Hobuse jalakaitsmed

Hobuse jalakaitsmeid (inglise keeles splint boots) kasutatakse selleks, et kaitsta hobuse jalgu vigastuste eest.

Kaitsmed toetavad jala kõõluseid ja sidemeid, vähendades jalgadele tekkivat koormust ning kaitstes alajalga kabja ja mehaaniliste löökide eest.. Igal ratsaspordi alal on välja töötatud oma isesugused kaitsmed, sest erinevad alad võivad põhjustada hobuse jalgadele erinevaid tüüpvigastusi.

Hobune kandmas hüppekaitsmeid takistussõidus

Kasutusalad

Kaitsmeid kasutatakse tavaliselt treeningutel ja karjamaale lastes. Karjamaal kasutatakse kaitsmeid, sest üleliia elevil hobune võib endale hoo pealt haiget teha. Treeningul kaitsmete kasutamine vähendab kokkupõrkest põhjustatud vigastusi, milleks võivad olla näiteks rebendid ja haavad jalgade riivlemisest.. Jalgade riivlemist võib põhjustada kehv kehaehitus, kuid ka hea kehaehitusega hobused võivad kogemata ennast vigastada. Jalgade riivlemise eest peaks hobust veel eriti kaitsma, kui ta kannab hobuseraudu. Kaitsmeid kasutatakse ka palju noortel hobustel, kes ei kontrolli veel täielikult enda liikumist.

Paigaldamine

Kaitsmed asetatakse randme ja sõrgatsiliigese vahele. Kaitsmed kinnitatakse nii, et need ei pressiks liiga tugevalt hobuse jalgu, sest see võib jala vereringet takistada. Kaitsmete kinnitused avanevad korrektsel kasutusel väljapoole. Valesti paigaldatud kaitsmed suurendavad kõõluste või sidemete vigastuste riski. Nahaalune kude võib kahjustuda, kus võib omakorda tekkida põletik. Kaitsmeid peaks ka regulaarselt puhastama, sest kui jalakaitse on must ja higine, tekib soodne pind bakterite kasvuks ja põletiku tekkeks.

Materjalid

Kaitsmeid tehakse naturaalsetest ja tehismaterjalidest. Kaitsmete välispinna naturaalsetest materjalidest on levinum nahk, pehmendusena lambanahk ja meriinovill. Tehismaterjalidest kasutatakse välispinna jaoks plasti ja kummit, pehmendusena on laialt levinud neopreen, kunstkarv ja lambavill.

Kui kaitsmed on plastist või mõnest muust jäigast materjalist, tehakse kaitsmete äärtele pehmendused, tavaliselt neopreenist või mõnest muust pehmest materjalist. See kaitseb hobuse jalgu hõõrumise eest.

Kaitsmete kinnitused, tuntud kui ka kinnitusrihmad on tavaliselt elastikust. Nahast kaitsmetel on nahast kinnitusrihmad. Kinnitussüsteem võib olla takjakinnitustega või nagadega.

Kaitsmeliigid

Erinevad ratsaspordi alad nõuavad hobustelt mitmesuguste ülesannete täitmist, näiteks takistussõidus peab hobune hüppama üle tõkete ning koolisõidus peab ta erinevaid ülesandeid sooritama, mis nõuavad suurepärast koordinatsiooni, paindlikkust ja tasakaalutunnetust. Kuna hobune puutub kokku nii erinevate tööülesannetega, siis vajab ta kaitset erinevate tegurite eest.

Hüppekaitsmed

Hüppekaitsmetel on tugev väliskülg, mis on tehtud plastist ja pehme sisu, mis on tehtud neopreenist. Need peavad jätma hobusele piisavalt liikumisvabadus ja olema anatoomilise kujuga, et ta saaks treeningus ennast vabalt võimlemise ajal liigutada. Lisaks peavad kaitsmed tugevad ja vastupidavad olema, et pehmendada lööke jalale. Hüppekaitsmetel võivad olla takjakinnitused või nagadega kinnitussüsteem. Hüppekaitsmeid kasutatakse treeningute, eriti hüppamise ajal, kuid ka karjamaal. Takistussõidus eelistavad ratsanikud eest lahtsi kaitsmeid, sest siis hobune tunneb, kui ta latile pihta läks ja on ettevaatlikum.

