Immanuel Hermann Fichte

Immanuel Hermann von Fichte (18. juuli 1796 Jena, Saksi-Weimar – 8. august 1879 Stuttgart, Württemberg) oli saksa filosoof ja protestantlik teoloog. Vaadetelt oli ta teist ning hegelianismi suhtes tugevalt kriitiline. Ta isa oli filosoof Johann Gottlieb Fichte, kes on tuntud kui tees-antitees-süntees meetodi looja.

Immanuel Hermann Fichte
Sünniaeg	18. juuli 1796 Jena
Surmaaeg	8. august 1879 (83-aastaselt) Stuttgart
Amet	kirjanik

Elulugu

Immanuel Hermann von Fichte sündis Jenas. Ta oli oma vanemate, Johann Gottlieb Fichte ja Johanna Marie Fichte (neiupõlvenimi Rahn), ainus laps.

Fichte isa, kes oli talle suureks eeskujuks, suri aastal 1814. 1812. aasta sügisest alustas Fichte Berliini Humboldti Ülikoolis filoloogia ja filosoofia õpinguid ning 1818. aastal kirjutas ta dissertatsiooni „De philosophiae novae Platonicae origine“. Lühikese aja möödudes omandas ta ülikooli filosoofia osakonnas loengute pidamise õiguse. Pärast ema surma 1819. aastal oli ta väga üksildane ning Berliini reaktsionäärid kahtlustasid, et Fichte oli lähedane Saksa revolutsiooniliste liikumistega. 1822. aastal soovitas üks vanemametnik tal mõneks ajaks Berliinist lahkuda. Fichtele anti võimalus valida kahe õpetajapositsiooni vahel, üks Saarbrückenis ja teine Düsseldorfis. Esmalt valis ta Saarbrückeni, kus ta 23. detsembril 1823 Christine Wilhelmine Faberiga abiellus ning viis last sai: Karl Eduard von Fichte, Maximilian Ernst Fichte, Gottfried Fichte, Johann Hermann Fichte ja Ernst Max Fichte. Kuid tüdinedes väikelinnast, kuhu ta elama oli sattunud, otsustas ta Düsseldorfi positsiooni kasuks.

Düsseldorfis veedetud aastakümme oli Fichte jaoks äärmiselt viljakas. 1830. aasta Prantsuse revolutsioon ehk Juulirevolutsioon ajendas teda kohusetundlikule akadeemilisele ning ajakirjanduslikule tööle. Oma filosoofiliste kirjutiste alusel teenis ta filosoofia dotsendi positsiooni Bonni ülikoolis 1836. aasta ülestõusmispühade ajal. Tema loengutel tekkis lai kuulajaskond. 1837. aastal asutas ta ajakirja „Zeitschrift für Philosophie und speculative Theologie“. 1840. aastal määrati Fichte täiskohaga professoriks, kuid Preisimaa reaktsionaarne poliitika ajendas teda 1842. aastal Tübingeni ülikooli minema. Ta korraldas aastal 1847 Gothas esimese filosoofide assamblee, millega lootis saksa filosoofide vahelist ideedevahetust elavdada, kuid järgmisel aastal üritus enam ei toimunud. Silmakaebuse tõttu aastal 1860 oli Fichte sunnitud oma loenguid piirama ning pärast oma abikaasa surma 16. veebruaril 1862. aastal lõpetas ta loengute pidamise. Sama aasta kevadel jäi ta haigeks ning taastus aeglaselt. 1863. aasta sügisel läks ta pensionile ning asus Stuttgarti oma poja juurde elama. Oma elu viimased 15 aastat veetis Fichte teiste mõtlejate seltsis ning kirjanduslik tegevus jätkus kuni surmava insuldini 8. augustil 1879.

Filosoofiline töö

Stilistiliselt oli Fichtele suurt mõju avaldanud Goethe. Ta jätkas oma isa püüdlust ühendada religioon ja teadus, mille tarvis oli määratleda Jumala iseloom. Fichte olulisemateks teosteks on: „System der Ethik“ (1850), „Anthropologie“ (1856, 3. väljaanne 1876), „Psychologie“ (1864, 2. köide 1873), „Die theistische Weltansicht“ (1873). Ajakiri „Zeitschrift für Philosophie und speculative Theologie“, mille ta 1837. aastal asutas, funktsioneeris tema vaadete väljundina. Tema mõju on vähendanud teatavad vastuolud ning tema tööde näilik eklektilisus. Ta filosoofia kujutab endas püüet teismi (Leibniz) teel lepitada monism (Hegel) ja individualism (Herbart). Hegelianismi süüdistas panteismi, isiksuse alandamise ning moraalse teadvuse nõuete vääras mõistmises. Fichte sõnul tuleb Jumalat mõista kui piiritut isikut, kes ennast teostab piiratud hulga isikute kaudu, ning Jumalat ja inimest ühendav lüli on inimeses peituv kõrgem spirituaalne individuaalsus, mis eksisteerib kõrvuti tema maise individuaalsusega. Fichte propageeritud maailmavaadet võib määratleda kui eetilist teismi.

Teoseid

• „De philosophiae novae Platonicae origine“ (1818).
• „Sätze zur Vorschule der Theologie“ (1826).
• „Beiträge zur Charakteristik der neueren Philosophie“ (1829).
  • 2. väljaanne, 1841.
• „Johann Gottlieb Fichtes Leben und literarischer Briefwechsel“ (1830–31). 2 köidet.
  • 1. köide, 1830. 2. väljaanne, 1862.
  • 2. köide, 1831. 2. väljaanne, 1862.
• „Über Gegensatz, Wendepunkt und Ziel heutiger Philosophie“ (1832).
• „Grundzüge zum Systeme der Philosophie“ (1833–1846). 3 köidet.
  • 1. köide, 1833. „Das Erkennen als Selbsterkennen“.
  • 2. köide, 1836. „Die Ontologie“.
  • 3. köide, 1846. „Die speculative Theologie oder allgemeine Religionslehre“.
• „Die Idee der Persönlichkeit und die individuelle Fortdauer“ (1834).
  • 2. väljaanne, 1855.
• „De principiorum contradictionis“ (1840).
• „System der Ethik“ (1850–53). 2 köidet.
  • 1. köide, 1850.
  • 2. köide, 1. osa, 1851.
  • 2. köide, 2. osa, 1853.
• „Anthropologie, Die Lehre von der menschlichen Seele“ (1856).
  • 2. väljaanne, 1860.
  • 3. väljaanne, 1876.
• „Über den Unterschied zwischen ethischem und naturalistischem Theismus“ (1857).
• „Zur Seelenfrage, Eine philosophische Confession“ (1859).
  • J. D. Morelli ingliskeelne tõlge „Contributions to Mental Philosophy“ (1860).
• „Psychologie. Die Lehre vom bewussten Geiste des Menschen“ (1864–73). 2 köidet.
  • 1. köide, 1864.
  • 2. köide, 1873.
• „Die Seelenfortdauer und die Weltstellung des Menschen“ (1867).
• „Vermischte Schriften zur Philosophie, Theologie und Ethik“ (1869). 2 köidet.
• „Die theistische Weltansicht und ihre Berechtigung“ (1873).
• „Fragen und Bedenken über die nächste Fortbildung deutscher Speculation“ (1876).
• „Der neuere Spiritualismus, sein Wert und seine Täuschungen“ (1878)

Samuti toimetas ta oma isa tööde kogumikku ning kirjavahetust.