Ava peamenüü

"Jutuajamised Jumalaga" ("Conversations with God") on Neale Donald Walschi raamatusari.

1992. aasta lihavõtete paiku oli Walschil raske aeg. Tal oli aastaid olnud harjumus oma mõtted kirjana kirja panna; seekord kirjutas ta Jumalale. See oli trotslik kirglik kiri, kus oli palju vihaseid küsimusi. Miks minu elu ei toimi? Kuidas seda toimima saada? Miks minu suhted ei too õnne? Kas mul mitte kunagi ei hakka olema piisavalt raha? Mis ma olen teinud, et minu elu peab olema alaline võitlus? Pärast viimast küsimust hakkas sulg ise liikuma ja välja tuli küsimus: kas sa tahad tõesti neile küsimustele vastust või lased lihtsalt auru välja? Walsh vastas, et mõlemat. Nii algas jutuajamine Jumalaga. Pärast kolme aastat jutuajamisi ilmus esimene raamat.

SisuRedigeeri

Jumala sõnumidRedigeeri

Jumal räägib kogu aeg kõigiga; küsimus on ainult selles, kes kuulab. Ta kasutab harva sõnu, vaid enamasti tunnet, mis on hinge keel. Et teada, mis on minu jaoks tõde, pean ma otsima, mida ma tunnen. Tundeid on mõnikord raske avastada ja veel raskem ära tunda. Minu kõige sügavamates tunnetes peitub minu ülim tõde. Jumal suhtleb ka mõtete abil, kasutades sageli kujundeid ja pilte, mistõttu mõtted on tõhusam suhtlusvahend kui sõnad. Ta kasutab ka kogemust. Ainult siis, kui nendest ei piisa, kasutab ta sõnu, mis on kõige ebatõhusam vahend, sest neid võidakse kõige kergemini vääriti mõista. Asi on selles, et need on kõigest tunnete, mõtete ja kogemuse märgid. Sõnad aitavad aru saada, kogemus võimaldab teada. Seda, mida kogeda pole võimalik, annab Jumal edasi tunnete ja mõtete abil. Kui see, mida Jumalast kogetakse, erineb sellest, mida temast kuulnud ollakse, siis jäetakse kogemus kõrvale, kuigi peaks olema vastupidi. Kogemus ja tunded esindavad faktilist ja intuitiivset teadmist; sõnad püüavad ainult seda teadmist sümboliseerida ning ajavad tihti segadusse.

Ent kõik tunded, mõtted, kogemused ja sõnad ei tule Jumalalt. Paljusid sõnu lausuvad teised Jumala nimel. Paljusid tundeid ja mõtteid ei kanna Jumala otsene looming. Paljud kogemused tulenevad sellistest mõtetest ja tunnetest. Tuleb teha vahet, kas sõnum pärineb Jumalalt või teistest allikatest. Jumalalt pärineb minu kõige kõrgem mõte, minu kõige selgem sõna, minu kõige õilsam tunne. Kõige kõrgem mõte on see, mis sisaldab rõõmu. Kõige selgemad sõnad on need, mis sisaldavad tõde. Kõige õilsam tunne on see, mida nimetatakse armastuseks. Rõõm, tõde ja armastus on üksteise vastu vahetatavad ning üks viib alati teisteni.

Jumala sõnumeid ei panda enamasti tähele. Mõned tunduvad liiga head, et olla tõsi. Mõnesid on raske järgida. Mõnesid mõistetakse vääriti. Enamik sõnumeid ei jõua üldse kohale. Jumala kõige vägevam sõnumitooja on kogemus; seda ignoreeritakse. Kui kogemust oleks kuulatud, siis maailm ei oleks niisugune, nagu ta parasjagu on. Sellepärast elatakse kogemust üha uuesti läbi. Jumala tahe läheb lõpuks läbi ning tema sõnum jõuab lõpuks kohale. Aga Jumal ei sunni inimest, sest ta on andnud inimesele vaba tahte, mida ta kunagi ära ei võta. Jumal saadab sõnumeid, kuni need omaks võetakse. Kes tõesti kuulab, saab need kätte. Kes tõesti kuuleb, ei saa neid eirata. Siis algab Jumala ja inimese suhtlus tõsiselt pihta, sest enne inimene rääkis, aga ei kuulanud.

