Euroopa Ombudsman

Euroopa Ombudsman on institutsioon, mis loodi Euroopa Liidu Lepinguga (Maastrichti leping) 1992. aastal. Ombudsman asub Prantsusmaal Strasbourgis. Ombudsmani valib Euroopa Parlament viieks aastaks. Euroopa Ombudsmani ülesandeks on aidata parandada isikute kaitset Euroopa Liidu institutsioonide, asutuste või organite haldusomavoli juhtumite korral. Eeltoodu laieneb liidu kodanikele ja teistele füüsilistele või juriidilistele isikutele, kelle registrijärgseks asukohas on Euroopa Liidu liikmesriik või, kes elavad seal.

Haldusomavoli on inimõiguste, hea haldustava põhimõtete ja kehtivate õigusnormide rikkumine. Näiteks diskrimineerimine ja võimu kuritarvitamine on käsitletavad haldusomavolina.

Õiguslik alus

Euroopa Ombudsmani tegutsemise õiguslik alus tuleneb Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitest 20, 24 ja 228 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklist 43. Artiklist 20 ilmneb, et liidu kodanikel on õigus esitada kaebus Euroopa Ombudsmanile ning pöörduda liidu institutsioonide ja nõuandvate organite poole ühes aluslepingute keeltest ja saada vastus samas keeles. Artikkel 24 sätestab, et igal liidu kodanikul on õigus pöörduda ombudsmani poole, kelle ametikoht luuakse vastavalt artiklile 228.

Artiklist 43 tuleneb õiguse pöörduda Euroopa Ombudsmani poole seoses liidu institutsioonide, organite või asutuste tegevuses ilmnenud haldusomavoliga. Eeltoodu ei laiene Euroopa Liidu Kohtu tegevusele õigusemõistjana. Ombudsman on oma kohustuste täitmisel täiesti sõltumatu. Euroopa Parlament määrab omal algatusel seadusandliku erimenetluse kohaselt pärast komisjoni arvamuse taotlemist ja otsuse tegeva nõukogu heakskiidul, määruste abil kindlaks tegevusjuhendi ja üldised tingimused, mis reguleerivad ombudsmani kohustuste täitmist.

Ombudsmani ametijuhend ja ülesanded määrati kindlaks Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsusega, mis võeti vastu pärast Euroopa Komisjoniga konsulteerimist ja Euroopa Liidu Nõukogult heakskiidu saamist. Ombudsman võttis seejärel ise vastu selle otsuse rakendussätted.

Ombudsmani valimise ja ametist tagandamise kord on sätestatud Euroopa Parlamendi kodukorra artiklites 231–233.

Euroopa Ombudsmani ülesanded

Euroopa Ombudsmani ülesandeks on käsitleda kaebusi, mis on tulnud ELi kodanikelt, asutustelt, ettevõtetelt ja teistelt, kes avastavad, et ELi institutsioonid või asutused on oma tegevuses teinud vigu või käitunud hooletult. Ombudsman võib uurimisi alustada ka omaalgatuslikult. Iga füüsiline või juriidiline isik, kes asub või elab Euroopa Liidu liikmesriigi või liikmesriigi territooriumil, võib ombudsmanile esitada kaebuse mis tahes Euroopa Liidu institutsioonide eksimuse või hooletuse kohta. Ombudsman saab uurida kodanike kaebust ELi asutuste vastu, aidata leida probleemile õiglast lahendust, anda ELi asutustele soovitusi, uurida ELi dokumente.

Euroopa Ombudsman saab uurida kaebusi, näiteks vigu või hooletust, mis on omistatud komisjonile, nõukogule või Euroopa Parlamendile. Samas ombudsmanil ei ole kohtu ega Üldkohtu pädevust nende toimingute üle. Ombudsman ei tegutse ELi õigussüsteemis täiendava edasikaebamisorganina. Euroopa Ombudsman ei saa läbi vaadata kaebusi liikmesriikide riiklike, piirkondlike ega kohalike ametiasutuste vastu. ELi institutsioonid ja asutused on kohustatud varustama ombudsmani nõutava teabega. Samuti on institutsioon kohustatud esitama ombudsmanile kõik küsimused, mis võivad selgitada ELi institutsioonidele ja asutustele omistatud vigu ja hooletust. Ombudsman uurib mitmesuguseid puuduliku halduse vorme. Näiteks ebaõiglane käitumine, diskrimineerimine, võimu kuritarvitamine, ebapiisav teave või teabe andmisest keeldumine, põhjendamatud viivitused ja ebaõiged menetlused. Ombudsman saab aidata juhul, kui ELi asutus on kohelnud kedagi ebaõiglaselt, ELi hangete/lepingutega on probleeme, ELi maksed on hilinenud, on keeldutud andmast juurdepääsu dokumentidele, ELi asutuse toimingutes on viivitusi või kui on tulnud ilmsiks varjatud või sobimatu lobitöö.

