Hendersoni saar
Hendersoni saar on asustamata saar Vaikse ookeani lõunaosas koordinaatidega 24° 23′ S, 128° 20′ W. Asub umbes 200 km kaugusel nii Pitcairnist kui Oeno atollist ja 360 km kaugusel Ducie atollist. Kuulub Suurbritannia meretaguste alade hulka kuuluva Pitcairni koosseisu. Saare pindala on 37,3 km ja selle moodustab ookeanist kuni 33 m kõrgusele väljaulatuv koralse päritoluga lubjakivipangas. Saarel puudub alaline magevee varu. Saarel kasvab 9 endeemset taimeliiki ja elab 4 endeemset linnuliiki.
Ajalugu muuda
Euroopale avastas saare arvatavasti 26. jaanuaril 1606 Portugali meresõitja Pedro Fernandes de Queirós, kes andis selle nime: San João Baptista. Uuesti leiti saar 1819. aastal Briti laevakapteni James Hendersoni poolt, kelle järgi sai saar ka oma tänapäevase nime.
1820. aasta detsembris sattus saarele kašeloti poolt uputatud Ameerika vaalapüügilava Essex meeskond. Nad veetsid saarel umbes nädala, mille järel enamus mehi otsustas paatidel saarelt lahkuda. Saarele jäänud kolm meest päästeti peale seal veedetud 107 päeva 1821. aasta 18. aprillil.
Arheoloogilised uurimised on kinnitanud, et saar oli asustatud umbes 800 kuni 1000 aastast meie aja järgi kuni umbes 16. sajandini. Leidude järgi on kindlaks tehtud, et saare elanikel oli pidev kaubavahetus piirkonna teiste saartega nagu näiteks Mangarevaga.
1988. aastal võeti saar UNESCO maailmapärandi nimistusse sealse linnustiku ja puutumatute fosfaadivarude tõttu.
