John Harris
|
See artikkel räägib bioeetikust; entsüklopedisti kohta vaata artiklit John Harris (entsüklopedist) |
John Morley Harris (sündinud 21. augustil 1945) on Briti filosoof, kes tegeleb bioeetikaga.
.jpg)
Looming muuda
Ellujäämisloterii muuda
Artiklis "The Survival Lottery" vaatleb Harris ideed, et kui mitu patsienti vajavad elu päästmiseks eri elundite siirdamist ja elundeid varuks ei ole, siis tuleb tappa juhuslik terve inimene ja võtta temalt elundid.
Oletame, et elundite siirdamise protseduure on täiustatud. Kui nüüd kaht surijat saab elundite siirdamisega päästa, siis juhul kui elundid on olemas ja teised haiged neid ei vaja, aga arstid lasevad neil surra, siis meil on õigustus öelda, et haiged surid sellepärast, et arstid ei tahtnud neid päästa. Aga kui elundeid pole saadaval, siis arstidel pole valikut ja siis me ei ütleks, et arstid põhjustasid haigete surma. Aga oletame, et surijad Y ja Z pole olukorraga rahul, sest Y vajab uut südant ja Z uusi kopse, ja kui üks terve inimene tappa, saab tema elunditega mõlemad tappa. Arstid ja meie välistame selle, ja me ei ütleks, et arstid tapavad oma patsiendid, kui nad seda ei tee. Kui nad surevad, siis loomulikku surma. Aga Y ja Z leiavad, et kui arstid seda ei tee, siis nad on nende surmas süüdi. Paljud filosoofid on eri põhjustel uskunud, et tappa ei tohi isegi mitte elu päästmiseks ning et tapmisel ja surralaskmisel on moraalne erinevus. Y ja Z on nõus, et süütuid tappa on väär, ning on valmis nõustuma absoluutse keeluga seda teha. Ent nad pole nõus, et tapetav elundidoonor A on nendest süütum. Nad võiksid öelda, et praegune süütute õigus, et neid ei tapetaks, on lihtsalt otsus eelistada nende elu, kellel on vedanud, nende elule, kellel pole vedanud. Kõik kolm on süütud selles mõttes, et nad pole teinud midagi, et surma ära teenida. Paljudes teistes eluvaldkondades me ju usume, et meil on kohus tagada võimalikult paljude ellujäämine. Ravimisest keeldumine on samasugune tapmine nagu mahalaskmine. Asja ei saa õigustada sellega, et ei seadus ega konventsioon ei nõua elundidoonori tapmist, sest see oleks lihtsalt apelleerimine tavale või autoriteedile. Siin tuleb otsustada, kas päästa kahe elu ühe kulul või ühe elu kahe kulul, ja see, et varem pole niiviisi kalkuleeritud, pole argument selle vastu, et seda nüüd teha. Inimjahi vastu saab küll muu hulgas väita, et see terroriseeriks ohvreid, pealtnägijaid ja kogu ühiskonda. Y ja Z saavad sellest aru ning neil on varuks ettepanek, mis vastuväiteid osaliselt arvestab.
