Generatiivne kunst
Generatiivne kunst on kunst, mis on loodud, komponeeritud või konstrueeritud algoritmiliselt. Generatiivse kunsti loomiseks kasutatakse arvutiprogrammide laadseid algoritme või algoritmilisi matemaatilisi, mehaanilisi või juhuslikke autonoomseid protsesse. Termin 'generatiivne kunst' ei määratle konkreetset kunstisuunda või –ideoloogiat, vaid on üks kunstitegemise meetoditest. Mõiste 'generatiivne kunst' määratleb kuidas, mitte miks on kunst tehtud. Mõiste 'generatiivne kunst' abil ei anta hinnangut kunstiteose sisule.
Mõiste selgitus muuda
Generatiivne kunst on süsteemile orienteeritud kunstipraktika, mille ühiseks nimetajaks on süsteemide kasutamine produktsioonimeetodina. Kunstiteos on definitiivselt generatiivne, kui ta on iseseisev ning teatud tasemel autonoomne. Süsteemide töö generatiivses kunstis lähtub või tugineb teaduslikele teooriatele nagu teooria komplekssetest adaptiivsetest süsteemidest (complexity science) ja informatsiooniteooria (information theory). Generatiivsete kunstiteoste süsteemidel on kokkulangevusi erinevatel teadusaladel leiduvate süsteemidega, mis võivad toota korda ja/või kaost, varieeruda komplekssuse astmelt, muutes tulemuse ennustamise sageli keeruliseks. Samas sisaldavad need süsteemid selget põhjuse ja tagajärje suhet. Üks varasemaid generatiivse kunsti näiteid on Wolfgang Amadeus Mozarti muusikaline täringumäng aastast 1787, mille struktuur tugineb ühest küljest korrale ning teisest kaosele.
Kunstiteose looja määratleb tihti teatud põhireeglid või vormelid ja/või algmaterjali ning kasutab seejärel juhuslikke või osaliselt juhuslikke protsesse nende algelementide töötlemisel. Tulemused võivad püsida teatud hulga piires, kuid võivad olla ka minimaalsete või lausa jalustrabavate mutatsioonide subjektiks. Generatiivse kunsti põhiomaduseks on idee asendada pregenereeritud kunstiteos kunstiteose loomisprotsessi endaga. Generatiivsed kunstnikud nagu Hans Haacke on rakendanud füüsikaliste või bioloogiliste süsteemide protsesse kunsti kontekstis.
Generatiivne kunst võib areneda ka reaalajas, kohaldades tagasisidet ja generatiivseid protsesse nende endi loodud situatsioonides. Sellisel juhul ei kordu ühesugune kunstiteos mitte kunagi. Erinevat tüüpi graafilise programmeerimise keskkonnad nagu Max/Msp, Pure Data või VVVV on kasutusel reaalajas generatiivse audiovisuaalse kunstilise väljenduse teenistuses nagu näiteks Demoscene'i- ja VJ-kultuuris. Tehisintellekt (artificial intelligence) ja automaatne tegutsemine (automated behavior) on toonud generatiivses kunstis kaasa uusi lahendusteid. Mõiste “behavior” võttis kasutusele digitaalkunstnik Joseph Nechvatal, kes kasutas kunstiteoste loomise kirjeldamisel generatiivseid kvaliteete nagu bioloogia ja evolutsiooniga seostuvaid viiruste mudelite näiteid. Ken Rinaldo autopoiesis sisaldab viitteist muusikalist ja robotskulptuuri, mis suhtlevad publikuga ning muudavad oma tegevusi seoses osavõtjate ja üksteisega.
Näiteid muuda
Generatiivseid printsiipe on oma loomingus kasutanud heliloojad John Cage ja Brian Eno. Eno on üks generatiivse muusika süsteemi SSEYO Koani arendajaid ning süsteemi tarkvara on kasutatud heliplaadi Generative Music 1 loomisel. Erinevate valdkondade generatiivse kunsti näideteks on Tristan Tzara ja William Burroughsi cut-up-tehnika, Harold Coheni AARON, John Horton Conway Elumäng, Alain Lioret’ maalide olendid, Philip Galanteri teosed ning Celestino Soddu arhitektuurilooming.