Gregg Semenza

Ameerika Ühendriikide ülikooli õppejõud

Gregg Leonard Semenza (sündinud 12. juulil 1956) on ameerika pediaater ja geneetilise meditsiini professor.

Gregg Semenza
Sündinud 12. juuli 1956 (67-aastane)
New York, Ameerika Ühendriigid
Haridus Harvardi ülikool, Pennsylvania ülikool
Abikaasa Laura Kasch-Semenza
Teadlaskarjäär
Tegevusalad pediaatria, geneetiline meditsiin
Töökohad Johns Hopkinsi meditsiinikool
Tunnustus Nobeli meditsiiniauhind (2019)

Ta on rakutehnoloogia instituudi vaskulaarse programmi direktor.[1] Ta on tuntud HIF-1 avastamise tõttu, mis võimaldab vähirakkudel kohaneda hapnikuvaeses keskkonnas. Ta jagas 2019. aasta Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinda William Kaelin juuniori ja Peter J. Ratcliffe'iga "avastuste eest, kuidas rakud tajuvad hapniku kättesaadavust ja kohanevad sellega".[2] [3]

Lapsepõlv muuda

Semenza sündis 12. juulil 1956[4] New Yorgis Queensi linnaosas, tema ja ta neli õde-venda kasvasid üles New Yorgi osariigis Westchesteri maakonnas.[5]

Haridus ja töökäik muuda

Semenza õppis algul Tarrytownis Washington Irvingi keskkoolis. Sleepy Hollow' keskkooli lõpetas ta 1974. aastal.[5] Harvardi ülikooli üliõpilasena õppis ta meditsiinigeneetikat ja kaardistas geene 21. kromosoomis. Enda doktoritöö raames Pennsylvania Ülikoolis sekveneeris ta geenid, mis seotud retsessiivse geneetilise haiguse, beetatalasseemiaga.[6] Hiljem lõpetas Semenza pediaatria residentuuri Duke'i Ülikoolis.[7] Pärast doktorikraadi saamist asutas ta Johns Hopkinsi rakutehnika instituudis veresoonkonna programmi ja hakkas seda juhtima.

Teadustöö muuda

 
Joonis sellest, kuidas rakud tajuvad hapniku kättesaadavust ja kohanevad sellega

Johns Hopkinsi doktorikraadi välja teenides hindas Semenza geeniekspressiooni transgeensetes loomades, et teha kindlaks, kuidas see mõjutas erütropoetiini (EPO) tootmist.[8] Semenza tegi kindlaks geenijärjestused, mis ekspresseerisid hüpoksiaga indutseeritavate tegurite (HIF) valke. Semenza töö näitas, et HIF-valgud koosnesid kahest osast; HIF-1β, stabiilne alus enamikus tingimustes, ja HIF-1α, mis vähenes nominaalse hapnikutaseme tingimustes. Lisaks leiti, et HIF-1α on hädavajalik EPO tootmisprotsessi jaoks, kuna HIF-1α defitsiidiks modifitseeritud katsealustel olid väärarenguga veresooned ja vähenenud EPO tase. Neid HIF-valke leiti mitmel katseloomal. Lisaks leidis Semenza, et HIF-1α ületootmine võib teistel katsealustel põhjustada vähki.

Semenza uuringud kattusid William Kaelini ja Peter J. Ratcliffe'i uuringutega rakkude hapniku tuvastamise mehhanismi määramise kohta ja selle kohta, kuidas EPO tootmist reguleerib HIF (hüpoksiaga indutseeritav tegur) ja muud tegurid. See on viinud ravimite väljatöötamiseni, mis aitavad neid protsesse reguleerida aneemia ja neerupuudulikkusega patsientidel.[9]

Eraelu muuda

Semenza on abielus Laura Kasch-Semenzaga, kellega ta tutvus Johns Hopkinsis ja kes praegu haldab üht ülikooli genotüüpimise rajatist.[5]

Tunnustus muuda

  • 1989 – Lucille P. Markey stipendiaat biomeditsiiniteaduses, Markey Trust[10]
  • 1995 – valitud Ameerika Kliiniliste Uuringute Seltsi liikmeks[11]
  • 2000 – E. Mead Johnsoni preemia pediaatriliste uuringute eest, pediaatriliste uuringute selts [12]
  • 2008 – valitud Rahvuslik Teaduste Akadeemia liikmeks[13]
  • 2008 – valitud Ameerika Arstide Assotsiatsiooni liikmeks[14] [15]
  • 2010 – Gairdneri Fondi rahvusvaheline auhind[16]
  • 2012 – valitud meditsiiniinstituuti[17]
  • 2012 – Lefoulon-Delalande Fondi teaduslik peaauhind [18]
  • 2012 – Stanley J. Korsmeyeri auhind, Ameerika Kliiniliste Uuringute Selts[19]
  • 2014 – Wiley auhind [20]
  • 2016 – Albert Lasker auhind (koos William Kaelini ja Peter J. Ratcliffe'iga)[21][22]
  • 2019 – Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhind (koos William Kaelini ja Peter J. Ratcliffe'iga) "avastuste eest, kuidas rakud tajuvad hapniku kättesaadavust ja sellega kohanevad"[3][23][24]