Pole vahet, kas see on ainult ettekujutus. Jumal toob inimesele igal hetkel täpselt õiged mõtted, tunded või sõnad. Inimene teab, et need sõnad on Jumalalt, sest ise ta poleks nii selgelt kõnelnud. Muidu ta ei küsiks.

Jumal kõneleb kõigi inimestega igal hetkel. Paljud valivad arvata, et Jumal kõneleb ainult erilistel viisidel ja erilistele inimestele. See võtab vastutuse kuulda Jumala sõnumit, rääkimata selle vastuvõtmisest, ja laseb neil rahulduda kellegi teise sõnaga. Nad ei kuula Jumalat, sest nad on otsustanud, et teised on kuulnud ja tuleb kuulata neid. Teisi kuulates pole üldse tarvis mõelda. Kes möönab, et saab Jumala sõnumeid otse, see võtab vastutuse neid tõlgendada. Palju kindlam ja kergem on võtta omaks teiste (isegi 2000 aasta vanune) tõlgendus kui tõlgendada just praegu saadavat tõlgendust.

Rohkem kuulevad need, kes tahavad kuulata ning jäävad avatuks ka siis, kui sõnum tundub hirmutav, hullumeelne või vale. Kuulata tuleb eriti siis, kui see tundub vale. Pole ju tarvis Jumalaga rääkida, kui ma arvan, et mul on kõiges õigus. Tegutsege selle järgi, mida teate, kuid võtke arvesse, mis seisus maailm on. Peab oleman midagi, mida te pole taibanud. See, mida olete taibanud, peabki õige tunduma, ja see, mida te pole taibanud, paistab alguses vale. Et edasi liikuda, tuleb küsida: mis siis, kui kõik, mida pidasin valeks, on õige? Seda teab iga suur teadlane. Kõik suured avastused on tehtud tänu valmisolekule ja võimele tunnistada eksimist. Et Jumalat tunda, tuleb lakata endale kinnitamast, et tean juba Jumalat. Et Jumalat kuulda, tuleb lakata arvamast, et olen juba Jumalat kuulnud. Jumal ei saa meile öelda oma tõde, kui meie ei lakka ütlemast talle oma tõde. Vaimulikud, raamatud, isegi Piibel ei ole autoriteetsed allikad. Tuleb kuulata oma tundeid, ülimaid mõtteid, kogemust. Kui need erinevad sellest, mida õpetatakse ja mis on kirjas, siis sõnad tuleb unustada, sest need on kõige ebausaldatavamad tõe kandjad.

Miks Jumal ei ilmuta endRedigeeri

Miks Jumal ei ilmuta end nii, et kõik sellest aru saaksid, nii et see oleks vastuvaidlematu? Jumal ilmutab end kogu aeg kõiges. Jumalal ei ole arusaadavat kuju, vaid ta peab võtma arusaadava kuju, aga siis peetakse seda Jumala ainsaks kujuks. Inimesed arvavad, et Jumal on see, millena nad teda näevad, mitte see, mida nad ei näe. Aga Jumal on suur nähtamatu, mitte see, mida ta mingil hetkel paneb end olema. Jumal on see, mis ta ei ole. Ta tuleb ei-olemisest ja läheb sinna alati tagasi. Ent kui ta tuleb mingil konkreetsel kujul, et temast aru saadaks, siis talle omistatakse see kuju igaveseks. Ja kui ta tuleb teisel kujul, siis need, kes teda esimesel kujul nägid, ütlevad, et see pole Jumal. Nii et kuidas Jumal end ka ei ilmutaks, see poleks vastuvaidlematu.

