Haavatu märk

Haavatu märk (saksa keeles Verwundetenabzeichen) oli sõjaväeline autasu Saksamaal, mida anti haavatud Saksa sõduritele Esimese ja Teise maailmasõja ajal. Pärast 1943. aasta märtsi anti seda ka haavatud tsiviilisikutele. See oli kõige levinum Saksamaa autasu.

1918. aasta versioon Mustas

Klassid

Haavatu märgil oli 3 klassi:

• Must (3. klass) – anti ühel või kahel korral haavata saamisel.
• Hõbedane (2. klass) – anti neljal või viiel korral haavata saamisel, ka jäseme, silma ja osalise kuulmise kaotusel.
• Kuldne (1. klass, võidi väljastada ka postuumselt) – anti viiel või enamal korral haavata saamise, täieliku nägemise kaotuse või tõsise ajukahjustuse korral.

"Automaatne" raudrist

1. juunil 1940 ütles Hitler oma kõnes, et iga hõbedase või kuldse haavatu märgi kandidaat saab automaatselt II klassi Raudristi, kui tal seda veel pole.

20. juuli 1944 Haavatu märk

20. juuli 1944 Haavatu märk on ilmselt haavatumärkidest kõige haruldasem, sest seda anti ainult neile, kes said vigastada 20. juuli vandenõus.