Fotorobot
Fotorobotiks nimetatakse sõnalisele isikukirjeldusele tuginedes loodud tundmatu isiku komposiitportreed ja ka selle loomise tehnilisi vahendeid.
Fotorobotit kasutatakse, et teistel isikutel oleks võimalik tuvastada ja ära tunda suuliselt kirjeldatud kahtlusalune. Eestis on fotoroboti kasutamine seadusega reguleerimata. Varem oli kriminaalmenetluses nõue kasutada kurjategija tabamiseks üldsuse abi.
Ajaloost muuda
Fotoroboti loomiseks lõi eeltingimused lisaks fotograafia alaste võimaluste arengule süstemaatilise kindlatele alustele toetuva isikukirjelduseni jõudmine. Süstemaatilist kurjategija isikukirjeldust kasutati "kulai-pulai" nimelise meetodina juba 300 aastat eKr Vanas Egiptuses. Nüüdisaegses tähenduses süstemaatilise kindlatele ühetähenduslikele nõuetele vastava isikukirjelduse ehk sõnalise portree kasutuselevõtuni kriminalistikas jõuti 1880. aastatel Prantsuse kriminalisti Alphonse Bertilloni töö tulemusena. Praktikas oli meetod edukas koolitatud politseiametnike, kes tundsid vastavat terminoloogiat, antud isikute kirjeldustes, kuid tavainimeste antud kirjelduste terminoloogiliselt õigesse vormi viimine põhjustas ebatäpsusi.[1]
Mehaanilis-optiline analoogfotorobot muuda
Esimeseks fotorobotiks peetakse 1952. aastal Prantsusmaal Lille'i regiooni politseiülema Chabaux' kasutatud võtet. Ta koostas tunnistajate ütlustele tuginedes kurjategija portree, sobitades selle kollaažina kokku paljude erinevate isikute fotodest välja lõigatud erinevate näoelementide ja -tunnuste seast valides. Tegu oli äärmiselt töömahuka ja algmaterjali olemasolust ning kvantiteedist ja kvaliteedist sõltuva moodusega.
Järgneva fotoroboti edasiarenduseks kasutati sarnase mõõdu, piirkonna ja rassispetsiifikaga fotoportreede horisontaalselt kolmeks osaks lõikamist – laup ja ülemine peaosa, kulmud ja silmad, suu ja lõug – ning nende omavahelist kombineerimist nihutades spetsiaalses raamis. Nelja fotot sel viisil kolmeks osaks jagades oli võimalik saada 64 erinevat portreeversiooni. Projektsioonitehnika kasutusele tulekul arendati kolmeosalise pildi süsteemi edasi, lisaks kiirusele ja mugavusele võimaldas uus tehnika ka optiliselt näolõikude mõõtmeid muuta. Saadav ekraanile projitseeritud uus tervikpilt pildistati ümber.[1]
Arvutustehnika kasutuselevõtu eelsel mehaanilis-fotograafilisel ajastul täiustasid erinevad arendajad fotoroboti süsteemi, luues kasutusmugavust suurendavaid tehnilisi lahendusi ja süstematiseeritud näoelementide kombineerimisvõimalusi.
Esimeseks taoliseks mehaanilis-optiliseks süsteemiks oli USA-s 1959. aastal juurutatud Identikit. Selles kasutati komposiitportree moodustamiseks joonistatud näoelementidega läbipaistvaid kilesid, mida üksteise peale asetades sai moodustada portree. Näoelemendid olid kiledel jagatud 12 grupiks – kortsud, habemed ja vuntsid, lõuad, kulmud, silmad, näovärv, prillid, juuksed, soengud, peakatted, huuled, ninad ja tühi leht täiendavate eritunnuste lisamiseks. Kokku koosnes komplekt rohkem kui 500 kilest (diapositiivist) mõõtmetega 108 × 140 mm ning spetsiaalsest alusest portreede koostamiseks ja albumist, mis hõlbustas süstematiseeritult kasti paigutatud slaidide leidmist. Nummerdatud kilede põhjal anti koostatud portreele kood, mida näiteks telefoni teel edastades oli teises kohas võimalik sama fotorobotikomplekti kasutades pilt uuesti kokku panna. Identikiti hilisemaid versioone valmistas relvatootja Smith & Wesson[2];[1]
1970. aastal juurutati Inglismaal Photofiti süsteem, mis tagas suurema visuaalse reaalsuse. Isiku näokujuga fotot kasutati alusena ja sellele paigutati tegelike näoelementide fotosid liitfotode/ mosaiikportreede moodustamiseks.
