Geodeetiline märk
Geodeetiline märk on geodeetilise punkti tähistamiseks rajatud ehitis. Märk rajatakse kohtkindlalt maapinnale, maapõue, ehitisse või suurde piisava stabiilsusega looduslikku kivisse.[1]
Geodeetiliste punktide andmekogu muuda
Geodeetiliste punktide andmekogu asutamine ja andmekogu pidamise põhimäärus on kehtestatud Eesti Vabariigi Valitsuse 22.12.2011 määrusega nr 164 "Geodeetiliste punktide andmekogu asutamine ja andmekogu pidamise põhimäärus". Määrus kehtestati ruumiandmete seaduse § 36 lõike 2 alusel.
Andmekogu koosseisu kuuluvad:
- infotehnoloogiline andmekogu – geodeetiliste punktide andmebaas, sealhulgas digitaalne kanderaamat;
- paberkandjal registreerimistoimikud;
- arhiveeritud andmekoguandmed – Maa-ameti arhiivis säilitatavad geodeetiliste tööde toimikud.[2]
Ajalugu muuda
Geodeetilisi märke asetati maapinnasele mõõtmistööde lihtsustamiseks ning ka maakaartide loomiseks. Tihti oli märgete peale tehtud mustreid, näiteks nooli, tänu millele oli lihtsam leida teed tagasi põhipunkti. Vanim kasutusel olev geodeetiline märk Eestis paigaldati Kuremäe kloostrisse 1891. aastal. Mõned vanemad märgid on 1,5–2,5 meetri sügavusele maa alla peidetud, et säästa neid maapinnal tehtava töö, näiteks põllutööde eest. Neid peidetud märke oli võimalik leida tänu veel väiksematele märkidele maapinnal. Kõrgusvõrgu puhul jõuti geodeetiliste märkide, reeperite, kasutamiseni mõned kümnendid varem. Kasutati kivimajade sokleid, kivist verstaposte ja rändrahne. Nendesse raiuti peitliga horisontaaljoon koos reeperi numbriga (Wellner 1923). Märkide asukohad ei ole tänapäeval teada. Esimesed teadaolevate asukohtadega reeperid pärinevad 19. sajandi lõpust, osa neist on säilinud tänapäevani.
Geodeetiliste märkide konstruktsioonile esitatavad põhinõuded muuda
Märgi materjal peab olema vastupidav ilmastiku- ja pinnasemõjudele. Märgi tsenter – selgelt määratletud koht mõõtevahendi täpseks tsentreerimiseks ja/või nivelleerimislati asetamiseks – peab olema vastavuses mõõtmistäpsusega. Märgi maksumus peab olema optimaalne.[3]
Märkide stabiilsus muuda
Märkide stabiilsuse kriteeriumi n-ö päevakorrast mahavõtmiseks peaks nende stabiilsus võrreldes mõõtmistäpsusega olema 2–3 korda kõrgem. See on mõnikord tõsine väljakutse – näiteks renoveeritavas kõrgusvõrgus on kõrguste täpsused suurusjärgus ± 2 mm √km. Seega ei tohiks märgi kõrguslik asukoht muutuda enam kui 0,7–1,0 mm.[3]
Viited muuda
- ↑ https://www.riigiteataja.ee/akt/103072013014?leiaKehtiv
- ↑ https://geoportaal.maaamet.ee/est/Andmed-ja-kaardid/Geodeetilised-andmed/Geodeetiliste-punktide-andmekogu-p82.htm[alaline kõdulink]
- ↑ 3,0 3,1 "Arhiivikoopia" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 15. veebruar 2018. Vaadatud 15. veebruaril 2018.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)