagamise teel.

• Hõimkond punavetiktaimed (Rhodophyta)

Hõimkonda kuulub ligi 4000 liiki. On üks vanimaid vetikate hõimkondi.Vetikatele on iseloomulik talluse punane või punakas värvus. Lisaks klorofüllile sisaldavad punavetikate kromatofoorid karotinoidide spetsiaalseid värvaineid—fükobiliine (punast fükoerütriini ja sinist fükotsüaani). Enamik punavetikaid asustab meres suhteliselt sügavamaid piirkondi, nad on varjutaimed ning on sageli ainsad liigid taimestiku leviku alumisel piiril. Tänu fükobiliinide olemasolule saavad punavetiktaimed fotosünteesida ka nõrgas valguses. Samuti leidub ka liike, mis elavad madalas rannavees intensiivse valguse käes või isegi veepiirist kõrgemal. Seega on punavetiktaimede levikuala meres üpris laiem kui teistel vetikarühmadel. Punavetikad võivad olla üherakulised või hulkraksed. Esimestel on lihtsama ehitusega tallus, teistel võib tallus olla mitmesugune: leidub lihtsaid ja hargnenud niite, lamedaid terveservalisi või mitmeti lõhestunud ja liigestunud plaate. Vaatamata sellele on punavetiktaimele siiski kõige iseloomulikum põõsaskujuline tallus. Punavetiktaimed erinevad paljunemise poolest kõikidest teistest taimerühmadest. Iseärasuseks on viburite puudumine paljunemisrakkudel. Sugutu paljunemine toimub liikumatute spooride abil, mis tekivad sporangiumides üksikult või neljakaupa. Punavetikad on enamasti mereasukad, väga vähesed perekonnad elavad magevees. Vetikad kinnituvad merepõhjale risoidide või haardketta abil, saavad olla ka epifüüdid või on ise kinnitumiskohaks teistele taimedele.