Kasutaja:Csandrak/Laste kasutamine sõjategevuses

Lapsi kasutatakse sõjalises tegevuses peamiselt 3 viisil:

• Otseses sõjategevuses lapssõdurina,
• Kaudses sõjategevuses pakikandja, nuhi, sõnumitooja või pakimadrusena,
• Poliitilise kasu eesmärgil inimkilbina või propagandas.

Lapssõdureid on aegade jooksul kasutatud mitmetes kultuurides, arvestamata oma kultuurimoraalidega, näiteks esimeses maailmasõjas astus Suurbritannia sõjaväkke 250 000 alla 18-aastast poissi. Ka teise maailmasõtta kaasati lapssõdurid. Nad osalesid Varssavi ülestõusus ning juutide vastupanuliikumises, Nõukogude Liidu armee värbas lapsi oma ridadesse. Vähendamaks lapssõdurite arvu, on alates 1970ndatest vastu võetud mitmeid rahvusvahelisi konventsioone ning lepinguid, mis piiravad laste kaasamist sõjategevusse. Vaatamata sellele on laste kasutamine sõjalise jõuna maailmas küllaldki laialdane. Mõne uuringu väitel on lapsi kasutatud sõjategevuses ülemaailmselt. Lapsed on mõjualdid, ning seetõttu on neid kerge värvata, vajadusel kasutatakse ka vägivalda. Lisaks sunniviisiliselt värvatud lastele leidub ka neid, kes põgenemaks teatud asjaolude eest, on vabatahtlikult nõus liituma sõjaliste organisatsioonidega.

Kasutamise eelised

Võrreldes 13-aastast last ja 21-aastast täiskasvanut on täiskasvanul nii vaimsete kui füüsiliste võimete osas kindel eelis: ta on tugevam, talub suuremat koormust ning üldjuhul omab paremat otsustus- ja arutlusvõimet kui laps. Peale selle, suudab ta läbida lühema ajaga pikemaid vahemaid ning ka üksinda toime tulla. Need mõlemad on väga vajalikud oskused suurt maa-ala hõlmavate konfliktide puhul. Siiski eelistavad mõned relvarühmitused süstemaatiliselt laste värbamist täiskasvanute värbamisele. Teadlased on selle pakkunud mitut võimalikku seletust:

• Kergautomaatrelvade, mida lastel on mugav kasutada, laialdane levik;
• Ülerahvastumine, mis teeb lastest odava ning kättesaadava relvajõu;
• Laste nõusoleks võitlema mitterahaliste eesmärkide nimel nagu au, kohus, kättemaks jms;
• Laste üldine parem sõnakuulelikkus ja mõjutatavus, mistõttu on neid kergem kontrollida, petta ning neile ajupesu teha;
• Lapsi peetakse vapramateks, väledamateks ja vastupidavamateks.

Laste kasutamist sõjategevuses soodustavad ka madalad sõjatrahvid, vaesus ja eneseteostusvõimaluste puudumine, mistõttu paljud lapsed pöörduvad mässurühmituste poole. Teadlaste sõnul saaks sellist teguviisi ning laste värbamist vähendada taunides laste värbamist, kehtestades kõrgemad sõjatrahvid, võimaldades paremat haridust ning aidates majanduslikes raskustes inimesi.

Ajalugu

Kuni 20. sajandini

Laste kasutamine sõjategevuses on olnud läbi aegade erinevates kultuurides laialt levinud. Esimesed teated laste kaasamisest sõjakäikudesse pärinevad antiikajast, kui vahemereäärsetes maades saatsid lapsed täiskasvanud sõdalasi kas abilistena, sõjavarustuse kandjatena või sõjavankri juhina. Sarnaseid näiteid leidub ka teistest tolleaegsetes kultuurides, näiteks hetiidide ja egiptlaste kunstis, Kreeka mütoloogias, filosoofiass ja kirjanduses.

Antiikajal oli ka küllaltki levinud, et sõdalane võttis sõjakäigule kaasa terve perekonna kui osana pagasist.

Roomlased kasutasid noorukeid sõdades, kuid see ei olnud väga laialt levinud, sest arvati, et laste kasutamine sõjas on julm ning rumal tegu. On teada, et roomlastel olid ka sõjaväelised eeskirjad, mille kohaselt võis sõtta kaasata noori, kes olid vähemalt 16-aastased.

Keskaegses Euroopas kasutati sõjaabilistena umbes 12-aastaseid poisse, keda nimetati kannupoisteks. Nende osalemine otseses lahingutegevuses oli piiratud. 1212. aasta laste ristisõjaks värvati tuhandeid lapsi, kellel puudus sõjaline väljaõpe, sest arvati, et lastel on taevane vägi, millega nad suudavad vaenlase võita ja Jeruusalemma, püha linna, tagasi vallutada. Sõjakäik nurjus ning ükski laps ei võtnud lahingust osa, sest armee võeti poolel teel vangi ning müüdi legendi kohaselt orjadeks. Tänapäeval arvavad teadlased, et laste ristisõja armee ei koosnenud vaid lastest ning sõjakäik tõendab, et sellel ajastul oli terve perekond sõjategevusse kaasatud.

