Filippuse evangeelium

Filippuse evangeelium on 1945/46. aastal Nag Hammadist leitud Uue Testamendi väline (apokrüüfne) evangeelium. Tekst on säilinud koptikeelse käsikirjana ja selle loomise ajaks peetakse 2. sajandi lõppu. Autorsus omistati apostel Filippusele ilmselt pärimuse põhjal, mille järgi Filippus oli Jeesuse salajase ilmutuse vastuvõtja ja kirjapanija.

Nimetus "evangeelium" on eksitav, sest tekst ei sisalda Jeesuse sõnu, jutustusi tema elust või kõnelusi õpilastega, vaid ütlusi Jeesuse kohta. Filippuse evangeelium on õpetus- ja manitsusteos, kogumik mõtteteri erinevate teoloogiliste küsimuste kohta (ülestõusmine, sakramendid jms) ning ei ole kirjanduslikult ega teoloogiliselt ühtne tervik.

Filippuse evangeeliumi autor mõistab end ise kristlasena ja ta kirjutab kristlastele (vt ütlused 6, 59, 67, 95 ja 102). Need keda tänapäeval gnostikuteks nimetatakse, pidasid end ise kristlasteks. Filippuse evangeeliumi kuulumine gnostilise kristluse kirjanduse hulka on tunnustatud enamiku teadlaste poolt. Teksti seostatakse gnostilise valentiaanide koolkonna õpetusega.