Galilei termomeeter
Galileo termomeeter on läbipaistva vedelikuga täidetud silinder, milles on erineva ujuvusega klaaskuulid. Temperatuuri muutudes muutub põhjavajunud ja pinnale kerkinud kuulide arv. Temperatuuri näidu teadasaamiseks on kuulide küljes temperatuurinäiduga sildikesed.
Galileo termomeetri leiutas grupp Itaalia akadeemikuid ja tehnikuid, kelle hulgas oli ka Galileo Galilei õpilasi. Selle termomeetri kirjeldus avaldati 1666. aastal, 14 aastat pärast Galilei surma. Leiutajad nimetasid termomeetri oma õpetaja auks, sest termomeetri töö põhineb Galilei avastatud vedeliku soojuspaisumisel ja Archimedese seadusel. Temperatuuri tõustes vedeliku ruumala kasvab, s.t tema tihedus väheneb. Kui mingi termomeetri ujuki kaal on ühel temperatuuril täpselt võrdne selle ujuki poolt välja tõrjutud vedeliku kaaluga, siis temperatuuri langedes sama ruumalaga vedelikuhulga kaal suureneb, ujuki ujuvus paraneb ning ujuk tõuseb pinnale. Temperatuuri tõustes sama ruumalaga vedelikuhulga kaal väheneb, ujuki ujuvus halveneb ning ujuk vajub põhja.
Ujukid valitakse termomeetris kaalu järgi nii, et nende ujuvus vastab vedeliku temperatuuri mõnekraadilistele erinevustele. Näiteks võivad viie ujukiga Galileo termomeetri ujukite ujuvused vastata temperatuuridele 18°, 20°, 22°, 24°, 26° ja 28 °C. Kui sellel termomeetril on kaks ujukit põhjas ja kolm pinnal, siis on termomeetri temperatuur vahemikus 20–22 °C.