Ja kui Jumal teeks midagi, mis kaheldamatult tõendaks, kes ta on, siis mõned ütleksid ikka, et see on kuradist või lihtsalt kellegi ettekujutus, igatahes mitte Jumalast. Kui ta ilmutaks end kõigeväelise jumalana ja liigutaks mägesid, siis keegi ikka ütleks, et see on Saatanast.

Jumal ei ilmuta end endale välise vaatluse kaudu, vaid seesmise kogemuse kaudu. Ja siis pole väline vaatlus vajalik. Kui see on vajalik, pole seesmine kogemus võimalik.

Kui küsitakse ilmutust, siis see pole võimalik, sest küsimisega öeldakse, et seda pole, midagi Jumalast pole ilmutatud. See väide tekitab kogemuse, sest minu mõte millestki on loov ja minu mõte on produktiivne ning need koos sünnitavad minu reaalsuse. Sellepärast ma kogen, et Jumal ei ole ilmutatud.

PalvetamineRedigeeri

Kas ma ei saa küsida kõike, mida tahan? Kas millegi palumine tõukab selle eemale? Inimene ei saa seda, mida ta küsib, ega kõike, mida ta tahab. Küsimisega ta kinnitab, et see on puudu, ja kui ta ütled, et ta tahad midagi, siis ta produtseerib oma reaalsuses ainult tahtmise. Õige palve ei ole palumine, vaid tänamine. Kui tänatakse Jumalat ette selle eest, mida valitakse oma reaalsuses kogeda, siis ta tunnistad, et see on tegelikult olemas. Tänulikkus kinnitab Jumalale, et ta on vastanud juba enne küsimist.

Aga mis siis, kui seda, mille eest ma ette tänulik olen, ei tulegi? Tänulikkust ei saa kasutada Jumalaga manipuleerimiseks, universumi lollikstegemiseks. Iseendale ei saa valetada. Inimese meel teab tema mõtete tõesust. Kui inimene tänab Jumalat millegi eest, kuigi talle on selge, et inimese praeguses reaalsuses seda pole, siis ei saa oodata, et Jumalale on see vähem selge ja ta produtseerib selle. Jumal teab, mida inimene teab, ja see ilmnebki inimese reaalsusena.

Kuidas inimene saab olla tõeliselt tänulik millegi eest, millest ta teab, et seda pole? Usu läbi. Ta saab teada, et see on, sest Jumal ütles seda. Jumal ütles, et mida iganes inimene valib Jumala nimel, see saab olema.

Miks siis inimesed ütlevad, et nende palved jäävad vastuseta? Palve on millegi tuline väitmine. Ükski palve ei jää vastuseta. Iga palve, iga mõte, iga väide, iga tunne on loov. Nii tuliselt kui seda väidetakse, nii ilmnevaks see inimese kogemuses saab. Kui öeldakse, et palvele ei vastatud, siis kõige tulisemalt tõekspeetud mõte, sõna või tunne sai teoks. Kuid juhtiv mõte on alati mõte mõtte taga, vastutav mõte. Kui palutakse, siis on palju väiksem võimalus, et kogetakse seda, mida arvatakse valivat, sest vastutav mõte on see, et seda, mida soovitakse, ei ole. Ainus vastutav mõte, mis saab selle üles kaaluda, on usus tõekspeetav mõte, et Jumal annab kindlalt kõik, mida küsitakse. Niisugune usk on väga vähestel.

Palvetada on palju lihtsam, kui intuitiivselt aru saadakse, et küsida ei olegi tarvis. Siis ainult tänatakse selle eest, mis on.

Inimene loob oma eluRedigeeri

Kas siis Jumal ei tee midagi, vaid palve ise toimib? Jumal ei loo ega otsusta inimese elu asju, vaid vaatleb. Jumal on valmis aitama, kuid teisiti. Jumal lõi inimese oma näo järgi, inimene lõi kõik ülejäänu väega, mille Jumal talle andis. Jumal lõi elu, kuid andis inimesele vaba valiku teha sellega, mis ta tahab. Inimese tahe endale ongi Jumala tahe talle. Jumal ei hooli, kuidas inimene oma elu elab, nii nagu inimene ei hooli, kuidas lapsed mängivad, sest ta teab, et lapsed on turvalises ümbruses. Ta küll loodab, et nad ei saa viga, ja kui saavad, siis kohe aitab ja tervendab neid, et nad tunneksid end jälle turvaliselt ja õnnelikuna. Ta küll ütleb neile, milliseid mänge on ohtlik mängida, kuid ei saa teha nii, et nad mitte kunagi ohtlikke asju ei teeks. Lapsevanem hoolib küll sügavalt lõpptulemusest, kuid ei hooli sügavalt protsessist. Umbes nii ka Jumal.

