Kaubamärgiseadus
Kaubamärgiseadus on seadus, mis reguleerib üldtuntud ja registreeritud kaubamärkide õiguskaitset, nendega seotud õigusi ja kohustusi ning Euroopa Liidu kaubamärgi määruse alusel Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametis registreeritud kaubamärkidega seotud õigusi ja kohustusi.[1]
Kaubamärgiseadus on vastu võetud 22. mail 2002 ja jõustunud alates 1. aprillist 2019.
Kaubamärk on tähis, millega on võimalik eristada ühe isiku kaupa või teenust teise isiku samaliigilisest kaubast või teenusest.[1]
Vastavalt kehtivale kaubamärgi seadusele on kaubamärgi omanikul õigus keelata kolmandatel isikutel kasutada äritegevuses:
- õiguskaitse saanud kaubamärgiga identseid tähiseid kaupade või teenuste puhul, mis on identsed kaupade või teenustega, mille suhtes on kaubamärk kaitstud;
- õiguskaitse saanud kaubamärgiga identseid või sarnaseid tähiseid kaupade või teenuste puhul, mis on identsed või samaliigilised kaupade või teenustega, mille suhtes on kaubamärk kaitstud, kui on tõenäoline tähise ja kaubamärgi äravahetamine tarbija poolt, sealhulgas tähise assotsieerumine õiguskaitse saanud kaubamärgiga;
- registreeritud kaubamärgiga või valdavale enamusele Eesti elanikkonnast tuntud õiguskaitse saanud kaubamärgiga identseid või sarnaseid tähiseid, millega tähistatakse teist liiki kaupu või teenuseid, kui tähisega võib ebaausalt ära kasutada või kahjustada kaubamärgi omandatud mainet või eristusvõimet.[1]
Tähelepanu väärivatest kaubamärkidest võib esile tuua Löwenbräu, mille esmaseks kasutuselevõtu dateeringuks peetakse aastat 1383. Tänapäevases mõistes kaubamärgiseaduse eelkäijaks võib pidada Inglismaal 1266. aastal kuningas Henry III valitsemisajal vastu võetud kaubamärgiõigust, millega nõuti, et pagarid võtaksid kasutusele eristusmärgid, millega oleks võimalik teha tootjatel vahet.[2]