In dubio pro reo
In dubio pro reo on Eesti õiguskorras kehtiv põhimõte, mille kohaselt langetatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtluse puhul otsus süüdistatava kasuks.[1] See printsiip on sätestatud kriminaalmenetluse seadustiku § 7 lõikes 3.[2] In dubio pro reo on süütuse presumptsiooni alapõhimõte.[1]
In dubio pro reo vajalikkus tuleneb sellest, et mõnikord ei suuda kohus ega süüdistav pool tegelikkuses aset leidnud asjaolusid täielikult välja selgitada. Kohtuvaidlustes tuleb ette olukordi, kus süüdistatava vastu on kogutud tõendeid, mis tema süüdiolemisele kaudselt viitavad, kuid seda siiski eksimatult ei tõenda. Kohus peab igal juhul langetama õigusliku otsuse: mõista süüdistatav õigeks või tunnistada ta süüdi. Kui süüstavad tõendid kohust lõplikult ei veena, siis kohaldatakse in dubio pro reo põhimõtet.[3]
In dubio pro reo kohaldamine muuda
In dubio pro reo põhimõtet saab kaaluda vaid sellistes olukordades, kus kahtlus või ebaselgus on otseselt seotud süüdistatava süüdiolemisega. Kriminaalmenetluses võib aga esineda ka selliseid kahtlusi, mis süüdistatavat ei puuduta.[1] Näiteks võib kohus kahelda tunnistaja sõltumatuses. See ei annaks aga kohtule alust in dubio pro reo kohaldamiseks.
Riigikohus on mitmes lahendis selgitanud, et in dubio pro reo kohaldamise alasse mahuvad vaid sellised kõrvaldamata kahtlused, mis on kaasuse asjaoludest lähtudes eluliselt usutavad.[4] Sellise arusaama eesmärk on vältida in dubio pro reo kohaldamist olukordades, kus süüdistatava kaitseks on juhtunust esitatud ilmselgelt ebatõenäoline versioon. Kui kohus otsustab sellistel juhtudel in dubio pro reo põhimõtte kohaldamata jätta, ei viita see veel süüdistatava süüdiolemisele ega vähenda kohtu põhjendamiskohustust.[1]
Riigikohus on juhtinud tähelepanu sellele, kuidas ainuüksi otseste tõendite puudumine süüdistatava vastu ei viita võimalusele in dubio pro reo põhimõtet kohaldada. Sellest võib järeldada, et kohus saab isiku süüdi tunnistada ka täielikult kaudsetele tõenditele tuginedes. Sellise otsuse langetamiseks peavad kaudsed tõendid igasuguse kahtluse kõrvaldama. Alles siis võib kohus in dubio pro reo põhimõtet kohaldada, kui olemasolevad tõendid seda kahtlust siiski täielikult ei hajuta.[5]
Konkureeriv printsiip iura novit curia muuda
Iura novit curia on kohtumõistmise sõltumatuse printsiip, mis tähendab, et kohus peab iga kaasuse puhul langetama õigusliku otsuse. Teisisõnu võib öelda, et kohus ei tohi kunagi jätta otsust tegemata.[3]
Iura novit curia põhimõte käib in dubio pro reo printsiibiga käsikäes. Praktikas tuleb ette kaasusi, kus ainult in dubio pro reo kohaldamine ei viiks õige lahenduseni. Näiteks võib tuua olukorra, kus kohus on tuvastanud, et süüdistatav on toime pannud teo, mis vastab kahele seaduses sätestatud karistatava teo tunnustele. Sellisel juhul ei saa in dubio pro reo põhimõtet mõlema teo suhtes kohaldada, kuna seda tehes oleks süüdistatava vastutus täielikult välistatud. Iura novit curia printsiibist lähtudes võib kohus isiku süüdi tunnistada, kuna tema tegu vastab vähemalt ühele karistatava teo kirjeldusele.[6]
Näide in dubio pro reo kohaldamisest Riigikohtu praktikas muuda
Isikut süüdistati selles, et ta kasvatas ilma nõutava loata ühe kanepitaime. Maakohus ja ringkonnakohus keskendusid selle kaasuse lahendamisel erinevatele argumentidele. Riigikohtus taandus kaasuse lahendus küsimusele, kui suur oli selles kanepitaimes tetrahüdrokannabinooli sisaldus. Isiku süüdi tunnistamine olnuks võimalik vaid siis, kui tetrahüdrokannabinooli sisaldus tema kasvatatud taimes on suurem kui 0,2%. Teadmata põhjusel ei tehtud kriminaalmenetluse käigus selle taime tetrahüdrokannabinooli sisaldust kindlaks. Samuti selgus asja arutamise käigus, et kanepitaime ei olnud enam kogutud asitõendite seas. Järelikult oli ekspertiisi tegemine välistatud. Kohus ütles, et isiku süüdiolemises on tekkinud kahtlus, mida pole võimalik kõrvaldada. Riigikohus kohaldas in dubio pro reo põhimõtet ning mõistis isiku õigeks.[7]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 KrMSK: Kriminaalmenetluse seadustik. Komm vlj. Koost Kergandberg, E., Pikamäe, P. Tallinn: Juura 2012.
- ↑ Kriminaalmenetluse seadustik. – Riigi Teataja, RT I, 08.07.2021, 9.
- ↑ 3,0 3,1 Sootak, J. Süüdimõistmine koosseisu valiktuvastamise alusel. Konkureerivad põhimõtted in dubio pro reo ja iura novit curia. – Juridica 2009/2.
- ↑ Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-8-10.
- ↑ Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-12-07.
- ↑ Sootak, J. Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura 2018.
- ↑ Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-73-05.