Lõpptulemus on tagatudRedigeeri

Aga Jumal ei hooli viimsest lõpptulemusest, sest see on tagatud. Inimesel on illusioon, et elu lõpptulemus on kahtluse all. See ongi tekitanud hirmu. Kes kahtleb lõpptulemuses, kahtleb Jumalas ning peab elama hirmus ja süüs. Kuidas saab rahu leida, kui kahelda Jumala kavatsustes ja Jumala võimes viimset tulemust produtseerida? Jumalal on täielik vägi kavatsused ja tulemused kooskõlla viia. Et inimene seda ei usu, peab ta kujutlema Jumalaga võrdset väge, kuradit, ning seda, et Jumal kuradiga võitleb ning võib kaotada. Ta on otsustanud Jumalas kahelda.

Pühaku elu ja saatusRedigeeri

Mis siis saaks, kui inimene teeks uue otsuse? Siis ta elaks nagu Buddha, Jeesus või mis tahes pühak. Inimesed ei mõistaks teda, tema rahutunnet, elurõõmu, sisemist ekstaasi. Nad kuulaksid ainult sõnu, neid kuulmata, püüaksid neid korrata ja lisaksid midagi juurde. Nad küsiksid, kuidas tal see saab olla, mida nemad ei leia, ja läheksid armukadedaks, ning püüaksid vihaga teda veenda, et ta ei saa Jumalast aru. Ja kui neil ei õnnestu temalt rõõmu ära võtta, ja püüaksid talle kahju teha. Ja kui ta ütleks, et talle see ei loe, isegi surm ei võtaks temalt rõõmu ega tõde, siis nad tapaksid ta. Ja kui nad näeksid, kui rahulikult ta surma vastu võttis, hakkaksid nad teda pühakuks pidama ja jälle armastama. Sest inimeste loomuses on seda, mis on neile suurim väärtus, armastada, siis hävitada ja siis jälle armastada.

Hirm ja armastusRedigeeri

Kõigi tegude sügavaim motiiv on kas hirm või armastus. Hinge keeles on ainult need kaks sõna. Kui Jumal tegi universumi ja inimese maailma, siis ta lõi suure polaarsuse, mille kaks otsa need on. Need on kaks otsa, mis lasevad olla "suhtelisusel". Ilma nende kahe ideeta ei oleks ühtki teist ideed. Iga mõte ja tegu põhineb emmal-kummal. Muid motiive ei ole, teised ideed on ainult nende tuletised, sama teema variatsioonid. Vastutav mõte ongi kas armastuse või hirmu mõte, mõte mõtte taga, esmamõte, esmajõud, inimkogemuse mootori toorenergia. Nõnda tekitab inimese käitumine korduvat kogemust. Sellepärast inimesed armastavad, hävitavad ja armastavad jälle. Armastus viib hirmuni ja hirm armastuseni. Põhjend on esimeses vales, et Jumalat ei saa usaldada, Jumala armastuse peale ei saa loota, Jumal aktsepteerib inimest tingimuslikult, viimne tulemus on kahtluse all. Kui Jumala armastuse peale ei saa loota, siis ei saa kellegi armastuse peale loota. Kui Jumal tõmbub tagasi, kui inimesed valesti teevad, kuidas siis mitte ka inimesed?

Sellepärast kaasneb ülima armastusega suurim hirm. Armastav inimene küsib kohe, kas teda armastatakse vastu. Ja kui vastuarmastus on, siis ta muretseb, et see kaob. Nii saab igast teost kaitse kaotuse vastu, isegi kui püütakse kaitsta end Jumala kaotuse vastu.