Selleks, et pöörduda Euroopa ombudsmani poole vaja esitada kaebuse internetis, posti teel või faksi teel.

Euroopa ombudsmanid

Alates Euroopa Ombudsmani institutsiooni loomisest on sellel ametikohal töökohustusi täitnud kolm inimest: Jacob Söderman, Nikiforos Diamandouros ja Emily O'Reilly.

Jacob-Magnus (Jacob) Söderman (sündinud 1938. aastal Helsingis) oli esimene Euroopa ombudsman, kes valiti sellesse ametisse 1995. aastal. Pärast esimese ametiaja lõppu valiti ta tagasi teiseks ametiajaks ning ombudsmanina töötas ta 2003. aastani. Enne ombudsmaniks saamist töötas Jacob Söderman lektori, Soome justiits- ja sotsiaalministri ning Soome parlamendi ombudsmanina. Pärast Euroopa ombudsmanina töötamist naasis ta 2007. aasta sügisel Soome parlamendi liikmeks.

Ametis olev Euroopa ombudsman Emily O'Reilly

Nikifóros Diamandoúros (sündinud 1942. aastal Ateenas) oli Euroopa ombudsman aastatel 2003–2013. Hariduse omandas ta Ameerika Ühendriikides: bakalaureusekraadi 1963. aastal Indiana Ülikoolis, magistrikraadid 1965. aastal ja 1969. aastal ning doktorikraadi 1972. aastal Columbia Ülikoolis. Pärast seda töötas Diamandouros lektorina New Yorgi osariigi Ülikoolis ja teadurina Columbia Ülikoolis kuni 1978. aastani, siis naasis Ateenasse ning töötas Ateena Kolledži arendusdirektorina. 1988. aastal asus ta tööle Kreeka rahvusvaheliste ja strateegiliste uuringute instituudi direktorina ning 2011. aastal andis Kreeka Ameerika Kolledž talle õigusteaduste audoktori kraadi (doctor honoris causa).

Nikiforos Diamandouros on kirjutanud artikleid peamiselt Lõuna-, Ida- ja Kagu-Euroopa poliitikast ja ajaloost (nende hulgas ka Kreeka enda poliitikast ja ajaloost). Peamised teemad, mida ta enda teostes on kajastanud, on demokratiseerimine, riikluse ja rahvuse teke, seoses kultuuri ja poliitika vahel ning ombudsmani institutsioonist koos hea haldustava põhimõtetega. Talle on antud Kreeka Fööniksi ordeni suurkomandöri rist, Poola Vabariigi kuldne teeneterist ja Prantsuse Vabariigi Auleegioni rüütliklassi orden.

Ametisolev Euroopa ombudsman on Emily O'Reilly (sündinud 1957. aastal Iirimaal), kes valiti esimest korda sellesse ametisse 2013. aasta juulis, kuid seoses Euroopa Parlamendi valimistega valiti ta uuesti ombudsmaniks aasta hiljem 2014. detsembris. Pärast esimese viieaastase mandaadi lõppu valiti ta ombudsmaniks ka teiseks ametiajaks 2019. aasta detsembris ning tema teine ametiaeg lõpeb 2024. aasta detsembriga.

Enne Euroopa ombudsmaniks saamist oli Emily O'Reilly ajakirjanik, kirjanik ja poliitiline toimetaja. Ajakirjanikuna võitis ta kaks auhinda (1986. aasta naisajakirjanik ja 1994. aasta ajakirjanik). Rahvusvahelist tunnustust on kogunud ka tema kolm raamatut Iirimaa poliitika ja meedia teemadel.

