Ava peamenüü

Geoloogiline kompass

Klassikaline geoloogiline kompass (tootja Brunton), külgvaade
Klassikaline geoloogiline kompass (tootja Brunton), pealtvaade

Geoloogiline kompass on kompass, mida peamiselt kasutatakse kivi struktuuri ruumilise paigutuse määramiseks, aga ka geoloogilistel kaardistamistel ja maastikul orienteerumiseks. Sel põhjusel on geoloogiline kompass kombinatsioon maamõõtja kompassist (inklinomeeter) ja sõjaväe kompassist (visiir ja peegel). Geoloogilised struktuurid, mida välitöödel määratakse on kihipindade geomeetria ja orientatsioon, lõhede ja moondekivimite kildalisus ja joonelisus.[1][2]

Geoloogilise kompassi ringi väärtused, erinevalt tavakompassist, kasvavad vastupäeva. Selline erinevus on tingitud sellest, et lihtsamini määrata kihipinna kallakusnurga või lasundikalde suund.

Klassikaline geoloogiline kompassRedigeeri

Klassikalises geoloogilises kompassis on praktilise kasutamise eesmärgil ühendatud kaks funktsiooni: suuna leidmine ja navigatsioon, ning võime mõõta kihtide rõhtsihti (inglise k. strike) ja kallakusnurka (inglise k. dip). Struktuurigeoloogidel on lisaks vaja mõõta ka lasundikallet ja suunda.

Nüüdisaegne geoloogiline kompassRedigeeri

Kaasaegse geoloogilise kompassi kontseptsiooni töötas välja Eberhard Clar Viini Ülikoolist, kus ta töötas struktuurigeoloogina. Kompassi kontseptsiooni avaldas ta 1954. aastal [3]. Tema loodud kompassi eelis oli see, et rõhtsihti ja kallakusnurka sai mõõta korraga. Kallakusnurga mõõtmiseks kasutati kompassi kaane ja kere vahel olevat nurga mõõtmise skaalat, rõhtsihi suuna määramiseks aga kompassi magnetnõela. Esimest korda rakendati seda kontseptsiooni Freibergis Saksamaal. Kompassi disaini üksikasjad töötati välja koostöös tehnikaülikooliga Freibergi Mäeakadeemia [4].

KasutamineRedigeeri

 
Rõhtsihi joon (inglise k. strike line) ja tasapinna kallakusnurk (inglise k. dip) kirjeldavad pinna asetsemist horisontaali ja vertikaali suhtes

Mõõtmise ajal hoitakse kompassi kere horisontaalselt (saadakse lasundikalde suund ja lasundikalle) ning kompassi kaas hoitakse paralleelne kallakpinnaga (saadakse kallakusnurk ja kallakusnurga pinna suund). Näidu saamiseks vabastatakse nõela nupp ning seejärel liigub nõel õigesse positsiooni. Täpse lugemi saamiseks vajutatakse nupp taas alla, mis fikseerib nõela asukoha. Üks lugem võetakse kaane ja kere vahel olevalt skaalalt ja teine kompassilt. Näiteks 25 ° -> 333 °. Esimene number näitab kallet ja teine suunda. Suuna näidu taha võib lisada põhi-ilmakaare.

Seda kompassi kasutavad kõige rohkem struktuurigeoloogid moondekivimite kildalisuse ja joonelisuse määramiseks paljandites või murrangute ja lõhede mõõtmiseks kaevandamispiirkondades.

Digitaalsed kompassidRedigeeri

Nutitelefonide ilmumisega on tekkinud ka geoloogilise kompassi programmid, mis töötavad kolmeteljelise teslameetri ja kolmeteljelise kiirendusmõõturi paasil. Need programmid kasutavad pindade ja suundade arvutamiseks vektoralgebrat. Nutitelefoniga mõõtmisel võib tekkida probleeme, kuna telefonid tekitavad magnetvälja. Telefoni magnetvälja kompenseerimiseks kasutatakse tarkvara. Kuna Maa magnetväli kõigub kiiresti, siis saadakse lugemid, mis sisaldavad rohkesti müra. Nutitelefoni kompassi kasutajad peaksid usaldusväärsete tulemuste saamiseks kalibreerima oma telefoni kompassi, kasutades selleks traditsioonilist magnetkompassi.

GaleriiRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. The Mapping of Geological Structures (Geological Society of London Handbook Series), K. R. McClay
  2. Statistics of Earth Science Data: Their Distribution in Time, Space and Orientation, Graham J. Borradaile
  3. A dual-circle geologist’s and miner’s compass for the measurement of areal and linear geological elements Separate print from the negotiations of the Federal Institute of Geology Vienna, Clar, E., 1954, vol. 4
  4. http://www.fpm.de/downloads/GeologistCompass_eng.pdf