Humanistlik kristlus
Humanistlikus kristluses on tähtsaimaks väärtuseks inimene. Humanistliku kristluse pooldajad nõuavad loobumist antiikaegsest maailmapildist ja teadusevaenulikust fundamentalismist. Humanistlikus kristluses on religiooni lahutamatuks osaks inimõiguste austamine.
Rudolf Bultmann arvas, et mõnel perioodil on humanismi ja kristlust teravalt teineteisele vastandatud, mõnel perioodil on aga tunnistanud nende ühisosa.
Humanismi ja kristlust ühendab inimese erilisuse ja väärtuse tunnistamine. Tänapäeval pole vaja humanismile vastanduvat kristlust. Jumalakartus, ilma inimesekesksuseta on fanatism, mis võimaldab õigustada vägivaldsust, ristisõda, inkvisitsiooni, autoritaarsust, rassilist või soolist ahistamist. Igasugune religioon ilma humanismi maailmavaateta on ebainimlik.
Filosoofias nimetatakse inimsuse eitamist, inimese asjastamiseks. Inimese asjastamine esineb erinevates vormides nii kapitalistlikus majandussüsteemis,[1] kui ka kirikus.
Kui kirik peaks millelegi ühiskonnas vastu seisma, siis just nimelt mõtteviisile, mis näeb inimeses vaid objekti ning vahendit mingi süsteemi (firma, partei, riigi) eesmärkide saavutamiseks.[1]
Humanistlik kristlus vastandub sellistele kristluse vormidele, mis ei tunnista inimese õigust ise otsustada ja vastutada; mis nõuavad inimese pimedat allumist kiriklikele autoriteetidele; mis tahavad demokraatiat kirikus asendada autoritaarsusega.[2]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 Jaan Lahe. Humanismist ja kristlusest. - Eesti kirik. 14.09.2011. http://www.eestikirik.ee/humanismist-ja-kristlusest/
- ↑ Jaan Lahe. HUMANISTLIKU KRISTLUSE MANIFEST. 2011.