Pärast kirjanikukarjääri aastatel 2003–2013 oli Emily O'Reilly Iirimaa esimene naissoost ombudsman ja teabevolinik. 2007. aastal nimetati ta ka keskkonnateabe volinikuks ning 2008. aastal sai ta Iirimaa riiklikult ülikoolilt õigusteaduste audoktori kraadi inimõiguste edendamise eest enda senise karjääri vältel. 2014. aastal nimetati ta Dublini ülikooli kolledžilt audoktoriks kümneaastase tegevuse eest Iirimaa ombudsmanina.

F. Lamberts vs. Euroopa Ombudsman (2002)

F. Lamberts kandideeris Euroopa Ühenduste Komisjoni korraldatud sisekonkursil ajutiste töötajate ametisse nimetamiseks. Tal ebaõnnestus suuline katse, sest väidetavalt oli ta väsimustunnet tekitavate ja keskendumisvõimet vähendavate ravimite all. Ravi oli talle määratud pärast õnnetust, mõned nädalat enne katset. F. Lamberts juhtis tähelepanu sellele, et ei taotlenud katse edasilükkamist, sest katse kutses oli kirjas, et "katsete korraldusest tulenevalt võimalik märgitud ajakava […] muuta". F. Lamberts esitas ombudsmanile kaebuse, kuivõrd Euroopa Ühenduste Komisjoni asutustelt juhtumi läbivaatamise taotlemine ei andnud tulemusi. Ombudsman märkis oma 21. aprilli 1999. aasta otsuses, et praktikas on Euroopa Ühenduste Komisjon valmis arvestama erakorraliste asjaoludega, mis takistavad osaleda katsel kutses märgitud kuupäeval. Lisades, et hea halduse huvides peaks Euroopa Ühenduste Komisjoni kandidaate sellisest võimalusest teavitama. Kuivõrd ombudsman leidis, et puudub vajadus sõbraliku lahendi leidmiseks, siis ta lõpetas juhtumiga tegelemise.

F. Lamberts esitas esimese astme kohtu kantseleisse hagi ombudsmani ja Euroopa Parlamendi vastu, milles palus hüvitada varalise ja mittevaralise kahju, mis tekkis ombudsmani poolt kaebuse läbivaatamise tõttu. F. Lamberts heitis ombudsmanile ette, et ta ei öelnud F. Lambertsile, et tal on võimalik esitada esimese astme kohtule tühistamishagi Euroopa Ühenduste Komisjoni otsuse peale. Samuti seda, et ombudsman ei olnud tema kaebuse menetlemisel objektiivne ega erapooletu, sest ombudsman arvestas Euroopa Ühenduste Komisjoni arvamust. F. Lamberts väitis, et ombudsmanil lasub kohustus teha kõik, mis on võimalik, jõudmaks sõbraliku ning kodanikku rahuldava lahendini.

Esimese Astme Kohus jättis hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata, sest F. Lamberts ei tõendanud, et ombudsman pani tema kaebuse menetlemisel toime ametialaseid eksimusi. Esimese Astme Kohus selgitas, et ombudsman võib isikut tühistamishagi osas nõustada, kuid tal ei ole ühenduse õigusnormide alusel kohustust seda teha. Samuti, et ombudsmanil on sõbraliku lahendini jõudmisega seoses väga ulatuslik kaalutlusõigus. Ombudsmanile saab tekkida lepinguväline vastutus vaid juhul, kui ombudsman on selgelt ja ilmselgelt eiranud talle pandud kohustusi sõbraliku lahendini jõudmise kontekstis. Ombudsman ei saa piirduda vaid kodanikule institutsiooni arvamuste esitamisega.

Euroopa Ombudsman vs. Frank Lamberts (2004)

Euroopa Ombudsman vs. Frank Lamberts (2004) kohtuasja C‑234/02 P esemeks oli 10. aprilli 2002. aasta otsuse peale kohtuasjas T‑209/00: Lamberts vs. ombudsman esitatud apellatsioonkaebus. Ombudsman palus apellatsioonkaebuses tühistada vaidlustatud kohtuotsus osas, milles tunnistatakse kahju hüvitamise nõue vastuvõetavaks ja tunnistada hagi vastuvõetamatuks. F. Lamberts palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja tühistada vaidlustatud kohtuotsus esitatud nõude sisulist käsitlust puudutavas osas. Sellest tulenevalt F. Lamberts palus mõista Ombudsmanilt välja varalise ja rahalise kahju eest hüvitis 2 468 787 eurot ning mittevaralise kahju eest hüvitis summas 124 000 eurot või mõista ombudsmanilt tema kasuks varalise ja rahalise kahju eest välja hüvitis summas 1 234 394 eurot ning mittevaralise kahju eest hüvitis summas 124 000 eurot. Samuti ta palus jätta apellatsiooniastme kohtukulud välja ombudsmanilt.

