Fugaato (itaalia keeles fugato) on muusikas homofoonilisse heliteosesse põimitud fuugataoline, enamasti lühike kontrapunktiline fragment.

Kuigi fugaato meenutab fuugat, ei toimu selle puhul tavaliselt teema läbiviimist kõigis häältes. Fugaatod võivad sageli olla ka vaid mõne takti pikkused.

Fugaato näiteid leidub enamikus Bachi klavessiinikontsertides ja -partiitades, Brandenburgi kontsertide nr 2 ja 5 lõpuosades, Prantsuse avamängude kiiretes keskosades ja orkestrisüitide esimestes osades. Händel on fugaatot oskuslikult kasutanud oratooriumi "Messias" "Halleluuja" kooris. Mozart on sümfoonia "Jupiter" viimasesse ossa kirjutanud põneva fugaato. Laialdaselt tuntuks on saanud ka Beethoveni 9. sümfoonias ja Bruckneri 5. sümfoonias leiduvad fugaatod. Šostakovitši 4. sümfoonias viib fugaato esimese osa kulminatsioonini.