Arstid võivad öelda, kellegi surmas, kelle elu oleks saanud päästa, ollakse süüdi ainult juhul, kui ta konkreetsetel asjaoludel oldaks pidanud ta olemasolevate vahenditega päästa. Y ja Z ütlevad, et kui ühiskond peaks tapma ühe inimese, et kahte päästa, siis juhul kui seda ei tehta, ollakse nende kahe surmas süüdi. Jutt süütu inimese tapmisest ei päde, sest kui kahte ei päästeta, siis tapetakse kaks süütut inimest. Et arstidel poleks võimu püüda haigla juurest suvalisi möödakäijaid ja ka selleks, et vältida kõrvalmõjusid, esitavad Y ja Z järgmise ettepaneku. Igaühele tuleb anda loteriinumber. Vajaduse korral valib arvuti välja sobiva juhusliku doonori, kes siis tapetakse. Muidugi ei kasutataks sõna "tapmine", vaid räägitaks võib-olla "elu andmisest". See võimaldaks päästa palju elusid. Iga inimese šansid vanaks elada suureneksid. Sellepärast ei saa seda ideed kergekäeliselt kõrvale jätta. Võidakse küll vastu väita, tõenäoliselt vajavad elundisiirdamist rohkem vanemad inimesed, nii et vanemate inimeste osatähtsus ühiskonnas suureneb. Aga kui seda peetakse ebasoovitavaks, siis saab arvutiprogrammi nii koostada, et tagada ühiskonnas optimaalne vanusejaotus. Oletame, et me leiame teiselt planeedilt ühiskonna, mis olekski niimoodi korraldatud. Kellelgi pole seal absoluutset õigust elule ja vabadust sekkumisest, kuid alati tehakse seal kõik, et võimalikult paljud elaksid kaua ja õnnelikult. Väga võimalik, et seda, kes püüaks elundite annetamisest kõrvale hoida või hakkaks vastu põhjendusega, et kellelgi pole õigust tema elu võtta, peetaks mõrtsukaks. Olenemata sellest, kas me tahaksime sellises maailmas elada, saaksime igal juhul sellist moraali austada. See ei oleks ilmselt barbaarsem, julmem ega amoraalsem kui meie oma. Y ja Z on valmis tegema ühe erandi. Poleks õiglane lasta loteriist kasu saada nendel, kes on oma õnnetuse ise põhjustanud. Oleks ilmselt ebaõiglane tappa karske B, et W, kes on ahelsuitsetamise tõttu kopsuvähki jäänud, ja X, kes on oma maksa läbi joonud, saaksid oma ebatervislikke eluviise jätkata.
Mida saaks loteriiskeemile vastu väita? Esiteks, siis poleks inimestel turvalisust, sest surmasõnum võib iga hetk tulla. Aga tõenäosus, et inimene peab oma elundid loovutama, on võib-olla väiksem kui tõenäosus kui tõenäosus liiklusõnnetuses hukkuda, ja enamikku meist ei hirmuta see, et me võime homme hukkuda. Selle skeemi järgi oleks elu tegelikult isegi turvalisem.
Kui me austame iga inimese ainulaadsust, siis me võib-olla ei tahaks, et inimestest tehtaks vahetatavad ühikud. Aga miks peaks A ainulaadsus rohkem austamist väärima kui X-i ja Z-i oma?
Võib tunduda, et ei tahaks mängida inimeste eludega Jumalat, oleks väär püüda saatuse otsust ise ümber mängida. Aga kui meie võimuses on asju muuta, siis valik seda mitte teha tähendaks ikkagi selle määramist, mis juhtub.
Ei saa ka rõhuda sellele, et tapmise ja surralaskmise vahel on moraalne erinevus, sest see ongi küsimuse all kas mitte ka see, et ei päästeta nii palju inimesi kui võimalik, pole tapmine.
Ühiskonnas, mille Y ja Z ette panevad, oleks kohustuslik olla pühak. Igaüks peaks tunnistama siduvat kohustust anda oma elu, et teised saaksid elada. Kõige paljutõotavam vastuväide on õigus enesekaitsele. See vastuväide loteriiskeemile on küll paradoksaalne, sest loteriiskeem annaks igale inimesele suurema tõenäosuse vanaks elada. Siiski kohkuksid paljud tagasi, sest neil on tunne, et kelleltki ei tohiks nõuda oma elust loobumist mitme inimese heaks, isegi kui see on prudentsiaalselt ratsionaalne või isegi utilitaristlikult nõutav. Y ja Z saavad vastata, et ka neil on õigus enesekaitsele ja kui nad jäetakse surema, siis keegi jääb elama üle nende laiba.
Võidakse väita, et ellujäämisloterii ei kõrvalda täielikult kõrvalmõjusid: doonorid tuleb ikkagi kätte saada ning see protseduur põhjustab kõigile asjaosalistele valu. Selle õuduse kõrvaldamiseks võiks tarvis olla pikaajalist harimist või propagandat. Pole aga selge, mida sellest järeldada. Me võime tahta öelda, et ainult monstrumid võivad südametunnistust nii palju summutada, et loteriiskeemi täide viia. Aga südametunnistus ei pruugi olla usaldatav. Y ja Z ütleksid, et südametunnistus ilmutab siin ainult hellikust. Surm teeb alati valu, ja mida vähem seda on, seda vähem ka valu.