Euroopa Kohus otsustas jätta apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus rahuldamata ning jätta kohtukulud poolte endi kanda. Euroopa Kohus hindas, et tuvastamaks, kas on toimunud ühenduse õiguse piisavalt selge rikkumine, mistõttu võib tekkida lepinguväline vastutus ombudsmani käitumise tõttu, tuleb arvestada ombudsmani ülesannete eripära. Ombudsmanil on vaid kohustus teha tulemuse saavutamiseks kõik võimalik ja tal on ulatuslik kaalutlusõigus, mis ei tähenda tulemuse saavutamise kohustust. Euroopa Parlamendi poolt ombudsmani üle teostatav kontroll ei välista kohtulikku kontrolli, kuid see tuleb teostada arvestades ombudsmani ülesannete eripära. Samas ei saa välistada, et erandjuhtudel kodanik suudab tõendada, et Ombudsman on piisavalt selgelt rikkunud ühenduse õigust oma ülesannete täitmisel ja see võib tekitada kodanikule kahju.

Näiteks kohtuasjas C‑337/15 P: Euroopa Ombudsman vs. Claire Staelen (2017) leidis Euroopa Kohus, et C. Staeleni kahele kirjale väikese hilinemisega vastamine ombudsmani poolt on olemuselt asjaolu, millest võib tekkida lepinguväline vastutus. Ombudsman pani esialgse ja omaalgatusliku uurimise läbiviimisel toime kolm rikkumist, mis olid piisavalt selged. C. Staelen ei saanud põhjendatult väita, et talle on tekkinud rikkumiste tagajärjel mittevaraline kahju, sest ta kaotas usalduse ombudsmani vastu. Samas peamiselt mittevaraline kahju seisnes psühholoogilistes kannatustes, mida ta tundus tema kaebuse menetlemisviisi pärast ombudsmani poolt. Kuivõrd ombudsmani vabandused, vea hilinenud parandamine ja omaalgatuslik uurimine ei hüvitanud sel viisil tekkinud mittevaralist kahju, siis Euroopa Kohus mõistis Euroopa Ombudsmanilt C. Staeleni kasuks välja 7000 eurot hüvitist.

Visiidid ja koostöö Eestiga

29.-30. oktoobril 2009 viibis tollane Euroopa ombudsman N. Diamandouros ametlikul infovahetus- ja koostöövisiidil. Visiidi eesmärk oli arendada koostööd Eesti õiguskantsleriga, tõsta inimeste teadlikkust ombudsmani tööst ning võimalustest talle kaebusi esitada. Visiidi käigus kohtus ombudsman mitme riigiametnikuga, sh ka tollase Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvesega, erinevate kodade, ühenduste ja liitude esindajatega. Lisaks pidas ombudsman Õigusinstituudis loengu oma tööst ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartast. N. Diamandouros külastas Eestit ka 2003 aastal peale ametisse asumist, ka siis oli visiidi eesmärgiks koostöö arendamine.

2009. aasta visiidi peamine eesmärk oli koostöö arendamine eesmärgiga kodanike kaebuste lahendamise kiirust ja efektiivsust tõsta, info vahetamine arengutest Euroopa Liidu õiguses ning vahetada praktilist kogemust. Samuti oli eesmärgiks inimeste teadlikkuse tõstmine ombudsmani tööst ja võimalustest talle kaebusi esitada, mis oli tingitud sellest, et Eestist laekus ombudsmanile väga vähe kaebusi. 2008. aastal laekus Eestist 7 kaebust, mis on kindlasti vähe kuid pea kaks korda rohkem, kui aasta varem, siis laekus Eestist vaid 4 kaebust. 2009. aasta septembri seisuga oli ombudsmanile laekunud 12 kaebust. Siiski ei ole kaebuste vähesus ainukeseks probleemiks. Suureks mureks oli see, et nii nagu varasematel aastatel, ei saanud ka siis (2009.a) ühtegi kaebust menetlusse võtta. Need ei langenud ombudsmani pädevusse. Kaebused olid Eesti ametiasutuste- ja eraettevõtete tegevuse peale. Sellistel juhtudel ei jäänud Euroopa Ombudsmanil muud üle kui soovitada kaebajatel abi saamiseks pöörduda riigisiseste asutuste poole. Seetõttu oli oluline tõsta inimeste teadlikkust ombudsmani tööst, et inimesed saaksid vajadusel abi saamiseks kaebuse esitada, kuid samuti oli vaja tõsta ka kaebuste n-ö kvaliteeti ehk, et kaebusi oleks võimalik menetlusse võtta.