NSV Liidus loodi Identikitiga sarnane, kuid mõningate täiustustega fotorobotikomplekt. Fotoroboteid loodi ja täiustati ka Läti NSV-s (lintfotorobot) ja Poolas, kus toodetud fotorobotil IRK- 2 (1968. a) oli võimalus kasutada külgvaates näoelemente ja juuksevärviskaalat ning kilesid nii piki- kui rõhtsuunas nihutada. Sarnaseid fotoroboteid kasutati Eesti politseis 2000. aastate alguseni.[1]
Kunstnike abi kasutati politseitöös nii mehaanilise ja töömahuka fotoroboti kasutamise ajastul kui ka enne seda ja ka praegu, sest kunstniku ja isiku kirjeldaja intuitiivne ja vahetu kontakt võimaldab sõnade järgi olulisi tunnuseid edasi anda ja jooksvalt täpsustada. Üheks fotoroboti kasutamise põhjuseks ongi muuhulgas vähe võimalusi andekate kunstnike kasutamiseks.
Mehaanilis-optilise fotoroboti ning ka varaste arvutipõhiste fotorobotiprogrammide puhul kasutati kirjelduse põhjal portree loomisel tervikpildi moodustamiseks suurest andmebaasist isoleeritud näoelementide ühekaupa valimist ja mehaaniliselt või digitaalselt üksteise peale asetamist.
Arvutipõhine fotorobot muuda
Viimastel aastakümnetel on koos arvutustehnika ja digitaalfotograafia arenguga loodud mitmeid arvutipõhiseid fotorobotisüsteeme (SketchCop FACETTE Face Design System Software, Identi-Kit 2000, FACES, E-FIT, PortraitPad).[2]
Esimeseks arvutipõhiseks fotorobotiks Eesti politseis on alates 2000. aastate algusest FACES 3.0. Peamiselt Briti ülikoolides tehtud pikaajalise teadus- ja arendustöö tulemusena on nüüdseks jõutud hoopis uuele, holistilisele tööpõhimõttele. Esmalt üritatakse luua otsitava isiku sarnasus terviknägude gruppidega ning sealt edasi liigutakse järk-järgult täpsustades korrektse kujutise poole. Arvuti genereeritud nägude hulgast valib tunnistaja nägusid, mis tunduvad talle mäletatavaga järjest sarnasemad. Arvutiprogramm võtab arvesse järjestikuste valikute jooksul näotunnustes aset leidnud muutused ja järgnevate nägude puhul läheneb kujutis üha rohkem sellele, mida tunnistaja mäletab. Uuemates versioonides kombineeritakse tervikkonfiguratsiooni üksikelementide valimise võimalusega.[3]
Taoliseks akadeemilisest uurimistööst võrsunud süsteemiks on näiteks EvoFIT Suurbritannia Stirlingi Ülikoolist. Praktiliste teaduskatsete tulemusena on leitud, et fotorobotist on rohkem abi näo äratundmisel kui selle meeldetuletamisel. On välja selgitatud, et EvoFIT-i kasutamine on aidanud tabada ja seejärel süüdi mõista kahtlusaluse praktilises politseitöös 29% juhtumitest.[2]
"Õnnetuseks aga ei ole uute süsteemide efekt nii suur, kui oodati. Vahetult näo reprodutseerimisel on uued süsteemid tunduvalt efektiivsemad vanade pusle-kokkupaneku-tüüpi süsteemidega võrreldes. Niipea aga, kui rekonstrueerida tuleb mälu põhjal aja möödudes, langeb uute süsteemide efektiivsus tagasi peaaegu Photofiti tasemele."[3]
"Fotorobotipildi ebaefektiivsust tagaotsitavate leidmisel põhjendatakse ka asjaoluga, et pilti aitavad luua tunnistajad, kellele tagaotsitav on võõras, kui samas leida peaksid teda aitama inimesed, kellele tagaotsitav on tuttav. Fotorobotipildi kasutamist peetakse probleemidele vaatamata siiski põhjendatuks, kuna teatud juhtudel võib sarnasus otsitava isikuga piisavalt heaks osutuda ja mõnel juhul paneb komposiitpildi nägemine avalikkust otsitava isiku leidmisele kaasa aitama."[3]