Turvapadi

Turvapadi on sõiduki turvavarustusse kuuluv elektrooniliselt juhitav seade, mis võib vähendada sõidukis viibivate inimeste võimalikke vigastusi kokkupõrke korral. Turvapadja süsteemi põhikomponent on avarii tagajärjel silmapilkselt gaasiga täituv kangast või mõnest muust sobivast materjalist padi, mis on algselt volditud ümbrikukujuliselt ja peidetud roolirattasse või auto sisustuspolstrisse.

Ajalugu

Esimesed katsed

Turvapadja sünniajaks võib pidada aastat 1941. Turvapadja rolli täitis siis suruõhuga täituv põis. Esimesi katseid süsteemi arendamiseks tegid teineteisest sõltumatult Saksa insener Walter Linderer ja ameeriklane John W. Hetrick, kes esitas taotluse patendiametile aastal 1951. Samal aastal esitas taotluse oma leiutisele patendi saamiseks Linderer. Lindereri patent kinnitati 12. novembril 1953, kolm kuud hiljem kui Hetricki patent. Lindereri turvapadi töötas suruõhul ja aktiveeriti kas põrkeraual oleva lüliti abil või tegi seda juht ise. Hilisemad uuringud 1960. aastatel on tõestanud, et suruõhk ei suutnud piisavalt kiiresti patja täita ja süsteem tembeldati ebaefektiivseks.

Inseneriharidusega Hetrick kuulus mereväkke. Kuna tal oli kogemusi selleaegsete suruõhul töötavate torpeedodega, rakendas ta oma teadmisi ka turvasüsteemi väljatöötamiseks, et luua oma perele turvalisem auto. Kuigi ta töötas oma süsteemi välja selle aja juhtivas autotööstuses, ei soovinud autotehas sellesse investeerida. Seega Hetricki leiutis temale kuulsust ja rikkust ei toonud, sest turvapatju hakati autodesse paigaldama hiljem, pärast Hetricki patendi aegumist. 1971. aastal paigaldati esimesed turvapadjad katse eesmärgil mõnedesse Fordi mudelitesse.

Jaapanlane Yasuzaburou Korobi alustas oma süsteemi "Safety Net" arendamisega 1964. aastal. Tema leiutatud süsteem sai patendiõigused 14 riigis. Ta suri aastal 1975.

1967. aastal toimus läbimurre kokkupõrkeandurite tehnoloogias, kui Allen K. Breed leiutas elektromehaanilise anduri, mille tööpõhimõte – magneti mõjuväljas, torus asetsev teraskuul paiskub kokkupõrkel inertsi tõttu magneti mõjuväljast eemale – on tänapäevalgi kasutusel. Suruõhu asemel võeti kasutusele väike kogus naatriumasiidi, mille põlemisel tekkinud gaasid suutsid täita turvapadja 30 millisekundiga. Breed Corporation pakkus oma lahendust kõigepealt Chrysleri autokontsernile. Sarnase tootega oli valmis saanud ka selline ettevõte nagu Eaton, Yale &Towne, kes pakkus oma toodet Fordile. Itaalias tegeles selle süsteemi väljatöötamisega ettevõte Eaton-Livia Company.

1970. alguses hakkasid Ford ja General Motors pakkuma riigi kasutusse Chevrolet' mudeleid, mis olid varustatud turvapatjadega. General Motorsi valmistatud Oldsmobile Toronado väidetakse olevat esimene seeriatootmises olnud auto, mis oli varustatud turvapadjaga. Kuna turvapadi lisaseadmena autole lisaväärtust ei pakkunud ja kliendid sellest eriti ei hoolinud, jäeti 1978. aastal, kui alustati Toronado kolmanda põlvkonna tootmist, see lisaseade toomisest välja. Seejärel üritasid Ford ja General Motors valitsust veenda süsteemi mõttekuses ja kasutuses, kuni 1990. aastal võeti turvapadi laialdaselt kasutusele enamikus Ameerikas toodetud autodes.

Turvavööde asemel

Turvapadi jõudis Ameerika turule ajal, mil turvavööde kasutamisele ei pööratud eriti suurt tähelepanu. Katse eesmärgil paigaldas Ford mõnedesse oma mudelitesse turvapadjad 1971. aastal. General Motors hakkas Chrysleri mudelitesse neid paigaldama kaks aastat hiljem. Esimesed ainult turvapatjadega varustatud Chryslerid sattusid mitmesse surmaga lõppenud avariisse, millest ühe juhtumi puhul kahtlustati surma põhjustajana turvapatja.

1974. aastal lisas General Motors oma ACRS-süsteemi (Air Cushion Restraint System) põhivarustusse suurematele Buicki ja Oldsmobile mudelitele. Selle aja süsteemides kasutati turvapatja roolis ja kõrvalistuja ees, Külgmisi turvapatju nii juhil kui ka kõrvalistujal ning põlvede jaoks mõeldud pehmendust armatuuri alumises osas. Turvapadjasüsteemi kuulusid veel turvavööd. Turvavöö oli küll kohustuslik kõikides selle aja autodes, mis polnud varustatud turvapadjaga, kuid General Motors võttis ära üle rinna mineva vööosa ja jättis ainult alumise vööosa alles.

1970. aastatel hakati küll enam rõhku pöörama turvalisusele, kuid kuna lahendused polnud veel kaugeltki täiuslikud ega lõplikul kujul valmis, ei näinud turbeeksperdid selle aja lahendustel piisavalt otstarvet. Otsustati keskenduda peamiselt turvarihmu puudutava varustuse täiustamisele ning turvapadjasüsteem jäi tagaplaanile.

Lisavarustusena turvavöödele

• Eesmised turvapadjad

Tänapäeval on autotööstus on loobunud ideest asendada turvavööd turvapatjadega. Selle asemel on turvapadi kasutusel turvalisust lisava lisavarustusena turvavöödele. 1981 lõi Mercedes Benz esimese turvapadja süsteemi, mis töötas samal põhimõttel nagu kõik nüüdisaegsed süsteemid. Esimesena pakkus MB seda lisavarustusena oma lipulaevale W126 kerega S-klassi mudelile. Kokkupõrkel kõigepealt pingutatakse turvavöö, et vältida sõitjate paiskumine ettepoole, ja seejärel avanevad turvapadjad.

1987 lisas Porsche oma mudelile 944 turvapadjad põhivarustusse. Samal aastal tuli turule esimene turvapadjaga varustatud jaapanlane Honda Legend.