Kõõlusevigastused hobustel
Kõõlusevigastused on ratsaspordis üsnagi tavaline vigastus. Selle esinemine võib sõltuda mitmest asjaolust, ent peamised tegurid vigastuse tekkel on harrastatav ratsaspordiala ja treeningute koormus. Vigastus võib tekkida ka trauma tagajärjel. [1]
Põhjused muuda
Hobustel tekivad kõõlusevigastused kahel põhjusel. Välimiste tegurite nagu traumade (haavad, torked, muljumised jne) tagajärjel või sisemiste ehk koormusest tingitud tegurite tagajärjel.[1] Väliste mõjude alla loetakse tavaliselt sellised traumad nagu haavad, torked või muljumised.[1]
Sisemiste vigastuste puhul räägitakse kahest tekkemehhanismist. Esimeseks põhjuseks peetakse kõõluse ülevenitamist, mis on tihti seotud kõõluse järsu tugeva ülekoormusega.[2] Näiteks kõval pinnal kiiresti galopeerimist või üle kõrgete takistuste hüppamist on peetud üheks seda tüüpi kõõlusekahjustuse tekke põhjuseks.[1] Teised tegurid, nagu raskus, mida hobune kannab, puudulik võhma olemasolu ja hobuse rautamise stiil võivad samuti mõjutada koormust, mis kõõlustele langeb ja seega anda põhjuse kõõlusevigastuse tekkeks. [2]
Teist tüüpi sisemiste kõõlusevigastuste tekkepõhjus on pikaajalisem ning on seotud kõõlusekoe kroonilise degeneratsiooniga, ehk kõõlusekoe põletikuliste muutustega molekulaarsel tasandil. Muutuste tekkele aitab kaasa treeninguga kaasnev krooniline stress. Üleliia intensiivne või liigne treening ületab korduvalt kõõluse enda loomuliku vastupanuvõime, kahjustades sellega korduvalt kõõlusekoe terviklikku struktuuri ning tekitades koes pöördumatuid muutusi.[2]
Selliste muutuste tekkepõhjusena on uuritud ka geneetilisi tegureid, mis mõjutavad kõõluse ainevahetust ja taastumisvõimet.[1] Samuti on uuringutega tõestatud, et hobustel on seda tüüpi kõõlusekahjustuse väljakujunemine sagedasem kõrgemas vanuses, sest ealiste muutuste tõttu nõrgenenud kõõlus on vigastustele vastuvõtlikum.[1] Kõõlusevigastusi esineb kõige sagedamini jäsemete distaalsetel osadel ehk sõrgatsiliigese ja kämbla või pöiapiirkonnas.[3]
Diagnoosimine muuda
Kõõlusevigastuse esmane diagnoos tehakse anamneesi, hobuse kliinilise ülevaatuse ning jäsemete ja kõõluste palpatsiooni alusel. Diagnostika juurde kuulub kõõluste ultraheliuuring või röntgenuuring jäseme luulistest struktuuridest.[2] Esimene kliiniline tunnus kõõlusevigastuse korral on tihti lonkamine ning üks vigastatud kõõlusepiirkond võib olla turses. Vigastatud kõõluseid palpeerides on tihti tunda jäsemel kudede ja kõõluse turse ning vigastatud kõõlusepiirkond on katsudes soojem. Kui kõõlusevigastuse tekkepõhjuseks on jala väline traumaatiline vigastamine võivad näha olla ka pindmised nahahaavad.[2] Kliinilise ülevaatuse lõppfaasis hobust jalutatakse või jooksutatakse käekõrval. Uuringu abil hinnatakse valu ulatust, mida vigastuse põhjustada võib. Uuematest meetoditest kasutatakse tänapäeval kõõlusevigastuste diagnoosimiseks ka magnetresonantsuuringut ja kompuutertomograafiat.[3]
Ravi muuda
Kõõlusevigastuste esmaabiks soovitatakse vigastatud jäset jahutada, mille eesmärk on kudedes võimalikult kiiresti põletikulisi protsesse vähendada. Samuti soovitatakse piirata kohe hobuse liikumist.
Kõõlusevigastuse traditsioonilisi ravimeetodeid on mitu. Suukaudselt manustatakse vigastatud hobusele antiinflammatoorseid ja valu vaigistavaid preparaate. Põhilisteks ravivõteteks loetakse regulaarset külmakompresside tegemist, vigastatud jäseme immobilisatsiooni ehk mähise kasutamist ja boksipuhkust.[2][3] Pärast boksipuhkuse perioodi alustatakse plaanilise kontrollitud liikumisega, mis on teraapia osana väga oluline. Selle eesmärk on taastada jäseme liikuvus ja kõõluse funktsioon.[2]
Nüüdisajal kasutatakse kõõlusevigastuste ravis lisaks laserteraapiat, PRP (Platelet Rich Plasma) teraapiat, tüvirakuteraapiat ning vajaduse korral ka kirurgilisi protseduure.
Ennetamine muuda
- Jäsemete regulaarne kontroll pärast intensiivset treeningut.
- Regulaarne kabjahooldus ja korrektne värkimine või rautamine vastavalt hobuse jäsemete konformatsioonile ja harrastatavale spordialale.
- Hobuse individuaalse võimekusega arvestav treeningukava.
- Kaitsmete või kaitsvate sidemete kasutamine intensiivse treeningu korral.
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Smith, Roger K. W ja Schramme, Michael (2003). "Tendon injury in the horse: Current theories and therapies". In Practice. Originaali arhiivikoopia seisuga 1. november 2021.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Auer, Jörg A ja Stich John A (2008). Equine Surgery. Missouri: Elsevier/Saunders.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Smith, Roger K. W (2008). "Tendon and Ligament Injury" (PDF). Aaep Proceedings.