Geiša

Geiša (jaapani keeles 芸者 geisha), geiko (芸子) või geigi (芸妓) on kõrgelt haritud Jaapani naine, kes tunneb hästi kirjandust, kunsti ja muusikat. Väljaõppinud meelelahutajatena on nad kaaslasteks mõeldud just meestele, ning seda nii ametlikel kui ka avalikel üritustel. Sõna "geiša" tähendus on artist või kunstnik. Geiša meelelahutuslike tegevuste hulka kuulub nt tee serveerimine, pillimäng, rahvuslikud tantsud ning kõige olulisem – vestlemise kunst. Geišaks saamine ja selleks vajalike oskuste õppimine võib aega võtta kuus kuud kuni aasta.

Terminoloogia

Sõna geisha koosneb kahest osast, millest gei tähendab kunsti ja sha tähistab tegijat. Teine nimetus lisaks geišale on geiko, mida kasutatakse tavaliselt Lääne-Jaapanis (sh Kyotos) tegutsevate geišade tähistamiseks.

Terminid maiko ja hangyoku tähistavad geiša õpilast, kes pole veel päris valmis. Maiko tähendab “tantsulast“ ning hangyoku “pooljuveeli“, mis näitab, et läbitud on alles pool teed geišaks saamisel.^[1] Enamasti õpitakse aasta, enne kui alustatakse oma teed maiko või geišana. Erandjuhul on võimalik jätta maiko periood vahele ja debüteerida kohe geišana, mida kasutavad näiteks naised, kes on üle 21 aasta vanad.

Geišalt oodatakse, et ta on vallaline, ning õpinguid alustatakse tavaliselt 18-aastaselt, Kyotos 15-aastaselt.^[2] Kui geiša abiellub, siis peab ta sellest elukutsest loobuma.

Ajalugu

Varases Jaapani ajaloos olid meelelahutajateks saburukod, kellest mõni osutas ka seksiteenust. Parema haridusega tüdrukud teenisid elatist aga kõrgema klassi seltskondlikel üritustel. Aastast 794, mil Kyotost sai pealinn, hakkas seal geišakultuur tõsisemalt arenema.^[3]

Traditsioonilise Jaapani kultuuri kohaselt ei pidanud mehed oma naistele truud olema, kuna naise eesmärgiks oli olla ema ja kodu hing. Seksuaalsete vajaduste rahuldamiseks pöördusid meesterahvad kurtisaanide poole.

16.sajandil said alguse kvartalid, kus leidus palju kurtisaane ja teisi meelelahutajaid.^[4] 1617. aastal muutus prostitutsioon sõjaväe ülemjuhataja määruse järgi illegaalseks, ning selle jätkamiseks oli vaja litsentsi.^[5]

18.sajand

Tokyo geiša shamisen'iga, u 1870

Säärased naudingukvartalid muutusid kiiresti glamuurseteks meelelahutuskeskusteks, kus kõrgelt hinnatud kurtisaanid laulsid, tantsisid ja musitseerisid. 18. sajandi alguses võeti kasutusele geiša mõiste meessoost meelelahutajate tähenduses.^[5] Naisgeišade eelkäijaks olid teismelised tantsutüdrukud ehk odorikod.^[6] 1680ndatel olid odorikod populaarsed meelelahutajad kõrgema klassi samuraide seas.^[7]

Tüdrukud, kes ei olnud enam teismelised ega tahtnud end nimetada odorikoks, võtsid üle meesmeelelahutajate termini "geiša". Esimene naine, kes end geišaks nimetas, oli 1750^[8]. aastal Fukagawa regioonist pärit prostituut Kikuya, kes oskas hästi laulda ja shamiseni pilli mängida. Järgnenud aastatel tõusis naisgeišade populaarsus meelelahutajatena.

