Genfi 1929. aasta konventsioon

Genfi 1929. aasta konventsioon, mis käsitleb sõjavangide kohtlemist, kirjutati alla Genfis 27. juulil 1929 ning see jõustus 19. juunil 1931.

Konventsioon oli aluseks sõjavangide kohtlemisele teise maailmasõja ajal.

Genfi 1929. aasta konventsioon enam ei kehti, see asendati 1949. aastal sõjavangide kohtlemise 12. augusti 1949 Genfi (III) konventsiooniga.

Taust

Reeglid, mis puudutasid sõjavangide kohtlemist, sisaldusid Haagi 1899. ja 1907. aasta konventsioonides. Esimese maailmasõja käigus selgus, et Haagi konventsioonidega sätestatud reeglid olid puudulikud ja ebatäpsed. Puuduseid lapiti osaliselt sõja osapoolte vahel Bernis 1917. ja 1918. aastal sõlmitud erikokkulepetega. 1921. aastal Genfis peetud Rahvusvahelise Punase Risti konverentsil avaldati arvamust, et tuleks koostada eraldi konventsioon, mis käsitleks sõjavangide kohtlemist. Rahvusvaheline Punase Risti komitee koostas konventsiooni mustandi, mis esitati Genfis 1929. aastal peetud diplomaatilisel konverentsil.

Genfi 1929. aasta konventsioon, mis käsitleb sõjavangide kohtlemist kaotas kehtivuse 1949. aastal, mil see asendati sõjavangide kohtlemise 12. augusti 1949 Genfi konventsiooniga.

Üldsätted

Sõjavang

Konventsiooni artiklis 1 määratletakse, kelle suhtes konventsiooni kohaldatakse, ehk kes on sõjavangid.

Konventsioon ei anna sõjavangile uut definitsiooni, vaid viitab 1907. aasta Haagi IV konventsiooni Lisa artiklitele 1; 2 ja 3 (1907. aasta Haagi IV konventsioon maasõja seaduste ja tavade kohta ning selle lisa: maasõja seaduste ja tavade järgimise sätted). Viidatud artiklite kohaselt käsitleti sõjavangina isikut, kes vaenlase kätte langedes vastas vähemalt ühele alljärgnevatest tingimustest:

1) isik, kes sõjaväelasena, organiseeritud vastupanuliikumises (omakaitsevägi) osalejana või vabatahtliku võitlusüksusena:

a) allub käsuliinile (talle annab korraldusi isik, kes vastutab talle alluvate isikute eest);

b) omab kindlalt eristatavat ja kaugelt äratuntavat embleemi;

c) kannab avalikult relvi; ja

d) järgib sõjapidamise seadusi ja tavasid.

2) isik, kes olles veel okupeerimata territooriumi elanik, kes vaenlase lähenedes haarab spontaanselt relvad, et osutada vastupanu, ilma võimaluseta organiseeruda vastavalt punktis 1 sätestatule; tingimusel, et isik kannab relvi avalikult ja järgib sõjapidamise seaduseid ja tavasid.

3) isik, kes on sõjaväe teenistusse kuuluv mittevõitleja (non-combatant) .

Lisaks eelnimetatud isikutele olid Genfi 1929. aasta konventsiooni kohaselt sõjavangid ka kõik isikud, kes kuuludes vaenupoolte sõjavägedesse langevad vaenlase kätte mere- või õhusõja ajal, võttes arvesse piiranguid, mida mere- või õhuvõitlus seab. Seejuures ei kaota nimetatud piirangud konventsioonis sätestatud fundamentaalsete põhimõtete kehtivust ning piirangud tuleb kaotada kohe, kui sõjavangid jõuavad vangilaagrisse.

Sõjavangide kohtlemise üldpõhimõtted

Konventsiooni artiklid 2–4 sätestavad sõjavangide kohtlemise üldpõhimõtted.

Sõjavangid ei ole neid vangistanud isiku(te) või üksuse võimuses, vaid vaenuliku riigi, kelle üksused sõjavangid kinni võtsid, võimuses. Sõjavange koheldakse eranditult inimlikult ning neid kaitstakse vägivalla, solvangute ja avaliku uudishimu eest. Mistahes kättemaksuaktid on keelatud. Sõjavangil on õigus lugupidavale suhtumisele tema isiku ja au suhtes. Naisi tuleb kohelda võttes arvesse nende soost tulenevaid erisusi. Sõjavangidel säilivad nende tsiviilõigused. Sõjavange hoidev riik kannab omal kulul kõik sõjavangide pidamisega kaasnevad kulud. Sõjavangide kohtlemises võib teha erisusi vaid juhul, kui need on tingitud sõjalisest auastmest, füüsilisest või vaimsest seisundist, professionaalsetest oskustest või soost, kui see muudab kohtlemist paremaks.