Aga kui inimene teaks, et ta on säravaim asi, mille Jumal on loonud, siis ta ei kardaks kunagi. Aga inimene ei tea, kes ta on, ning peab end hulga vähemaks. Ja selle mõtte ta sai emalt ja isalt. Need on inimesed, kes teda kõige rohkem armastavad, ja nemad on öelnud, et ta on liiga palju seda ja liiga vähe toda; meelde tuletanud, et teda tuleb näha, mitte kuulda; sõimanud teda tema suurima hiilguse hetkel; veennud tema kõrvale jätma oma metsikuima kujutluse. Kuigi need polnud Jumala sõnumid, tulid need tema universumi jumalatelt. Vanemad õpetasid talle, et armastus on tingimuslik, ja selle kogemuse on ta oma armastussuhetesse kaasa võtnud.

Selle kogemuse toob ta ka Jumalale: kui ma rikun Jumala käske, siis ta karistab mind igavese karistuse ja hukatusega. Vanemad on ju teda pagendanud ja hukka mõistnud. Inimene on unustanud, mis tunne on olla tingimusteta armastatud. Sellepärast ta kujutab ette, et Jumala armastus peab olema nagu armastus maailmas.

Nõnda loob inimene hirmul põhineva maailma, mis põhineb kättemaksuhimulise Jumala ideel. Selle vastutav mõte on väär, kuid selle mõtte eitamine lõhuks praeguse teoloogia. Ja kuigi uus teoloogia oleks tõesti pääste, ei saa inimene seda aktsepteerida, sest mõte Jumalast, keda ei tule karta, kes ei mõista kohut, kes ei karista, on suurem inimese õilsaimastki arusaamast Jumala kohta. See hirmupõhine reaalsus on inimese armastusekogemuses valdav ja loobki seda. Inimene võtab vastu tingimuslikku armastust ja armastab tingimuslikult. Osa temast teab siiski, et armastus ei ole tegelikult niisugune. Talle tundub siiski, et ta ei suuda muuta seda kuidas ta armastab. Ta ütleb, et ta saab hukka, kui jätab enese jälle haavatavaks. Tegelikult aga saab ta hukka, kui ta ei jäta end haavatavaks. Oma mõtetega armastusest mõistab inimene end seda mitte kunagi puhtalt kogema ning mitte kunagi teadma Jumalat sellisena, nagu ta on. Kuni see ikkagi juhtub, sest inimene ei saa Jumalat igavesti eitada ja lõpuks tuleb lepitus.

Kõik inimeste teod, kõik vabad valikud, põhinevad kas armastuse mõttel või hirmu mõttel. Hirm on energia, mis tõmbab kokku, paneb kinni, tõmbab sisse, põgeneb, poeb peitu, kogub, kahjustab. Armastus on energia, mis avardab, avaneb, saadab välja, ilmutab, jagab, tervendab. Hirm mähib keha riietesse, armastus laseb alasti olla. Hirm klammerdub kõige külge, mis meil on, armastus annab ära kõik, mis meil on. Hirm hoiab lähedal, armastus hoiab kallina. Hirm haarab, armastus laseb lahti. Hirm kortsutab, armastus silub. Hirm ründab, armastus parandab.

Ei ole midagi muud, mille hulgast valida, kuid meil on vaba valik.

Miks enamasti võidab hirm? Sest meid on õpetatud elama hirmus. On küll räägitud kohaseima ellujäämisest, tugevaima võidust ja kavalaima edust, kuid vähe on räägitud kõige armastavama hiilgusest. Sellepärast püütakse olla kohaseim, tugevaim ja kavalaim, ja kui see ei õnnestu, siis kardetakse kaotust. Sellepärast valitakse tegu, mille taga on hirm. Ent kui valida tegu, mille taga on armastus, siis tehakse ellujäämisest, võidust ja edust, sest siis ollakse kogu hiilguses see, kes tõeliselt ollakse ja olla võidakse.