Geišade tõus

Geišade ja prostituutide erinevus seisneski selles, et geišad ei osutanud seksiteenuseid, vaid haritud naistena meeldivat seltskonda meesklientidele.^[9] Prostitutsiooni populaarsus langes, ning selle kõrval tõusis hinda peenus ja elegants, mida geišad esindasid. Muidugi geišaks olemine varieerus, nii mõnigi ei suutnud hoiduda seksuaalsuhetest oma kliendiga, kuid üldjoontes tõusis esile geišade eri kunstide graatsiline valdamine^[10]. Prostitutsioon oli Jaapanis legaalne kuni 1900. aastani.

Teine maailmasõda

Teise maailmasõja ajal oli geišade kultuuris suur langus. 1944. aastal sunniti neid oma baarid, tee- ja geišamajad sulgema ning kästi vabrikusse tööle minna. Aasta hiljem oli geišadel võimalik oma tegevust jätkata ning naised, kes pöördusid tagasi geišaks olemise juurde, otsustasid loobuda Lääne mõjutustest ja tuua tagasi au sisse vanad geišatraditsioonid.^[11]

Pärast sõda oli Jaapan majandusraskustes, seetõttu leidus ka vähem inimesi, kes geišade teenuste eest oleks maksta jõudnud.

Koolituse etapid

Geišaks olemise õpingud algasid tavaliselt üsna noorelt. Noorimad geiša õpilased olid isegi üheksa aastased lapsed. 1950ndatel vastu võetud lastekaitseseadusega keelustati nii noorte laste geiša majadesse õpingutele saatmine.^[3]

Õpilasena elab maiko talle võimaldatud majutuses ehk geiša majas (okiya), kus lisaks söögile antakse talle kõik vajaminev – kimono, obi jne. Geiša õpingud on väga kallid ning oma väljaõppe raha kompenseerib geiša tehtud tööga^[12]. Tagasimaksmine toimub seni, kuni õppekulud on kaetud, ning alles siis on võimalik geišal iseseisvat elu alustada.^[3]

Maikot nimetatakse esimese õppeprotsessi ajal minarai'ks, mis tähendab õppimist vaatluse kaudu. Selleks, et seda läbi viia, peab geiša leidma endale nn vanema õe ehk mentori (onee-san). Onee-sani ülesanne on maiko kaasa võtta ozashiki'le, mis kujutab endast banketti ükskõik millises tüüpilises jaapani majas. Seal saab maiko istuda ja vaadata mentori tööd. Minarai ei sekku üritusse mitte kuidagi, isegi suhtluse teeb tema eest ära kimono, mis väljendab tema staatust. Minarai käib suhtlustehnikaid ja mänge õppimas kindlas teemajas, kus teda õpetab maja perenaine ehk okaa-san. Minaraiks olemise etapp kestab umbes kuu.^[13]

Järgmine etapp võib kesta aastaid, sealjuures nimetatakse õpilast maikoks, ning tema õpetajaks on geiša. Maiko õpib nüüd seenior geišalt, järgides teda kõigil ta kohtumistel. Õpilase suhted oma eeskujudega on ääretult olulised. Onee-san õpetab maikole kõike geišade rajoonis töötamise kohta, sealhulgas tee serveerimist, pillimängu, tantsimist ja vestluse üleval hoidmist. Vanem õde aitab maikole valida ka tema uut nime, mida ta tööalaselt kasutama hakkab.

Maiko õppeperioodil on kolm tähtsat elementi, millest esimeseks on õpetus kunstist, teiseks meelelahutuse oskus ning kolmandaks tema sotsiaalsed oskused suhtevõrgustiku loomisel. ^[3]

20–22. aasta vanuselt saab maikost täiskohaga geiša, olles töötanud enne kaks kuni viis aastat. Nüüd saab ta oma pakutud teenuste eest täistasu.