Viited muuda

  1. "Gregg L. Semenza, M.D., Ph.D."
  2. "The Nobel Prize in Physiology or Medicine 2019". NobelPrize.org (Ameerika inglise). Vaadatud 07.10.2019.
  3. 3,0 3,1 Kolata, Gina; Specia, Megan (07.10.2019). "Nobel Prize in Medicine Awarded for Research on How Cells Manage Oxygen - The prize was awarded to William G. Kaelin Jr., Peter J. Ratcliffe and Gregg L. Semenza for discoveries about how cells sense and adapt to oxygen availability". The New York Times. Vaadatud 08.10.2019.
  4. "Gregg L. Semenza: Facts". nobelprize.org. Vaadatud 09.10.2019.
  5. 5,0 5,1 5,2 "Profile of Gregg L. Semenza". Proceedings of the National Academy of Sciences of the United States of America. 107 (33): 14521–14523. 17.08.2010. Bibcode:2010PNAS..10714521A. DOI:10.1073/pnas.1009481107. PMC 2930469. PMID 20679204.
  6. "Johns Hopkins geneticist Gregg Semenza wins Lasker Award for insights into how cells sense oxygen". 13.09.2016.
  7. "Gairdner Award". 07.10.2019.
  8. Hurst, Jillian H. (13.09.2016). "William Kaelin, Peter Ratcliffe, and Gregg Semenza receive the 2016 Albert Lasker Basic Medical Research Award". The Journal of Clinical Investigation. 126 (10): 3628–3638. DOI:10.1172/JCI90055. ISSN 0021-9738. PMC 5096796. PMID 27620538. Further support for an oxygen-sensing mechanism was provided by the discovery of erythropoietin (EPO), a glycoprotein hormone that stimulates erythrocyte production [...] During the same time period in which Semenza was developing EPO-transgenic mice, Peter Ratcliffe, a physician and kidney specialist, was establishing a laboratory in Oxford University’s Nuffield Department of Medicine to study the regulation of EPO
  9. Ledford, Heidi; Callaway, Ewen (07.10.2019). "Biologists who decoded how cells sense oxygen win medicine Nobel". Nature. 574 (7777): 161–162. Bibcode:2019Natur.574..161L. DOI:10.1038/d41586-019-02963-0. PMID 31595071.
  10. "Gregg L. Semenza, M.D., Ph.D." Johns Hopkins Medicine. Vaadatud 08.10.2019.
  11. "Gregg L. Semenza, MD, PhD". American Society for Clinical Investigation. Vaadatud 07.10.2019.
  12. "E. Mead Johnson Award in Pediatric Research". Archived version of American Pediatric Society website. Originaali arhiivikoopia seisuga 15.12.2014. Vaadatud 07.10.2019.
  13. "72 New Members Chosen By Academy". nationalacademies.org. Vaadatud 07.10.2019.
  14. "2008 Elected Members". Association of American Physicians. 20.12.2019. Originaali arhiivikoopia seisuga 20.12.2008. Vaadatud 08.10.2019.
  15. "Gregg L. Semenza, M.D., Ph.D." Johns Hopkins Medicine. Vaadatud 08.10.2019.
  16. "Nobel Prize in Physiology or Medicine awarded to 2010 Gairdner Laureates". gairdner.org. 07.10.2019. Vaadatud 07.10.2019.
  17. "Two NAM Members Receive Albert Lasker Basic Medical Research Award". nam.edu. Vaadatud 07.10.2019.
  18. "Gregg L. Semenza". Institut de France. Grands Prix des Fondations. 21.04.2015. Vaadatud 12.12.2017.
  19. "The 2012 Stanley J. Korsmeyer Award: William G. Kaelin, Jr., MD, and Gregg L. Semenza, MD, PhD". www.the-asci.org. Originaali arhiivikoopia seisuga 15.08.2017. Vaadatud 07.10.2019.
  20. "Wiley: The 13th Annual Wiley Prize in Biomedical Sciences Awarded for Advancements in Oxygen Sensing Systems". www.wiley.com. Vaadatud 07.10.2019.
  21. Hurst, Jillian H. (13.09.2016). "William Kaelin, Peter Ratcliffe, and Gregg Semenza receive the 2016 Albert Lasker Basic Medical Research Award". The Journal of Clinical Investigation. 126 (10): 3628–3638. DOI:10.1172/JCI90055. ISSN 0021-9738. PMC 5096796. PMID 27620538. Further support for an oxygen-sensing mechanism was provided by the discovery of erythropoietin (EPO), a glycoprotein hormone that stimulates erythrocyte production [...] During the same time period in which Semenza was developing EPO-transgenic mice, Peter Ratcliffe, a physician and kidney specialist, was establishing a laboratory in Oxford University’s Nuffield Department of Medicine to study the regulation of EPO
  22. Foundation, Lasker. "Oxygen sensing – an essential process for survival". The Lasker Foundation (inglise). Vaadatud 07.10.2019.
  23. Gallagher, James (07.10.2019). "How cells sense oxygen wins Nobel prize" (Briti inglise). Vaadatud 07.10.2019.
  24. "The Nobel Prize in Physiology or Medicine 2019". NobelPrize.org. Vaadatud 08.10.2019.