Ava peamenüü

Graafiline betoon on pesubetooni eriliik.

Fassaadi kaunistamiseks mõeldud muster trükitakse betooni tardumist aeglustava ainega erilisele kilematerjalile meetodiga, mis on ligilähedane siiditrüki tehnikaga. Saadud mustriga kile asetatakse betoonitööstuses kasutatava spetsiaalse vormi põhja ning sellele valatakse tavaline või dekoratiivbetoon. Pärast betoonpaneeli lahti rakestamist jääb tänu tardumist aeglustava aine mõjule vastav osa betoonpaneeli pealmisest kihist kuni paari millimeetri sügavuseni kivinemata. Betoonikiht, mis pole ära kivistunud, eemaldatakse survepesuga ning alles jääb betoonis kasutatud täiteaine ehk pesubetoon. Tardumisaeglustiga katmata kohtades jääb nähtavale sile betoon- ehk vormipind. Pesu- ja vormipinna tekstuuri erinevusest tulenevat erinevust on võimalik paremini nähtavaks muuta, kasutades betoonis eri värvusega tsemendikivi ja täiteainet. Selle tulemusel joonistubki betooni pinnale soovitud muster või kujutis. Valikuvõimalused on piiramatud – alates lihtsatest, tavalistest mustritest, lõpetades spetsiifiliste, spetsiaalselt tellija kavandi või foto põhjal loodud mustritega.[1][2]

Graafilist betooni valmistatakse elemenditehastes. Monoliitvalu puhul see meetod ei ole sobilik. Graafiline betoon annab võimaluse kujundada stiilseid ja kõrgekvaliteedilisi betoonelementide ja plaatide pindu. Kõige enam kasutatakse graafilist betooni fassaadides, vaheseinades, müürides, betoonplaatides ja sisekujunduselementides. Graafiline betoon ei esita erinõudeid betoonimassile. Võimalusel soovitatakse kasutada valgest tsemendist aluspinda kergpesuks, mis tagab parima tulemuse. Graafilise betooni tehnoloogia on vabalt elemenditehaste kasutuses.[1][3]

AjaluguRedigeeri

Graafilise betooni idee pärineb 1980ndatest. Eestis tekkisid esimesed monteeritavate betoonist hoonete fassaade ilmestavad moonutused Valli Lember-Bogatkina ja Margarethe Fuksi loodud pannoodel Mustamäe majade otsaseintel. Esimesed näidiselemendid toodeti 1990ndatel.[1]

ViitedRedigeeri