Välimus

Geišade välimus muutub nende karjääri jooksul korduvalt, rohkelt meigitud maikost saab elegantne geiša. Tüdrukute soengu ja kulmukaare pikkuse järgi on võimalik kindlaks teha tema etapp geišaks saamisel, näiteks pikk kulmukaar viitab küpsusele.^[14]

Meik

Geiša õpilasele on iseloomulik üleni valgeks võõbatud nägu ja punased huuled. Algselt sisaldas valge mask ka pliid, kuid kui avastati selle halb mõju näonahale, asendati see riisipuudriga. Geiša meikimine on üsna aeganõudev ja keeruline tegevus. Meik tehakse enne riietumist, et vältida kimono määrdumist. Esmalt kantakse näole õli või vahalaadne aine bintsuke-abura ning järgmiseks valge pulber, mis on segatud veega moodustades valge pasta. Selle pealekandmiseks kasutatakse bambusharja, alustades kaelast liikudes ülespoole. Valge maskina värvitakse nägu, kael ja rind, jätmaks kaela tagaosale katmata V või W kujutisena. Pärast aluskihi kandmist näole tupsutatakse kogu valge piirkond käsnaga üle, et meiki ühtlasemaks muuta.

Järgmisena kaunistatakse silmad ning joonistatakse kulmud. Tänapäeval kasutatakse söe asemel moodsaid kosmeetikavahendeid, millega silmanurgad mustaks värvitakse. Maikod lisavad mustale värvile ka punast.

Miyagawacho geiša

Pildi keskel on tagasihoidliku meigi ja riietusega geiša. Vasakul on värvilises kimonos, tugeva meigi ja uhke soenguga maiko

Huulte värvimiseks kasutatakse pisikest pintslist. Värv lahustatakse vees ning lisatakse kristalliseeritud suhkur, et anda huultele sädelust. Harva värvitakse geiša mõlemad huuled punaseks. Maikode esimesel aastal värvitakse neil alahuul osaliselt, ülahuul jääb valgeks. Hiljem võib maiko ka ülahuult värvida. Täisväärtuslik geiša värvib aga ainult ülahuule (vastupidi õpilasele). Enamik geišasid värvib ülahuule ning jätab alahuulele vaid peene joone, mis ei järgi huule kuju, jättes nii huultest mulje, et tegemist on õienupuga.

Maikod, kes on jõudnud viimasesse etappi, värvivad vahel lühikeseks perioodiks oma hambad mustaks. Komme pärineb Jaapani kunagisest traditsioonist, kuid kuna valge näo taustal tunduvad hambad tihti kollased, püütakse mustade hammastega jätta illusioon millestki kaugest ja kaduvast.

Esimesed kolm aastat kannab maiko sellist meiki peaaegu alati. Enda valmispanemisel aitab teda vanem õde või mentor. Pärast kolme aastat muutub maiko meik tagasihoidlikumaks, mis tähendab, et ta on jõudnud küpsemasse ikka ja ta valmis näitama oma loomulikku ilu. Üleni valget meiki kannavad geišad vaid erijuhtudel.

Riietus

Geišad kannavad alati kimonot, mis on traditsiooniline jaapani rõivaese. Veel õppiv geiša kannab eriti värvilist kimonot ekstravagantse obi'ga, mis on osa rõivastusest. Obi on tavaliselt heledamat värvi kui kimono ise. Obi sidumise viise on palju, kuid levinum on neist tavaline sõlm taiko musubi, mida kasutavad eelkõige abielus naised.

Kimono muster, värv ja stiil sõltub aastaajast ja kindlast sündmusest. Talvel kannavad geišad haorit, mis on kimonosarnane jakk. Kimonot võib kaunistada kandmise vältel, st et kimono valmissaamine võib võta mitu aastat.

Geišad kannavad kimono all punast või roosat nagajuban'i, selle eesmärgiks on hoida kimono puhas, vältides kokkupuudet nahaga. Maikod kannavad valge mustriga punast alusriiet.

Jalanõudena kannavad nad väljas zori'sid ja toas tabi'sid. Halva ilma korral kannavad geišad ja maikod puukingi, mida nimetatakse vastavalt geta ja okobo.