Vangi langemine

Isiku vangi langemist käsitlevad konventsiooni artiklid 5–6.

Vaenlase kätte langemisel on sõjavang kohustatud avaldama oma tegeliku täisnime ja auastme või rügemendi numbri. Juhul, kui sõjavang ei ole võimeline seda kohustust täitma oma füüsilise või vaimse seisundi tõttu, tuleb ta anda meditsiinilise üksuse hoole alla. Juhul, kui sõjavang ilma eelnimetatud põhjuseta seda kohustust ei täida, kaotab ta oma seisusega kaasneda võivad privileegid.

Sõjavangidele ei tohi avaldada mistahes survet avaldamaks infot oma sõjaväe või riigi olukorra kohta. Sõjavange, kes keelduvad infot avaldamast ei või ähvardada, solvata ega mistahes viisil ebameeldivalt, ebavõrdselt või diskrimineerivalt kohelda. Isiklikke esemeid, va hobune, sõjaväeline varustus ja sõjaväelised dokumendid, ei tohi sõjavangidelt ära võtta. Sõjavangidelt ei tohi ära võtta ka metallkiivreid, gaasimaske, isikut tõendavaid esemeid, auastet tõendavaid esemeid või väärtasju. Juhul, kui sõjavangil on raha, siis selle ära võtmisel, tuleb talle väljastada tšekk, mille alusel sõjavang vabastamisel raha tagasi saab. 

Vangistus

Sõjavangide kohtlemist pärast vangistust reguleerivad konventsiooni artiklid 7–67.

Sõjavangide evakueerimine

Sõjavangid tuleb pärast nende alistumist toimetada võimalikult kiiresti eemale aktiivse sõjategevuse piirkonnast, et nad ei oleks ohus. Viivitusi võib pidada vaid nende sõjavangide osas, kelle vigastused ei luba neid kiirelt evakueerida ning kelle evakuatsioon on sellest tulenevalt pisut aeglasem. Igasugused viivitused, mis ei ole tingitud eelnimetatud põhjusest, on lubamatud. Juhul, kui evakueerimine toimub jalgsi, ei või päevased distantsid ületada 20 km, v.a juhul, kui vee või toiduni jõudmine nõuab pikemat distantsi.

Sõjavangi võtnud riik teavitab esimesel võimalusel riiki, kust sõjavangid on pärit, läbi konventsiooni alusel asutatud infobüroo. Teavitamisel annavad nad ka aadressi, kuhu sõjavangide lähedased võivad sõjavangidele kirjad saata. Esimesel võimalusel luuakse kõikidele sõjavangidele võimalus pidada isiklikku kirjavahetust oma pereliikmetega. Merel vaenlase kätte langenud sõjavangidel võimaldatakse kirjavahetus esimesel võimalusel pärast sadamasse jõudmist.

Vangilaagrid

Vangilaagritele sätestatud tingimused on reguleeritud konventsiooni artiklites 9–26.

Artiklid 9 ja 10 sätestavad nõuded ja tingimused, millele vangilaagrid peavad vastama.

Artiklid 11–12 sätestavad nõuded ja tingimused, millele sõjavangide toit ja rõivastus peab vastama.

Artiklid 13–15 sätestavad nõuded vangilaagri hügieenitingimustele.

Artiklid 16 ja 17 sätestavad nõuded ja tingimused sõjavangide intellektuaalsete ja moraalsete vajaduste rahuldamiseks.

Artiklid 18–20 sätestavad vangilaagri sisedistsipliini nõuded.

Artiklites 21 ja 22 on kehtestatud erisätted, mis puudutavad ohvitsere ja nendega võrdväärse staatusega isikuid.

Artiklites 23 ja 24 on sätestatud nõuded ja tingimused sõjavangide rahalistele ressurssidele (tasule).

Artiklid 25 ja 26 sätestavad nõuded ja tingimused, millele peab vastama sõjavangide üleviimine ühest vangilaagrist teise.

Sõjavangide töötamine

Artiklid 27–34 sätestavad, mis tingimustel võib sõjavangid tööle rakendada.