Koolisõidu kaitsmed

Koolisõidu ehk riivlemiskaitsmed aastast 1903

Koolisõidu kaitsmeid ehk riivlemiskaitsmeid kasutatakse, et kaitsta hobuse alajala sisekülge vastasjala ning kabja löökide ning riivamise eest. Riivlemisvigastused on tavalised hobuste puhul, kelle kabjad ei liigu sirgjooneliselt edasi, vaid kalduvad sammu edasi astudes sissepoole. Riivlemisvigastusi võib ka tekkida noortel, väsinud või laiskadel hobustel. Mõjutada võib ka ebaühtlane pinnas. Vigastus võib olla tõsisem, kui hobune on rautatud. Riivlemiskaitsmeid kasutatakse treeningutel, peamiselt koolisõidu treeningutel, aga võib ka panna karjamaal peale, kui hobusel on tihti riivlemisvigastusi.

Riivlemiskaitsmeid tehakse sageli nahast, neopreenist või mõnest muust sünteetilisest materjalist ja neil on kaitsev polsterdatud ala siseküljel, mis pehmendab lööki sõrgatsiliigesele.

Riivlemiskaitsmetel peaks olema kaitsme ääres pehme vooder, et kaitse ei hakkaks hõõruma ega tekitaks haavandeid. Vooder või pehmendus võib olla tehtud nahast, kunstkarvast või lambanahast. Pehmendus peaks olema kergesti eemaldatav, et seda saaks hõlpsamini puhastada ja pesta.

Kalossid

Pildi paremal pool on kalossid

Kalossid ümbritsevad sõrgatsit ja katavad terve kabja ära. Need on tehtud kummist või mõnest muust kõvast tehismaterjalist, vooderdatud naha või fliisiga. Kalosse kasutatakse treeningu ajal, eriti koolisõitu harrastades, boksis ja ka karjamaal. Kalossid ennetavad vigastusi, mille hobune iseendale tekitab, endale peale astudes või vastu minnes. Kalosse on hea kasutada mudase või libeda pinnase korral või kui hobune peab takistuste vahel liikuma, sest need pehmendavad põrutust ja pakuvad selle eest kaitset.

Pinded

Pinde on 2-4 meetrit pikk kangast 10–15 cm laiune riba, mis seotakse ümber hobuse jala. See toetab kõõluste tööd. Kõige levinumad ja tavalisemad on fliispinded, kuid on ka olemas pindeid, kus osa pinde pikkusest on elastikust, mitte fliisist. Neid kasutatakse treeningutes, et vereringet ergutada ja kõõluste tööd aidata. Boksis kasutatakse tallipindeid, et vältida hobuse jalgadesse vedeliku valgumist. See võib juhtuda, kui hobune seisab kõval pinnal ja ei liigu piisavalt ringi. Pindeid võib hobusele peale panna boksis kasutuseks ka siis, kui hobune on boksis tõrges ja allumatu, et mitte lasta tal ennast vigastada. Enne võistlusi kasutatakse pindeid, et hobune ei teeks enda jalgu mustaks, või kui hobusel on alajalal haav, siis pinne ei lase haavale mustust minna. Pinded võivad karjamaal ära hoida vigastuste tekke ja kaitsta juba olemasolevaid vigastusi või haavu.

Pinded seotakse ümber hobuse jala suunaga seestpoolt väljapoole ja eestpoolt tahapoole. Kui pinne liiga tugevalt seotakse, siis see takistab jala vereringet.

Pinded kinnituvad takjapaela ehk krõpsuga või tagasikeeratava kinnitusega.

Hobune hüppetreeningus vatnike ja pinnetega

Vatnikud on pehmest hingavast materjalist pehmed tepitud padjad, mille peale seotakse pinne, et pinde surve jaotuks ühtlasemalt. Need aitavad valmistada hobuse jala kõõluseid trenniks ette ja neid üles soojendada. Vatnike valmistatakse polüestrist, puuvillast, froteest või bambuskiust. Vatnik ei tohiks imada niiskust, vaid materjal peaks niiskuse väljapoole juhtima.