Suur hüpe
Suur hüpe (ka teine viisaastakuplaan) oli Hiina Kommunistlik Partei (HKP) poolt Hiina Rahvavabariigis aastatel 1958–1962 läbi viidud majandus- ja sotsiaalkampaania. Esimees Mao Zedong algatas kampaania, et riik agraarühiskonnast rahvakommuunide abil võimalikult kiiresti sotsialistlikku süsteemi viia. Mao andis käsu viljapõldude arvu mitmekordistada ja tööstus maapiirkondadesse kolida. Ametnikud, kes kartsid parempoolsete vastast kampaaniat, täitsid Mao liialdusega välja öeldud määrad ning kogusid kokku ka fiktiivsed "ülejäägid", mille tõttu jäid paljud talunikud nälga. Kõrged ametnikud ei julenud majanduskriisist kõva häälega rääkida ning riigiametnikud süüdistasid näljas halba ilma ega teinud olukorra parandamiseks eriti midagi. Suur hüpe tõi endaga kaasa kümneid miljoneid surmasid, hinnangud ulatuvad 15-st 55 miljonini. Suur Hiina näljahäda oli maailma ajaloo ohvriterohkeim näljahäda.[1][2][3][4][5][6][7]
Hiina maapiirkondade inimeste elu hakkas põhiliselt mõjutama järk-järgult toimunud põllumajanduse kollektiviseerimine. Erapõllumajandus keelustati ning rikkujaid karistati revolutsioonivastastena. Suur hüpe oli üks kahest perioodist aastatel 1953–1976, kui Hiina majandus langes. Ökonomist Dwight H. Perkins on väitnud, et suure hüppe ajal tõid hiiglaslikud investeeringud tootluses kaasa vaid minimaalseid kasve ning et suur hüpe oli väga kallis katastroof.[8]
Aastal 1959 andis Mao riigi igapäevase juhtimise pragmaatiliste mõõdukate Liu Shaoqi ja Deng Xiaopingi kätte ning HKP hindas suure hüppe tagajärgi 1960 ja 1962 toimunud konverentsidel (eriti Seitsme tuhande kaadri konverentsil). Mao ei taganenud enda seisukohtadelt ning süüdistas suure hüppe ebaõnnestumises halba teostust ja "parempoolseid". Ta algatas aastal 1963 sotsialistliku hariduse liikumise ning aastal 1966 kultuurirevolutsiooni, et opositsiooni vaigistada ning võimu taas enda kätte koondada. Lisaks lagunesid aastal 1975 taifuun Nina tõttu kümned suure hüppe ajal Zhumadianis ehitatud tammid, mille tulemusel hukkus 1975. aasta Banqiao tammi lagunemises kümme kuni 240 tuhat inimest.[9][10]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Smil, Vaclav (18. detsember 1999). "China's great famine: 40 years later". BMJ : British Medical Journal. 319 (7225): 1619–1621. DOI:10.1136/bmj.319.7225.1619. ISSN 0959-8138. PMC 1127087. PMID 10600969.
- ↑ MENG, XIN; QIAN, NANCY; YARED, PIERRE (2015). "The Institutional Causes of China's Great Famine, 1959–1961" (PDF). Review of Economic Studies. 82 (4): 1568–1611. DOI:10.1093/restud/rdv016. Originaali arhiivikoopia (PDF) seisuga 5. märts 2020. Vaadatud 22. aprill 2020.
- ↑ Hasell, Joe; Roser, Max (10. oktoober 2013). "Famines". Our World in Data. Originaali arhiivikoopia seisuga 18. aprill 2020. Vaadatud 22. aprill 2020.
- ↑ Mirsky, Jonathan (7. detsember 2012). "Unnatural Disaster". The New York Times (inglise). ISSN 0362-4331. Originaali arhiivikoopia seisuga 24. jaanuar 2017. Vaadatud 22. aprill 2020.
- ↑ Dikötter, Frank. "Mao's Great Famine: Ways of Living, Ways of Dying" (PDF). Dartmouth University. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 16. juuli 2020. Vaadatud 19. juulil 2021.
- ↑ Wemheuer, Felix; Dikötter, Frank (1. juuli 2011). "SITES OF HORROR: MAO'S GREAT FAMINE [with Response]". The China Journal. 66: 155–164. DOI:10.1086/tcj.66.41262812. ISSN 1324-9347. S2CID 141874259.
- ↑ Gráda, Cormac Ó (2007). "Making Famine History". Journal of Economic Literature. 45 (1): 5–38. DOI:10.1257/jel.45.1.5. ISSN 0022-0515. JSTOR 27646746.
- ↑ Perkins (1991). pp. 483–486 for quoted text, p. 493 for growth rates table.
- ↑ "1975年那个黑色八月（上）（史海钩沉）". Renmin Wang (hiina). Originaali arhiivikoopia seisuga 6. mai 2020. Vaadatud 25. märts 2020.
- ↑ IChemE. "Reflections on Banqiao". Institution of Chemical Engineers. Vaadatud 25. märts 2020.