FMEA
Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. |
FMEA (ingl. Failure Mode and Effects Analysis) ehk tõrgete liigi ja mõju analüüs (ka veariskianalüüs) on kvaliteedikontrolli ja riskijuhtimise meetod, mis võimaldab tuvastada potentsiaalsed toote- või protsessivead ja vigade liigid, hinnata nende vealiikide esinemisega seotud riske, järjestada probleemid tähtsuse järjekorras ja valida kõige tõsisemate probleemide lahendamiseks sobivad parandusmeetmed.
Analüüsi objekt ja kasutamine muuda
FMEA uurimisobjektiks võib olla nii toode/teenus ise kui ka protsess, mille väljund see toode/teenus on. Lihtsaimalt väljendudes – analüüsitakse, kas toode on kliendile vajalik ning kasutajasõbralik ning kas tootja suudab talle seda stabiilselt pakkuda.
Veariskianalüüs tuleks läbi viia alati, kui on teada, et viga tootes (teenuses) võiks lõppkasutajale kahju tekitada. Analüüsi kasutamine toote (teenuse) arendustsüklis võimaldab vigu prognoosida ja ennetada või tuvastatud probleemid toote (teenuse) disainimise käigus kõrvaldada, mis omakorda võimaldab suurendada toote usaldusväärsust, anda parema kvaliteedi, kõrgema turvalisuse ja suurendada klientide rahulolu ja vähendada kulusid. Analüüsi terminoloogia, eesmärk ja muud detailid varieeruvad (disaini FMEA, süsteemi FMEA, toote FMEA, protsessi FMEA jne), kuid metodoloogia on sarnane.
Veariskianalüüsi käigus kogutud teavet saab kasutada süsteemide hoolduskavade koostamisel ja optimeerimisel ja muude kvaliteedikontrolli meetmete rakendamisel. Teave on väärtuslik sisend tootearenduses ja disainerite koolitamisel.
Ajalugu muuda
FMEA töötati algselt välja Ameerika Ühendriikide relvajõudude tarbeks. Standard MIL-P-1629, mis originaalis kandis pealkirja Procedures for Performing a Failure Mode, Effects and Criticality Analysis (tõrgete liigi, mõju ja kriitilisuse analüüsi läbiviimise kord), on dateeritud 9. novembril 1949. Selle abil oli võimalik tuvastada süsteemi ja seadmete tõrked ning hinnata vigade mõju usaldusväärsust. Tõrked liigitati vastavalt sellele, kui oluline oli nende mõju missiooni kordaminekule ja personali/varustus (ingl. personnel/equipment) ohutusele. Kasutatud termin "personal/varustus" on standardi MIL-STD-1629 mõistes arusaam, et töötajad ja füüsiline varustus on omavahel asendatavad, kuid see ei kehti tänapäevases tarbekaupade tootmise kontekstis. Tarbekaupade tootjatel on erinevad prioriteedid, sealhulgas klientide rahulolu ja ohutus, seetõttu on FMEA olemus võrreldes MIL-P-1629 standardiga ajas muutunud.
Veariskianalüüsi ja selle aruandlusformaadi kohta on avaldatud mitmeid standardeid ja juhendeid, näiteks SAE J1739, AIAG FMEA-4 ja MIL-STD-1629A. Lisaks on paljudes tööstusharudes ja ettevõtetes töötatud välja protseduurireeglid oma toodete, teenuste ja protsesside erinõuete ja kvaliteedi kontrollimiseks.
FMEA protsess muuda
Veariskianalüüsi (FMEA) läbiviimiseks vajalikud põhitegevused on järgmised:
- Meeskonna moodustamine ja reeglite kehtestamine
- Asjakohase teabe kogumine ja ülevaate loomine
- Analüüsitava elemendi (toode, teenus) või protsessi määratlemine
- Funktsiooni kirjeldamine
- Vea, selle mõju ja põhjuse tuvastamine, erinevate vigade liigitamine
- Kehtiva kontrollimehhanismi kirjeldamine
- Riski hindamine
- Parandusmeetmete ja nende prioriteetsuse määramine
- Meetmete rakendamine ja uus riski hindamine
- Analüüsi pidev ajakohastamine vastavalt vajadusele
Riskide hindamine ja juhtimine muuda
Pärast seda, kui on kirjeldatud võimalikud vead ja tõrked ning need liigitatud, hinnatakse vigade tekkimise riske. Riskide hindamisel luuakse hulk nn „musti“ stsenaariume hindamaks, millised neist on olulisemad ning milliseid meetmeid riskide haldamiseks rakendada. Riskijuhtimise sammud FMEA analüüsi käigus on järgmised:
- Riskide identifitseerimine – riskiallikate (loodusjõud, poliitilised, tehnoloogilised, protseduurilised riskid) leidmine.
- Riskide hindamine – riski realiseerumise tõenäosuse ja kulu leidmine. Üks võimalikest variantidest on traditsiooniline riski prioriteetsuse tegur (RPN e. risk-priority-number):
RPN = (Esinemise tõenäosus) x (Tagajärgede tõsidus) x (Avastatavus)
Esinemistõenäosust saab täpsemini määratleda, kui süsteemi on pikema aja jooksul riskide kontekstis juba jälgitud. Sageli tuleb esmalt lähtuda intuitsioonist (näiteks unikaalsete või alles loodavate toodete/teenuste puhul), hiljem aga esinemistõenäosust järjest täpsustada intsidentide dokumenteerimise abil.
- Riskide haldamine - saab vähendada riskide esinemise tõenäosust või töötada välja tegevuskava riski realiseerumisel. Riski tõenäosust saab vähendada protsesside täiustamisega, investeeringutega - kogu rõhk sellel, et risk ei realiseeruks. Teine variant on vähendada riski realiseerumise hinda – töötada välja tegevuskava, mida asutakse rakendama riski realiseerumisel.