Goldschmidti reeglid
Goldschmidti reeglid on kolm geokeemilist seaduspärasust, mille sõnastas Victor Moritz Goldschmidt 20. sajandi esimesel poolel.
Goldschmidti reeglid käsitlevad keemiliste elementide käitumist magma kristalliseerudes või kivimite sulades. Teatud elemendid on eelistatult vedelas, teised jälle tahkes faasis. Reeglid käsitlevad kahe erineva iooni valentsi ja ioonraadiuse erinevusest tulenevat erinevat käitumist.
- Kaks erinevat iooni, millel on sama valents ja väga sarnane ioonraadius, omavad sama tahke ja vedela faasi vahelist jaotuskoefitsienti.
- Kui ioonraadiused on pisut erinevad, siis on väiksema ioonraadiusega ioon eelistatult tahkes faasis ning suurema ioonraadiusega ioon vedelas faasis.
- Väga sarnase ioonraadiuse, kuid erineva valentsi korral on tahkes faasis eelistatult kõrgema valentsiga ioon.
Reegleid tuleb mõista nii, et kui kristallstruktuuris on vaba koht, mille saaksid täita kaks erinevat iooni, siis teeb seda statistiliselt tõenäolisemalt (seega mitte alati) ioon, mis vastab Goldschmidti reeglites sõnastatud tingimustele. Samuti ei arvesta Goldschmidti reeglid ioonide kontsentratsiooni vaadeldavas süsteemis. Seetõttu võib vastava koha kristallstruktuuris hõivata sagedamini ioon, millel on Goldschmidti reeglite kohaselt selleks halvemad võimalused ning seda lihtsalt seepärast, et teda on vaadeldavas süsteemis suuremal hulgal.