Selleks tuleb maailmalikud õpetajad kõrvale jätta ning kuulata neid, kelle tarkus tuleb teisest allikast. Niisuguseid õpetajaid on ja on alati olnud palju, sest Jumal ei jäta inimesi nendeta, kes neid tõdesid õpetavad ja meelde tuletavad. Suurim meenutaja on hääl inimese sees. See on esimene tööriist, mida Jumal kasutab, sest see on kõige ligipääsetavam. See on kõige valjem hääl. See ütleb, kas kõik muu on tõene või väär, õige või väär, hea või halb, nii nagu inimene on selle määratlenud. See määrab kursi, tüürib laeva, juhatab teed, kui sel lasta seda teha. See ütleb, kas need sõnad siin on armastuse või hirmu sõnad. Kas neid tuleb tähele panna või eirata.

Elu on loomine ja kogemineRedigeeri

Elu ainus eesmärk on see, et olendid kogeksid kõige täielikumat hiilgust. Kõik muu, mida öeldakse, mõeldakse ja tehakse, on selle teenistuses. Hing ei tee ega taha mitte midagi muud. Sellel ei ole lõppu ega piiri. Kogedes end kõige täielikumas hiilguses, kujutled end kohe veel suuremas hiilguses. Mida rohkem oled, seda enamaks võid saada, ja mida enamaks saad, seda rohkem oled.

Elu ei ole mitte avastamine, vaid loomine. Inimene ei avasta end, vaid loob end. Ärge püüdke leida, kes te olete, vaid määrata, kes te tahate olla.

Elu ei ole kool, me ei omanda õppetükke, vaid me oleme siin selleks, et meenutada ja taasluua, kes me oleme. Meil tuleb luua end selleks, kes me oleme.

Elu on kogemineRedigeeri

Koolis käiakse siis, kui ei teata midagi, mida tahetakse teada. Koolis ei käida siis, kui midagi juba teatakse ning tahetakse lihtsalt oma teadevolu kogeda. Elu on võimalus teada kogemuslikult seda, mida mõisteliselt juba teatakse. Selleks ei ole tarvis midagi õppida, tuleb lihtsalt meelde tuletada see, mida juba teatakse, ja see ellu rakendada. Hing teab alati kõike, mida on võimalik teada. Kuid hing tahab ka kogeda. Ma võin teada, et olen näiteks suuremeelne või lahke, kuid kui ma ei tee midagi suuremeelset või lahket, on mul ainult mõiste või idee enda kohta. Hing tahab ainult muuta oma õilsaima idee enda kohta suurimaks kogemuseks. Kui mõistest ei saa kogemust, siis on ainult spekulatsioon.

Jumala enesetunnetusRedigeeri

Jumal spekuleeris kaua enda üle. Tema kogemus endast on äsjane.

Algul oli ainult see, mis on. Kuid kõigel, mis on, polnud võimalik end tunnetada, sest ei olnud midagi muud. Järelikult kõike, mis on, ei olnud. Sest kui pole midagi muud, siis kõike, mis on, ei ole. Sellest on/ei olest on müstikud kogu aeg rääkinud. Kõik, mis on, tunnetas, et ta on kõik, mis on, kuid sellest ei piisanud, sest ta sai oma äärmist hiilgust tunnetada ainult mõisteliselt, mitte kogemuslikult. Ent ta tahtis teada, mis tunne on olla nii hiilgav. See ei olnud võimalik, sest "hiilgav" on suhteline sõna. Kui pole seda, mis ei ole, siis seda, mis on, ei ole.