Viimastel aastatel on olukord mingil määral paranenud, kaebuste arv on jätkuvalt üsna madal, kuid nüüd on olnud ombudsmanil võimalik menetlust alustada. 2017., 2018. ja 2019. aastal laekus ombudsmanile Eestist vastavalt 8, 6 ja 7 kaebust. Uurimisi sai neil aastatel Eestist laekunud kaebuste põhjal algatada vastavalt 2, 3 ja 1 korral.

Julia Laffranque

2019. aasta detsembris toimusid järjekordsed Euroopa ombudsmani valimised. Sel korral kandideeris ametikohale ka tollane Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik ja hilisem Eesti Vabariigi Riigikohtu halduskolleegiumi kohtunik eestlanna Julia Laffranque. Kõigis hääletuste voorus jäi Julia Laffranque teiseks, kaotades vaid eelmisele Euroopa ombudsmanile, iirlanna Emily O'Reillyle, kelle mandaati pikendati järgmiseks viieks aastaks. Lõppvoorus sai eestlanna 280 häält iirlanna 320 hääle vastu.

Julia Laffranque soovis Euroopa Ombudsmani inimestele lähemale viia ning soovis võimalikult palju head teha Eestile ja Eesti rahvale. Tema sõnul ei plaaninud ta alguses ombudsmaniks kandideerida, kuid kandideeris kuna paljud Euroopa Ombudsmani bürooga seotud inimesed palusid tal seda teha, kuna nägid antud valdkonnas probleeme ning arvasid, et just J. Laffranque on õige inimene neid probleeme lahendama.

Eestiga seotud Euroopa Ombudsmani otsus

11. juuli 2018 tegi Euroopa Ombudsman otsuse asjas, kus Itaalia arst kaebas Euroopa Komisjoni peale, mis menetles tema kaebust arstide kutsekvalifikatsiooni tunnustamise üle Eestis. Euroopa Ombudsman ei tuvastanud Euroopa Komisjoni tegevuses haldusomavoli.

Itaalia arst, kes töötas ligi 30 aastat nahaarstina ilma vastava diplomita, esitas Euroopa Komisjonile kaebuse Eesti võimude peale, asudes seisukohale, et Eesti võimud on rikkunud Euroopa Liidu õigust registreerides teda praktikuna, mitte nahaarstina. Euroopa Komisjon leidis, et riigivõimud on pädevad ise otsustama kutsekvalifikatsiooni tunnustamise taotluste üle.

Oma argumentides ombudsmanile tõi kaebaja välja, et Itaalia seaduse järgi võib isik töötada Itaalia erakliinikutes nahaarstina ilma vastava nahaarsti haridust tõendava dokumendita. Itaalia seaduste järgi võib arst, kes on töötanud vastaval alal ilma spetsialisti diplomita kindla arvu aastaid, end kuulutada vastava meditsiiniharu töötajaks. Kutsekvalifikatsiooni tunnustamise direktiivi artikkel 4 kohaselt oleksid pidanud Eesti võimud võimaldama ligipääsu samale ametile, mida ta Itaalias pidas. Sellega rikuti väidetavalt kaebaja õigust vabale liikumisele Euroopa Liidu siseselt ja õigust töötada. Euroopa Komisjon esitas oma põhiargumendina selle, et kuigi meditsiini spetsialistid ja praktikud on kutsekvalifikatsiooni tunnustamise direktiiviga saanud kindlad õigused, ei ole siiski ükski liikmesriik kohustatud reguleerima meditsiinilisi erialasid. Iga liikmesriik on pädev ise otsustama, mida ja kuidas antud valdkonnas reguleerida.

Euroopa Ombudsmani hinnangul tegutses Euroopa Komisjon õigesti. Kaebuse menetlemisel Euroopa Komisjoni töös haldusomavoli ei tuvastatud.

Välislingid

• Euroopa Ombudsmani veebisait