Võidakse väita, et kolmandaid isikuid ei tohiks kaasata. Miks mitte anda Y-i süda Z-ile või Z-i kopsud Y-ile? Siis on sama palju elusid päästetud ja kellegi teise elu pole ohus. Y ja Z vastaksid, et siis rikutaks nende õigust võrdsele hoolimisele ja austusele. Elundivajajaid peetaks vähem väärtuslikuks kui neid, kellel on rohkem vedanud. Võidakse öelda, et kuna Y ja Z on niikuinii surijad, siis ei tee nende kaasamine loteriisse kahju, sest see ei suurenda ja peaaegu kindlasti vähendab nende suremise tõenäosust. Aga Y ja Z ütlevad, et kui ellujäämisloterii töötab, siis nad ei ole niikuinii surijad, vaid neil on sama suur tõenäosus surra kui kõigil teistel. Seega pole põhjust piirata osalejate ringi nendega. Ja kui piiratakse mingil muul põhjusel, siis peetakse nende elusid vähem austusväärseteks kui teiste omi. Usutavam oleks väitma, et arvutiprogramm peaks doonorid valima eelkõige nende seast, keda ei saa elundite siirdamisega päästa. Aga kui lähedal peaks surm olema, et kedagi surijaks pidada. Surijad võivad väita, et need päevad või nädalad, mis neil elada on jäänud, on nende jaoks sama väärtuslikud (või isegi väärtuslikumad) kui teistele jäänud pikem aeg. Probleem, kuidas võimalike doonorite ringi kitsendada kedagi diskrimineerimata, võib osutuda lahendamatuks.
Utilitaristidele peaks ellujäämisloterii sobima, ja absolutistid ei saa vastu väita, et toob kaasa süütute inimeste tapmise, sest Y-i ja Z-i järgi toovad ka alternatiivid kaasa süütute inimeste tapmise. Absolutist peab näitama positiivse ja negatiivse tapmise moraalselt olulist erinevust. Selle kohta on kirjutatud terve raamatukogu jagu kirjandust, aga Y ja Z on suremas ega jõua seda läbi uurida. Moraalne erinevus võib tulla Y-i ja Z-i enda halvast kavatsusest. Absolutist võib väita, et keegi ei soovi ega kavatse Y-i ega Z-i surma, aga nemad tahavad, et A tapetaks. Y ja Z võivad vastata, et A surm ei ole nende plaani osa, nad tahavad lihtsalt tema elundeid kasutada; kui saab kasutada tehiselundeid, siis seda parem! Aga siiski, võidakse väita, et kui üldse hakatakse niisuguseid rehkendusi tegema, siis see näitab tuimust ning rikutud ja pahelist vaimu (Noam Chomsky (American Power and the New Mandarins) ja Stuart Hampshire (Morality and Pessimism). Y ja Z ütleksid muidugi, et see oleks kõige humaansem, mida teha annab, ning kui seda eitatakse, siis on tegu suletud vaimuga, mis pole võimeline ratsionaalselt mõtlema. Kui apelleeritakse austusele inimelu vastu, siis on X-il ja Z-il vastus valmis. Kas Y-ile ja Z-ile saab vastata? Tugineda saab vist ainult moraaliintuitsioonile: me tunneme, et ellujäämisloteriiga on midagi valesti, ja usume, et seda tunned tekitab mingi moraalselt oluline erinevus A surma põhjustamise ja Y-i ning Z-i surma põhjustamise vahel. Oleks huvitav teada, kas see usk jääks alles, kui me puutuksime kokku ühiskonnaga, kus ellujäämisloterii töötab.
Seda loteriid oleks muidugi väga raske ellu viia. Väga raske oleks otsustada, kas inimene on oma õnnetuse ise esile kutsunud. Ja kas me jõuaksime õigeaegselt veenduda, et inimene pole oma õnnetuses ise süüdi? Loteriiskeemi oleks võimalik ka rängalt ära kasutada. Võib-olla peaksime olema tänulikud, et need raskused teevad ellujäämisloterii ebatõenäoliseks. Või ehk peaksime kohkuma. Võib-olla me tahaksime Y-ile ja Z-ile öelda, et nende skeem toob kaasa nii suuri raskusi ja riske, et need kaaluvad kasu üles. Selge on ka see, sellel skeemi kõrvalejätmisel on kõrge hind, nimelt Y-i ja Z-i elu, ja me petame end, kui arvame, et me heidame nende plaani kõrvale kuuenda käsu pärast.
Publikatsioone muuda
- The Survival Lottery. – Philosophy, 1975, 50, lk 81–87.