Juuksed

Jaapanis levinud soengumoodi nimetatakse shimada'ks. Soenguid saab sättida neljal moel: taka shimada – kõrge krunn, mida kannavad tavaliselt noored ja vallalised naised; tsubushi shimada – lame krunn, mida kannavad eelkõige vanemad naised; uiwata – juuksed on üles seotud väikese värvilise crepe tükiga. Neljas juuksemood on iseloomulik ainult maikodele ning seda kutsutakse „momowareks“. Soenguid kaunistavad juuksenõelad või -pulgad. Geišad ei maga padja vaid kaelatoega, mis aitab nende soengu vormis hoida.^[15] Olemasolevaid soenguid uuendatakse või kohendatakse igal nädalal. Tänapäeval kasutavad mitmed geišad ka parukaid, kuid maikode soengud on nende päris juustest.^[16]

Viited

↑ Masuda, Sayo, 2003, Autobiography of a Geisha, trans. G.G. Rowley, Columbia University Press, New York ISBN 0-231-12951-3
↑ Prasso (May 2006). "The Real Memoirs of Geisha".The Asian Mystique: Dragon Ladies, Geisha Girls, and Our Fantasies of the Exotic Orient. p. 218.ISBN 978-1-58648-394-4.
↑ ^3,0 ^3,1 ^3,2 ^3,3 Gallagher, John. Geisha: A Unique World of Tradition, Elegance, and Art. London: PRC, 2003.ISBN 1-85648-697-4
↑ "History of geisha". Retrieved 2010-06-18
↑ ^5,0 ^5,1 Lesley Downer, "The City Geisha and Their Role in Modern Japan: Anomaly or artistes", in Martha Feldman and Bonnie Gordon, eds, The Courtesan's Arts: Cross-Cultural Perspectives (New York: Oxford University Press, 2006; ISBN 0-19-517028-8), pp. 223–242.^[vague]
↑ Fujimoto, Taizo (1917). The Story of the Geisha Girl. p. 18. ISBN 978-1-4086-9684-2.
↑ Seigle, C. S. (March 1993) [1931]. "Rise of the Geisha". Yoshiwara: the glittering world of the Japanese courtesan (illustrated ed.). University of Hawaii Press. p. 171. ISBN 978-0-8248-1488-5.
↑ Tiefenbrun, S (2003). "Copyright Infringement, Sex Trafficking, and the Fictional Life of a Geisha".Michigan Journal of Gender & Law 10: 32.doi:10.2139/ssrn.460747. SSRN 460747.
↑ Haworth, Abigail (November 2009). "Meet Japan’s First Western Geisha". Marie Claire. Retrieved12 January 2010.
↑ Ohnuki-Tierney, E. (October 2002). Kamikaze, Cherry Blossoms, and Nationalisms: The Militarization of Aesthetics in Japanese History. University Of Chicago Press. p. 347. ISBN 978-0-226-62091-6. [Before 1796] kuruwa geisha referred to the geisha in the geisha quarters who entertained their clients with the skills and performing arts and also offered their bodies. The term yūjo and jorō were used to distinguish them from machi geisha, who were exclusively entertainers [...] some of the latter too engaged in sexual services
↑ Dalby, Liza (1998). Geisha. Berkeley: University of California.
↑ Miles, S. "Gion, the Geisha District of Kyoto". The estimated cost for the 5 year apprenticeship, $0.50M US. This may explain that the number of registered Geisha's in Kyoto is now just 223, less than a 5th of the numbers during the peak of area in the early 1900s
↑ Iwasaki, Rande (October 2002). Geisha: A Life (first ed.). Atria. p. 132. ISBN 978-0-7434-4432-3.
↑ Sheridan Prasso, The Asian Mystique: Dragon Ladies, Geisha Girls & Our Fantasies of the Exotic Orient PublicAffairs, 2005. ISBN 1-58648-214-9
↑ McCurry, J. (2005-12-11). "Career geisha outgrow the stereotype". The Age (Melbourne). p. 3. Retrieved 2010-06-21.
↑ "A Week in the Life of: Koaki, Apprentice Geisha – Schooled in the arts of pleasure". London: The Independent. 1998-08-08

