Filippuse evangeelium

Filippuse evangeelium on 1945/46. a. Nag Hammadist leitud Uue Testamendi väline (apokrüüfne) evangeelium. Tekst on säilinud koptikeelse käsikirjana ja selle tekkeajaks peetakse 2. saj lõppu. Autorsus omistatati apostel Filippusele ilmselt pärimuse põhjal, mille järgi Filippos oli Jeesuse salajase ilmutuse vastuvõtja ja kirjapanija.

Nimetus evangeelium on eksitav, sest tekst ei sisalda Jeesuse sõnu, jutustusi tema elust või kõnelusi õpilastega, vaid ütlusi Jeesuse kohta. Filippose evangeelium on õpetus- ja manitsusteos, kogumik mõtteteri erinevate teoloogiliste küsimuste kohta (ülestõusmine, sakramendid jms) ning ei ole kirjanduslikult ega teoloogiliselt ühtne tervik.

Filippose evangeeliumi autor mõistab end ise kristlasena ja ta kirjutab kristlastele (vt ütlused 6, 59, 67, 95 ja 102). Need keda tänapäeval gnostikuteks nimetatakse, pidasid end ise kristlasteks. Filippose evangeeliumi kuulumine gnostilise kristluse kirjanduse hulka on tunnustatud enamiku teadlaste poolt. Teksti seostatakse gnostilise valentiaanide koolkonna õpetusega.