Varauusaegsetes sõdades oli noorte poiste kaasatus sõjategevusse varajasest suurem. 1814. aastal, valmistumaks liitlasvägede sissetungiks, värbas Napoleon oma armeedesse palju teismeealisi. Hollandi lahingutes võitlesid marssal MacDonaldi juhtimisel 14-17-aastased Keiserliku Kaitse orvud. Prantsuse rahvas nimetas neid keisri lasteks või Marie Louise’deks Prantsuse keisrinna Marie Louise järgi. Lapssõdurite juhtimises osales ka Napoleon isiklikult ning kuigi lapsed saatsid korda kangelaslikke tegusid, ei suutnud nad ära hoida liitlasvägede pealetungi. Mitmetes raamatutes ja filmides on kajastatud Napoleoni sõdasid ning seejuures laste osa nendest, näiteks filmist „Waterloo“ on üldtuntud nende laste roll trummipoistena.

Suurte maadeavastuste ajastul kasutati Briti impeeriumi mereväes lapsi. Noored poisid kuulusid laevade meeskondadesse ning lisaks teistele tähtsatele ülesannetele pidid nad laeva laskemoonalaost toimetama püssirohtu ründe meeskonnale. Neid lapsi kutsuti „püssirohu pärdikuteks“.

Lapsed olid kaasatud ka Ameerika Ühendriikide kodusõtta. Bugler John Cook teenis U.S. armees vaid 15-aastasena ning teda tunnustati hiljem Aumedaliga Antietami lahingust, Ameerika ajaloo verisemaist lahingust osavõtmise eest. Cook ei ole aga ainus alaealine, kes on USA kõrgeima sõjalise teenetemärgi välja teeninud. Mitut teist alaealist, nende seas ka 11-aastast Willie Johnstoni, on samuti autasustatud Aumedaliga.

Vene impeeriumi tsaar Nikolai I kirjutas 1827. aastal alla seadusele, mis määras erakordselt suure arvu juudi poisse, keda nimetati kantonistideks, sunniviisilisse sõjalisse väljaõppesse. Peale vastava väljaõppe läbimist algas neil peale 18. eluaasta täitumist 25-aastane sõjaväekohustus. Kuna seadusega määratletud kvoot oli väga suur ning seega raske täita, võeti sõjaväkke ka nooremaid. Nende seas oli ka vaid 8-aastaseid poisse.

Acosta Nu lahingus Paraguay sõjas võitlesid lapsed Brasiilia, Argentiina ja Uruguay ühendvägede vastu. Lahingupäeva tähistatakse tänapäeval Paraguay rahvuspühana.

Jaapanis toimunud Boshini sõja ajal moodustati Aizu samuraide 16-17-aastastest poegadest üksus, mida nimetati Byakkotaiks ehk Valge Tiigri jõuks. Algselt pidi Valge Tiigri üksus koos Genbutai, Seiryutai ja Suzakutai’ga olema reservüksus. Bonari Passi lahingu ajal ning Aizu lahingu ajal kaasati nad siiski sõjategevusse. Byakkotai võitles keiserlikku võimu toetavate Satcho vägedega. Aizu lahingu käigus eraldus osa üksusest ja taganes Iimori mäele. Sealt arvasid nad end nägevat Aizu-Wakamatsu lossi põlengut ning sooritasid seppuku, kusjuures ühel üksuslasel see ei õnnestunud ning kohalik talupoeg päästis ta hiljem.

Esimene maailmasõda

Teadaolevalt oli noorim sõdur, kes esimesest maailmasõjast osa võttis, Momiclo Gavric. Ta liitus 1914. aasta augustis vaid 8-aastaselt Serbia armee 6. suurtükiväeosaga peale perekonna hukkumist Austria-Ungari sõdurite käe läbi.

Läänes innustasid noori poisse, kellest mõnedki olid vaid 12-aastased, sõjaväkke astuma erinevad põhjused. Mõned tegid seda patriotismi tõttu, teised pääsemaks karmidest ning nappidest elutingimustest Briti tööstuses. Paljud lapssõdurid osalesid esimese maailmasõja veriseimates lahingutes, näiteks endine kaevur Dick Trafford, kes võttis osa Loose lahingust ja Frank Lindley, kes otsides võimalust oma surnud venna eest kättemaksmiseks, läks esimeste seas Somme’i lahingusse. Mõlemad olid sõja ajal 16-aastased.

Tihtipeale valetasid lapsed end värbamisel vanemaks, et pääseda sõjaväkke, näiteks 17-aastane George Thomas Paget, kes liitus Wales’i rügemendi Bantami pataljoniga ning suri haavadesse 5 nädalat peale Prantsusmaale saabumist. Kõikidel valetamine ei õnnestunud. George Mahers jõudis 14-aastasena vaid viivu teenida Prantsusmaal, kui ta koos viie teise alaealise poisiga Inglismaale tagasi saadeti. Viimane esimese maailmasõja sõjaveteran Claude Choules, kes suri 2011. aastal, värvati 14-aastasel Kuninglikku Mereväkke ning saadeti 15-aastaselt sõtta Jutlandile.

Gallipoli sõjakäigust on teada, et noorimad osavõtjad olid 15-aastased lapsed, kes võitlesid kaevikutes. 120 lapsest koosnenud lapssõdurite üksusest, tuntud kui viieteistkümnendike üksus, ei olnud ühtegi ellujääjat.