Jamesi-Lange teooria
Jamesi-Lange teooria pakub hüpoteesi emotsioonide päritolu ja olemuse kohta. See on üks esimesi emotsiooniteooriaid modernses psühholoogias. Teooria lõid 19. sajandil üksteisest sõltumatult William James ja Carl Lange. Selle kohaselt tekitab füsioloogiline erutus subjektiivse emotsiooni kogemuse.[1] Füsioloogilised muutused on primaarsed, emotsioonid tulenevad aju reageerimisest kehalistele muutustele.
James-Lange teooriat on aja jooksul kritiseeritud ja muudetud. Teooria ideedest lähtuvalt on pakutud välja, et emotsioonide kogemine on vahendatud nii füsioloogilise tagasiside kui ka teistsuguse informatsiooni poolt.
Teooria muuda
Emotsioone nähakse sageli kui hinnanguid situatsioonile, mis põhjustavad tundeid ja füsioloogilisi muutusi. 1884. aastal pakkus filosoof William James välja, et hoopis füsioloogilised muutused eelnevad emotsioonidele, mis väljendavad meie subjektiivset kogemust füsioloogilise muutuse põhjal. Neid muutusi tõlgendatakse tunnetena.[2]
Arst Carl Lange jõudis 1885. aastal samasugustele järeldustele.[1] Mõlemad teoreetikud defineerisid emotsioone läbi stiimulitest tulenevate füsioloogiliste muutuste, kuid nad keskendusid erinevatele emotsioonide aspektidele.[1] Kuigi James rääkis emotsioonidega seotud füsioloogilistest muutustest, keskendus ta rohkem teadvustatud emotsioonidele ja teadvustatud emotsiooni kogemusele. Näiteks tekib kurbus alles pärast nutma hakkamist. Lange operatsionaliseeris Jamesi teooria, st ta tegi selle testitavaks ja rakendatavaks igapäevastele olukordadele.[3] Mõlemad olid nõus, et kui saaks eemaldada füsioloogilised aistingud, siis ei oleks emotsioonide kogemine võimalik. Füsioloogiline erutus põhjustab emotsioone.[1]
James kirjeldas ka spetsiifilisi mehhanisme emotsioonide kogemisel. Objektid omavad efekti tundeorganitele, mis edastab saadud informatsiooni aju korteksile. Aju saadab informatsiooni lihastele ja soolestikule, mille tulemusel tekib lihastes ja soolestikus vastus saadud stimulatsioonile. Lõpuks saadetakse impulss lihastest ja soolestikust tagasi korteksisse, muutes tajutud objekt "lihtsalt tajutud objektist" "emotsionaalselt tunnetatud objektiks".[1] James argumenteeris, et see teooria on tavaettekujutusele vastupidine. Näiteks võiks arvata, et karu nägemine tekitab esialgu hirmutunde ja seejärel tahtmise ära joosta. Jamesi kohaselt on füsioloogiline reaktsioon enne. Kõigepealt tekib värin, mis põhjustab hirmu tekkimist.[4]
Kriitika muuda
Varajane kriitika muuda
1920. aastatel esitasid psühholoogid Walter Cannon ja Philip Bard alternatiivse emotsiooniteooria (Cannon–Bardi teooria), mille kohaselt järgnevad füsioloogilised muutused emotsioonidele.[5] Teistsuguse alternatiivi pakkusid Schachter ja Singer. Nende kahefaktorilise emotsiooniteooria kohaselt kasutatakse kognitsiooni, et saada aru välistest sündmustest tulenevatest füsioloogilistest muutustest. Emotsiooni tundmisel toimub füsioloogiline aktivatsioon ning inimene kasutab füsioloogilise aktivatsiooni märgistamiseks lähimat ümbritsevat keskkonda, et otsida sealt emotsionaalseid märksõnu.[6]
Cannon rõhutas, et füsioloogilised muutused kehas ei oma loomade emotsionaalsele käitumisele mõju. James uskus, et füsioloogilised muutused organismis on kesksel kohal emotsioonide kujunemisel. Cannon uuris Sherringtoni tehtud katseid, kus Sherrington eraldas koertel seljakeeliku ja uitnärvi kõikidest muudest ühendustest ja leidis, et emotsiooniväljendused ei muutu selle tulemusel. See veenis Cannonit, et soolestik ei oma vaadeldavat mõju koerte emotsionaalsele käitumisele.[1]
Cannon rõhutas, et füsioloogilised muutused kehas toimuvad nii erinevate emotsioonide kogemisel kui ka emotsioonide puudumisel. Näiteks saab seostada suurenenud südame löögisagedust, higistamist ja pupillide laienemist nii viha kui ka hirmuga. Samuti on need muutused seotud külma tundega ja hingamisraskustega. Need füsioloogilised muutused on liiga üldised, et seostada spetsiifiliste emotsioonidega.[1] Cannon tõi esile, et elunditest ja soolestikust tulenevad vastused on liiga aeglased ja liiga nõrgad, et kutsuda esile emotsionaalset vastust.[1] J. N. Langley näitas, et pärast chorda tympan'i närvi stimuleerimist läks kaks kuni neli sekundit süljeerituse tekkimiseks. Seega Cannon argumenteeris, et soolestiku stimulatsiooni ja füsioloogilise reaktsiooni vahel on liiga pikk viivitus, et see saaks eelneda emotsionaalsele reaktsioonile.[1]
Kaasaegne kriitika muuda
Lisa Feldman Barrett testis Jamesi-Lange teooriat elektriliste stimulatsioonidega. Ta leidis, et stimulatsiooni ja emotsiooni kategooria vahel ei ole üksühest vastavust. Sama piirkonna stimulatsioon kutsub esile erinevaid mentaalseid seisundeid, sõltuvalt indiviidi varasemast mentaalsest seisundist ja vahetust keskkonnast.[7] Barrett järeldas, et emotsioonide kogemine on keerulisem protsess kui lihtsalt füsioloogiline reaktsioon.
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 Cannon, Walter (detsember 1927). "The James-Lange Theory of Emotions: A Critical Examination and an Alternative Theory". The American Journal of Psychology. 39: 106–124. DOI:10.2307/1415404.
- ↑ Prinz, J. (2004). "Emotions embodied". Solomon, R. (toim). Thinking about Feeling: Contemporary Philosophers on Emotions (PDF). Oxford University Press. Lk 44–59.
- ↑ Lang, Peter J. (1994). "The Varieties of Emotional Experience: A Meditation on James–Lange Theory". Psychological Review. 101 (2): 211–221. DOI:10.1037/0033-295x.101.2.211.
- ↑ Ellsworth, P. C. (1994). William James and Emotion: Is a Century of Fame Worth a Century of Misunderstanding?. Psychological Review, (101)2, 222–229.
- ↑ Dalgleish, T. (2004). "The emotional brain" (PDF). Nature Reviews Neuroscience. 5 (7): 583–589.
- ↑ Schachter, S., & Singer, J. (1962). Cognitive, Social, and Physiological Determinants of Emotional State. Psychological Review, 69, pp. 379–399.
- ↑ Feldman Barrett, Lisa (2012). "Emotions are Real". American Psychological Association. 12 (3): 413–429. DOI:10.1037/a0027555.