Sõjavangid võib tööle võtta vastavalt nende auastmele ja oskustele eeldusel, et nad on selleks füüsiliselt võimelised. Seda ei kohaldata ohvitseridele ja nendega võrdse staatusega isikutele, keda võib tööle võtta vaid juhul, kui nad on selleks ise soovi avaldanud. Sõjavangidele kohaldatakse kõiki tööohutust reguleerivad seadusi, mis kehtivad vangistavas riigis. Sõjavangide igapäevane tööaeg ei või ületada aega, mis on lubatud vangistava riigi tsiviilisikutele samalaadse töö tegemisel, seejuures peab olema tagatud nädalas vähemalt 24 tundi järjest puhkeaega, eelistatavalt pühapäeval. Juhul, kui sõjavang teeb tööd vangistava riigi erasektori jaoks, siis vastutab vangistav riik sõjavangi kohtlemise ja tasustamise eest.

Sõjavange ei tohi kaasata mistahes moel sõjaliste operatsioonide ettevalmistamisesse (eriti relvatööstusse või muu lahinguvarustuse tootmisesse ja transporti). Samuti ei tohi sõjavangidele pakkuda ebatervislike või ohtlike töid.

Tööüksustes töötavate sõjavangide osas rakendatakse samu tingimusi ja nõudeid, mida vangilaagris töötavate sõjavangide osas.

Sõjavangide töö tuleb tasustada, välja arvatud juhul kui töö on seotud vangilaagri administreerimise, sisekorralduse ja haldusega. Sõjavangidele makstav tasu ja selle väljamaksmise kord lepitakse kokku vaenupoolte vahel, ent see ei või olla väiksem kui vangistava riigi sõjaväes sama tööd tegeva isiku tasu, selle puudumisel , mitte väiksem kui vangistavas riigis sama töö eest makstav tasu. Tasu makstakse sõjavangile välja hiljemalt vangistusest vabastamisel. Juhul kui sõjavang sureb vangistuses, makstakse tema poolt teenitud tasu tema pärijatele.

Sõjavangide suhtlus välismaailmaga

Artiklid 35–41 käsitlevad sõjavangide suhtlust välismaailmaga.

Sõjavangil on õigus hiljemalt 1 nädala jooksul arvates vangilaagrisse jõudmisest saata oma pereliikmetele postkaart teatega, et ta on vangi langenud ning milline on tema tervislik seisund. Vangistav riik määratleb perioodiliselt, mitu kirja/postkaarti, millise kategooria sõjavangid võivad igas kuus saata ning teavitab sellest ka vaenupooli. Sõjavangide kirjad edastatakse esimesel võimalusel ning neid ei või distsiplinaarkaristusena kinni pidada. Kirjavahetuse tsenseerimise korral, tuleb tsenseerimine teostada võimalikult kiirelt. Postipakkide ülevaatus tuleb võimalusel teostada adressaadi või tema volitatud isiku juuresolekul. Kirjavahetuse keeld sõjalistel või poliitilistel põhjustel, peab olema ajutine ja nii lühike kui võimalik.

Sõjavangide suhted võimukandjatega

Artiklid 42–67 reguleerivad sõjavangide suhteid võimukandjatega.

Artikkel 42 sätestab, mis tingimuste saab sõjavang esitada kaebuse vangistuse tingimuste osas.

Artiklid 43 ja 44 sätestavad nõuded ja tingimused sõjavangide esindamisele ja esindajatele.

Artiklites 45–53 on kehtestatud üldsätted sõjavangidele kohaldatava karistuste osas.

Artiklites 54–59 on kehtestatud sõjavangide osas distsiplinaarkaristuste rakendamine.

Artiklites 60–67 on kehtestatud nõuded, mis kehtivad sõjavangide üle kohtumõistmisel.

Vangistuse lõppemine

Sõjavangide saatust vangistuse lõppemisel on reguleeritud konventsiooni artiklitega 68–76.

Infobüroo, vahendamaks informatsiooni sõjavangide kohta ja toomaks kergendust

Artiklitega 77–80 on reguleeritud, kuidas ja kui tihti peaksid vaenupooled vahetama informatsiooni sõjavangide kohta ning kuidas peaks sõjavangidele tuge pakkuma.

Konventsiooni kohaldamine teatud tsiviilelanikkonna kategooriatele

Konventsiooni artikli 81 kohaselt on isikutel, kes järgnevad relvajõududele, kuid otseselt ei kuulu relvajõududesse (näiteks korrespondendid, ajalehereporterid, sõjaväekaupmehed või relvajõudude lepingupartnerid) ja kes langevad vaenlase kätte, kes otsustab neid kinni pidada, õigus sõjavangina kohtlemisele eeldusel, et neil on ettenäidata vastavasisuline tõend – volitus oma relvajõududelt, kellele nad järgnesid.

Konventsiooni rakendamine, jõustamine ja järelevalve

Artiklid 82–97 reguleerivad konventsiooni rakendamist, järelevalvet ja jõustamist.