Friedrich (Saksi hertsog)

(Ümber suunatud leheküljelt Friedrich von Sachsen)

Friedrich ehk Friedrich von Wettin (26. oktoober 1473 Torgaus14. detsember 1510 Rochlitzis) oli Saksa ordu kõrgmeister aastatel 1498–1510.

Friedrich oli Saksi albertiini liini rajaja, hertsog Albrecht Vapra ja Böömimaa kuninga Jiří Poděbradyst tütre Sidonia kolmas poeg. Ta kandis ka ise Saksi hertsogi tiitlit, kuid ei olnud kunagi valitsev hertsog. Et ta isa oli ka Meißeni markkrahv, siis on Friedrichit nimetatud ka Meißeni Friedrichiks.

Friedrichit kasvatati juba varajasest noorusest peale vaimulikuks, ta käis mitmetes Saksamaa ja Itaalia ülikoolides ning sai väga hea hariduse. Tema põhiliseks õpetajaks oli humanist Paul Watt, kes jäi Friedrichi nõustajaks kuni oma surmani. Ka Friedrich huvitus väga humanismist ning tärkavast renessansskultuurist.

1497. aastal, kui eelmine kõrgmeister Johann von Tiefen ootamatult suri, otsustas Saksa ordu juhtkond, et Poola võimu alt vabastamiseks tuleks uueks juhiks valida mõnesse mõjukasse valitsejasuguvõssa kuuluv tegelane. Sellist käiku olid ka juba tunduvalt varem pooldanud mitmed orduliikmed, 1497. aastal sai see arvamus aga valitsevaks. Nii valiski Saksa ordu tegevjuht Wilhelm von Isenburg Friedrichi kui Poola ja Taani kuningate sugulase uueks kõrgmeistriks. 1498. aastal kinnitati ta ametisse ja sama aasta sees saabus ta ka Preisimaale.

Friedrich oli küll mõjukast suguvõsast ja vürstliku käitumisega, kuid suhteliselt tahtejõuetu ja nõrga tervisega. Ta ei tahtnud sattuda otsesesse konflikti Poolaga ja kasutas seetõttu sõjaliste vahendite asemel diplomaatilisi. Et 16. sajandi alguses olid suhted Poola kuninga ja keisri vahel pingelised, sai Friedrich kasutada viimase tuge, lükkamaks tagasi Poola nõudmist tunnustada Teist Thorni rahu 1466. aastast, millega kõrgmeister tunnistas end sisuliselt kuninga vasalliks. Ta leidis tuge ka mitmetelt juristidelt, kes leidsid, et selline alluvussuhe on võimatu, sest kõrgmeister allub juba vaimulikult paavstile ja ilmalikult keisrile ning Poola kuningat nende vahele paigutada on võimatu. Paavst oli siiski teist meelt ja nõudis 1505. aastal oma läkituses, et Friedrich tunnustaks Poola kuninga ülimuslikkust enda üle. Too seda siiski ei teinud, vaid põikles sellest endiselt kõrvale. Et Poola troonil vahetus Friedrichi kõrgmeistriks oleku ajal kolm kuningat (Jan I Olbracht, Aleksander ja Zygmunt I) ja neil oli probleeme nii tatarlaste kui ka venelastega, siis suutiski Friedrich nii alluvussuhte kinnitamisest kui ka sõjalisest konfliktist Poolaga hoiduda.

1507. aastal lahkus Friedrich Preisimaalt ja naasis Saksimaale. Tõenäoliselt olid selle taga nii tervislikud probleemid kui ka vastuollu minek Preisimaa seisustega, sest Friedrich oli seal üles ehitanud ilmalikku vürstiriiki meenutava valitsuskorralduse, kus linnade ja vasallide seisukohti kuigivõrd ei arvestatud. Ka ordukapiitli osatähtsus oli võrreldes näiteks Liivi orduga, kus ordumeister ei saanud ilma kõrgemate käsknike nõusolekuta midagi vähegi olulisemat otsustada, marginaalne. Friedrich püüdis enda võimu alla saada ka Saksa ordu Saksa haru ning kõrgmeistri ja Saksa meistri ametikohti ühendada. Võimalik, et ka see oli üheks põhjuseks, miks ta Saksamaale tuli. Saksa haru vastuseisu tõttu see tal siiski ei õnnestunud. Preisimaal valitsesid tema äraolekul Isenburg, marssal Georg von Eltz ja kantsler Hans von Schönberg.

1510. aasta suvel kutsuti aga Poznańis (Posenis) kokku konverents, kus Poola ja Saksa ordu arutasid omavaheliste suhete üle. Friedrich isiklikult sinna ei tulnud, sest oli ilmselt juba liiga haige, kuid saatis oma esindajad. Konverentsil midagi põhimõttelist ei otsustatud, kuid Poola ei olnud ka kuigivõrd sõjakas ja nõnda sai senine patiseis, kus Saksa ordu ei tunnustanud Poola ülemvõimu ja too ei tunnustanud ordu mitteallumist, ent ei surunud oma tahet ka otseselt peale, jätkuda. Kui Friedrich sama aasta lõpul suri, ei olnud Saksa ordule Preisimaal ette näha mingit otsest ohtu ja tema järglane Albrecht von Hohenzollern sai oma esimestel valitsusaastatel küllaltki rahulikult valitseda.

Friedrich oli seotud ka Liivimaa asjadega, sest maameister Wolter von Plettenberg palus talt 1498. aastal abi Moskva vastu. Tänu oma sugulusele Taani kuningakojaga (kuningas Hansu naine oli tema onutütar) suutiski Friedrich lõhkuda Moskva-Taani liidu ning kallutada Taanit pigem Liivimaad toetama. Taani liiduettepanekuid Plettenberg siiski vastu ei võtnud, sest kartis, et too nõuab vastutasuks endale Eestimaad. Liivimaa-Moskva sõja ajal (1501–1503) toetas Friedrich Liivi ordut nii rahaliselt kui ka abisalgaga (200 ratsanikku).

Friedrich on ka esimene kõrgmeister, kellest on teada tema eluajal valminud maal. Ta kutsus oma lähikonda mitmeid humaniste ja kunstiinimesi. Need tendentsid, nagu ka kõrgmeistrivõimu üha tugevam ilmalikustumine, jätkusid ka tema järglase Albrechti ajal.

Kirjandus muuda

  • Kurt Forstreuter. Vom Ordensstaat zu Fürstentum. Kitzingen/Main : Holzner, 1950.
Friedrich Albrecht Vapper (1443–1500) Friedrich II (1412–1464), Saksi kuurvürst Friedrich I (1370–1428), Saksi kuurvürst
Katharina
Margarete Austriast (1416–1486) Ernst Raudne (1377–1424)
Cymburgis Masooviast (1394/1397–1429)
Sidonia Böömimaalt (1449–1510) Jiří Poděbradyst (1420–1471), Böömimaa kuningas Viktorin Boček (surnud 1427)
Anna von Wartenberg (1403–1427)
Kunigunde von Sternberg (1424–1449) ?
?
Eelnev
Johann von Tiefen
Saksa ordu kõrgmeister
1498–1510
Järgnev
Albrecht von Hohenzollern