Kõik, mis on, teadis ainult seda, et midagi muud ei ole. Sellepärast ei saanud ta tunnetada ennast väljastpoolt, vaid ainult seestpoolt. Ent ta valis tunnetada end kogemuslikult. Puhas, nähtamatu, kuuldamatu, vaadeldamatu, kellegi teise poolt tunnetamatu energia valis kogeda end selle äärmise hiilgusena, mis ta on. Ta sai aru, et selleks on tal tarvis sisemist taustpunkti. Et iga osa temast oleks tervikust väiksem, siis ta jagas end osadeks, et iga osa vaataks tagasi ülejäänule ning näeks selle hiilgust. Nüüd olid esimest korda olemas eraldi ja korraga see ja too. Ja ka eikumbki. Selleks et oleks siin ja seal, peab olema eikumbki. See on eimiski, mis kõike hoiab. See on mitteruum, mis hoiab ruumi. See on kõik, mis hoiab osi.

See eimiski, mis hoiab kõike, on see, mida mõned nimetavad Jumalaks. Ent ka see ei ole täpne, sest see jätab mulje, nagu oleks miski, mida Jumal ei ole, nimelt kõik, mis ei ole "eimiski". Aga Jumal on kõik asjad, nii nähtavad kui ka nähtamatud. Jumal on kõik, mis on, ja kõik, mis ei ole.

Luues selle, mis on "siin", ja selle, mis on "seal", tegi Jumal endale võimalikuks iseennast tunnetada. Selle plahvatusega seestpoolt lõi Jumal suhtelisuse, suhte, mis on tema suurim kingitus iseendale. Eimiskist tekkis kõik. See langeb kokku Suure pauguga. Sellega lõi ta aja, sest miski oli enne siin ja pärast seal, ning ajavahemik siit sinna oli mõõdetav.

Nagu nähtava, nii ka nähtamatu osad hakkasid end määratlema millegi suhtes.

Jumal teadis, et selleks et oleks armastus ning et ta tunnetaks end puhta armastusena, peab olema ka selle täpne vastand. See on hirm. Kui ta lõi hirmu, muutus armastuse kogemine võimalikuks. Seda armastuse ja hirmu duaalsuse loomist nimetavad inimesed kurjuse sünniks, Aadama langemiseks, Saatana mässuks jne. Inimesed isiksustavad puhast armastust Jumalana ning jäledat hirmu kuradina. Mütoloogiad headuse ja kurjuse võitlusest olid inimeste katse aru saada kosmilisest sündmusest, millest hing on hästi teadlik, kuid mida meel vaevalt mõistab.

Universumiga kui iseenda jagatud versiooniga tekitas Jumal puhtast energiast kõik, mis on praegu olemas, nii nähtava kui ka nähtamatu. Ka nähtamatu metafüüsiline universum plahvatas lõputuks hulgaks ühikuteks, keda inimesed nimetavad vaimudeks. Mõnes mütoloogias öeldakse selle kohta, et Jumal-Isal on palju vaimlapsi. Need ongi Jumala lapsed. Jumal jagas end, et luua osad, millega end kogemuslikult tunnetada. Igale osale andis ta sama loomisväe, nagu on tervikul. Seda see tähendabki, et inimene on loodud Jumala näo järele. Jutt ei ole keha sarnasusest, kuigi Jumal võib võtta mis tahes kehalise kuju. Inimesel ja Jumalal on sama olemus, nad on sama aine, neil on samad omadused ja võimed, sealhulgas võime luua füüsilist reaalsust.

Inimese enesetunnetusRedigeeri

Jumal lõi vaimlapsed selleks, et tunnetada iseennast Jumalana, teisiti ta seda ei saanud. Nende ülesanne on tunnetada end kui Jumalat. Selleks tuleb neil kõigepealt tunnetada end kui mitte-Jumalat.

Jumal oleks saanud panna kõiki oma lapsi tunnetame end Jumala osadena, seda neile lihtsalt öeldes. Seda ta tegigi. Kuid vaimule ei piisanud lihtsalt teadmisest, et ta on Jumal, Jumala osa, Jumala lapsed, kuningriigi pärijad. Vaim igatses tunnetada end kogemuslikult. Jumal tegi plaani ja koostöö (sest selles osalevad kõik tema lapsed): puhas vaim siseneb vastloodud füüsilisse maailma. Ainult seal on võimalik kogemuslikult tunnetada seda, mida mõisteliselt teatakse.