[gUMdP-1] Masuda, Sayo, 2003, Autobiography of a Geisha, trans. G.G. Rowley, Columbia University Press, New York ISBN 0-231-12951-3

[eFbOc-2] Prasso (May 2006). "The Real Memoirs of Geisha".The Asian Mystique: Dragon Ladies, Geisha Girls, and Our Fantasies of the Exotic Orient. p. 218.ISBN 978-1-58648-394-4.

[:0-3] 3,0 ^3,1 ^3,2 ^3,3 Gallagher, John. Geisha: A Unique World of Tradition, Elegance, and Art. London: PRC, 2003.ISBN 1-85648-697-4

[PE4nD-4] "History of geisha". Retrieved 2010-06-18

[:1-5] 5,0 ^5,1 Lesley Downer, "The City Geisha and Their Role in Modern Japan: Anomaly or artistes", in Martha Feldman and Bonnie Gordon, eds, The Courtesan's Arts: Cross-Cultural Perspectives (New York: Oxford University Press, 2006; ISBN 0-19-517028-8), pp. 223–242.^[vague]

[nrIeO-6] Fujimoto, Taizo (1917). The Story of the Geisha Girl. p. 18. ISBN 978-1-4086-9684-2.

[pL6d9-7] Seigle, C. S. (March 1993) [1931]. "Rise of the Geisha". Yoshiwara: the glittering world of the Japanese courtesan (illustrated ed.). University of Hawaii Press. p. 171. ISBN 978-0-8248-1488-5.

[sRI7O-8] Tiefenbrun, S (2003). "Copyright Infringement, Sex Trafficking, and the Fictional Life of a Geisha".Michigan Journal of Gender & Law 10: 32.doi:10.2139/ssrn.460747. SSRN 460747.

[YqOhy-9] Haworth, Abigail (November 2009). "Meet Japan’s First Western Geisha". Marie Claire. Retrieved12 January 2010.

[a3d8u-10] Ohnuki-Tierney, E. (October 2002). Kamikaze, Cherry Blossoms, and Nationalisms: The Militarization of Aesthetics in Japanese History. University Of Chicago Press. p. 347. ISBN 978-0-226-62091-6. [Before 1796] kuruwa geisha referred to the geisha in the geisha quarters who entertained their clients with the skills and performing arts and also offered their bodies. The term yūjo and jorō were used to distinguish them from machi geisha, who were exclusively entertainers [...] some of the latter too engaged in sexual services

[vLsPf-11] Dalby, Liza (1998). Geisha. Berkeley: University of California.

[J0QKB-12] Miles, S. "Gion, the Geisha District of Kyoto". The estimated cost for the 5 year apprenticeship, $0.50M US. This may explain that the number of registered Geisha's in Kyoto is now just 223, less than a 5th of the numbers during the peak of area in the early 1900s

[ldbYR-13] Iwasaki, Rande (October 2002). Geisha: A Life (first ed.). Atria. p. 132. ISBN 978-0-7434-4432-3.

[4mRox-14] Sheridan Prasso, The Asian Mystique: Dragon Ladies, Geisha Girls & Our Fantasies of the Exotic Orient PublicAffairs, 2005. ISBN 1-58648-214-9

[Fm4rs-15] McCurry, J. (2005-12-11). "Career geisha outgrow the stereotype". The Age (Melbourne). p. 3. Retrieved 2010-06-21.

[q9GOy-16] "A Week in the Life of: Koaki, Apprentice Geisha – Schooled in the arts of pleasure". London: The Independent. 1998-08-08

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]

[11]

[12]

[13]

[14]

[15]

[16]