Instruktsionalism
Instruktsionalism on õppimisteooria, mille loomise ajendiks on olnud vajadus õpetada inimesi paremini õppima.
Instruktsionalism järgib biheivioristlikku impulss-reaktsioon-mudelit.
Instruktsionalismi teoreetikutele on avaldanud mõju Burrhus Frederic Skinneri biheivioristlikud käitumisteooriad.
Üheks varasemaks instruktsionalismi teoreetikuks on Robert Mills Gagné, kes avaldas 1965. aastal raamatu "Conditions of Learning".
Instruktsionalismi teooria on saanud tugevaid mõjutusi Chicago ülikooli professori Benjamin Bloomi 1956. aastal avaldatud tööst "Taxonomy of Education Objectives", mis kujutab enesest ühte esimestest moodsatest õppimisprotsessi kodifitseeringutest. Instruktsionalism on avaldanud mõju nii biheiviorismile, kognitivismile, humanismile kui ka konstruktivismile.
Paulo Freire instruktsionalismikriitiline raamat "Rõhutute pedagoogika" ("Pedagogy of the Oppressed"), milles on analüüsitud õpetaja-õpilane suhteid ning kritiseeritud igasuguseid õpetuse "panganduslikke" ("banking") mudeleid, on mõjutanud terveid ameerika õpetajate põlvkondi.